Esileht Erivajadustega laps Kui 8-a ei taha täiskasvanutega rääkida (kooliprobleem)

Näitan 12 postitust - vahemik 1 kuni 12 (kokku 12 )

Teema: Kui 8-a ei taha täiskasvanutega rääkida (kooliprobleem)

Postitas:
Kägu

Ma olen koguaeg arvanud, et mu 8-a tüdruk on olnud pisut kiiksuga, ta on hästi omaette hoidev, täiskasvanutega ei taha suhelda (arstilkäigud on alati suht ebamugavad), ei saanud ta omal ajal eriti kontakti lasteaiaõpetajatega ja nüüd oma klassiõpetajaga. Ta läheb täitsa endast välja kui peab tulema klassi ette vastama. On ka muid selliseid väga pehmeid kiikse, aga üldiselt need mind ega teisi ei sega. Näiteks läheb ta mõnikord endast välja kui peab vastama mingile abstraktsele küsimusele, millele pole ühte õiget vastust (nt milline ilm täna õues on?) Või ei saa aru, miks ta peab sõbrannadele sõnumeid vastu saatma, kui need mingit ninnu-nännu jama saadavad jne. Kui saaks nosserdaks ta omaette, mängiks legodega või loeks (praeguseks kõik Potteri raamatud loetud). Mõned sõbrannad tal ikagi on ja tegelikult sellega kõik ok.
Koolis on õppeedukus muidu väga hea, aga nüüd õpetaja leiab, et see ikkagi on probleem, et teda suuliselt vastama ei saa. Tegin lapse ja õpetajaga kokkuleppe, et näiteks ümberjutustamised võib ta teha kirjalikult. Aga õpetaja väitel küsivad teised lapsed, et miks TEMA ei pea klassi ette vastama tulema- et see teiste meelest justkui ebaõiglane. Õpetaja on hästi noor ja südamlik, kuid ei oska antud olukorras reageerida. Nüüd hakkab laps koolipsühholoogiga koos selle teemaga tegelema, aga mida teie teeksite, kui oleksite sellise lapse õpetaja? KAs õpetaja peaks lihtsalt nö paika panema teised lapsed, et P. ei pea klassi ette tulema, et tema vastabki asju tesiti. Või siis ongi nii, et laps saah kehvema hinde, kuna läheb krampi ja hakkab nutma suulise vastamise ees. KAs oskate soovitada mõnda linki, mida saaksin õpetajale sellise “sündroomi” kohta saata…

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kõlab kergemat sorti selektiivse mutismi moodi.
Kui õpetajal on tahtmist ja jaksu, soovitatakse läheneda samm-sammult: kõigepealt jutustab nt ukse taga pinginaabrile, siis õpetaja “juhuslikult” kuulab ka, siis jutustab väiksema grupi ees jne. St siht võiks ikkagi olla, et hakkab ennast klassi ees kindlalt tundma, mitte ei saa sõnumit, et tema ei peagi. Pädeva psühholoogi tugi oleks hea. Seni võib suulist esinemist kodus filmida ja sedasi õpetajale näidata, et oskab küll (kuigi õpetaja ilmselt teab, kui kirjalikult lubab teha). Ühtlasi harjutab ja saab kindlust.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ei tea,kas sellest abi oleks,aga soovitaks proovida silmsideme vältimist klassiga.Võib pöörata teistele lastele selja ja vastata vaikselt õpetaja laua juures esialgu ainult õpetajale.Teised lapsed võivad samal ajal mingi kirjaliku tööga tegeleda.Avalik vastamine võib olla seotud liigse ärevusega – kõik ju vaatavad jne.Võtmeks on siin samm-sammult harjutamine,esialgu harjuks laps kasvõi sellegagi,et klassi ees üldse püsti seista.Enesekindlus kasvab tavaliselt kogemustega.Äkki on tegemist pigem tundliku lapsega lihtsalt?
Mul endal tütar oli lasteaias ka selline hästi tagasihoidlik ja suhtles vähestega,mingi aeg muretsesin lausa,et äkki on autist – oli ka mitmeid kiikse ja just täiskasvanutega eriti vältis silmsidet.Kuigi olin teda pisikesest peale püüdnud n.-ö.leebelt sotsialiseerida ja julgustada jne.,sest juba pisikesena oli hästi arglik.Lasteaias ikkagi jäi pigem omaette tegutsejaks ja koolis algul oli ka selline,aga sattus meile fantastiline õpetaja ja nüüd plika juba 13 sai ja ronib ise vabatahtlikult lavale esinema,kus aga võimalus antakse:)))

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina olin õpetaja, enne kui mul erivajadusega laps sündis. Iga jumala päev ja öösel ka vahel nuputasin ja juurdlesin, kuidas teha nii, et lapse individuaalsusega saaks arvestatud, aga samas, et kõiki ikkagi võrdselt ja õiglaselt kohelda. Et õpilasel jääks koolis arusaam, et ülekohus ei ole ok ja maailm peab olema õiglane. See oli, ilma naljata, kõige raskem tööülesanne. Ja polnud midagi nii noor, 15 a töötasin õpsina.
Oh jah, kuidas elu õpetab…
Nüüd ma teeks mõnda asja teisiti. Õpilastele ütleks, et õppimise eesmärk on omandada uusi teadmisi ja selleks, et õpetaja saaks hindeid panna, tuleb talle neid teadmisi näidata. Kõik inimesed ei suuda end ühtmoodi väljendada ja neile pakutakse alternatiivi. Ei saa ju oodata, et nt ratastoolis laps kehalises jookseks, sest kõik teised teevad nii. Suhtlemisega on sama asi.
Seda saab teha mitut moodi.
Samas, ega ju ei tea, äkki sinu laps ikkagi õpiks klassi ees esinema, kui end turvaliselt tunneks ja tal oleks sellest elus kasu. Õpetaja peab vaatama, kas tõesti üldse ei suuda või äkki ikka vähehaaval saab. See on jõle keeruline suures klassis. See kirjaliku lugemine on veel lisakoormus kah, ega ta ei rõõmusta.
Proovi lapsele ka selgitada, miks avalik esinemine elus kasulik oskus on ja miks seda harjutama peaks. Ma teeks nii, et lepiks lapsega kokku, kas ta tahab proovida, ülejäänud kamandaks karmilt olema korralikud ja toetavad. Just kamandaks, sest muidu mõnel ikka tekkib isu itsitada või kommenteerida. Teeks mõnel päeval, kui on palju puudujaid nt esimest korda. Aga kui laps ikka nui neljaks psühhotrauma saab sellest, siis ei sunniks.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Olen õpetaja 2. ja 3. kooliastmes. Mul on mitmeid hariduslike erivajadustega õpilasi (ei ole nad kõik keskmisest vähemvõimekad) ja vaatangi konkreetselt lapse järgi mida temaga saab teha ja mida ei saa teha. Kõigile neile, kel erikohtlemist vaja, on tehtud ka individuaalne õppekava (IÕK). Selle otsustusprotsessi saab algatada ka lapsevanem ja rakendumiseks on kindlalt lapsevanema nõusolekut vaja.
Ühe mu õpilase erivajadus seisneb näiteks selles, et tema ei suuda kirjutada pikemaid tekste ja vahel ei suuda üldse midagi kirjutada (probleem on kahe kõrva vahel, mitte füsioloogiline). Ja temaga teengi vastavalt tema vajadustele koostatud töid, lasen suuliselt vastata. Milleks ikka õpilast kiusata? Peaasi, et õpilane õpiks ja areneks. See õpilane saab niimoodi hästi hakkama ja kui keegi teistest küsib, et miks tal teistsugune töö on, siis ütlen lihtsalt, et on nii nagu talle vaja. Tegelikult õpilasi see väga ei huvitagi, nad harjuvad igasuguste erisustega väga kiiresti.

Mu oma klassiõde oli selline, kes veel keskkoolis keeldus suuliselt vastama. Lasigi endale kahe panna, aga vastama ei läinud. Midagi suuremat temaga ei juhtunud, nüüd on ta ammu kõrgkooli lõpetanud ja töötab normaalsel kohal, mis muuhulgas suhtlust vajab. Ju siis saab nüüd hakkama. Neid, kes avalikult esineda ei suuda, on päris palju, ka täiskasvanuid. Nii et see polegi nii eriskummaline ja kui tõesti üldse klassi ees vastata ei suuda, siis võiks ka IÕK algatada, kui õpetaja pole nõus muidu kokku leppima, et suuliselt teda klassi ees ei küsi. Ja loomulikult on see õpetaja öelda kuidas asjad tunnis käivad, mitte õpilaste, ehk õpetaja peaks end klassi ees kehtestama. “Miks P. ei pea suuliselt vastama?” – vastaksin:”ma eelistan, et ta kirjalikult vastab.” “Miks?” – “Aga miks mitte?”

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minul on selline laps aga ta on dyslektik ka niiet midagi pole imestada. Lahendus – öpetaja töötas pisema grupiga kus oli veel lapsi keda tabas töeline paanika klassi ees. Sellele järgnes kohapealt vastamine ja siis grupitööde esitmine klassi ees jne. Päris vbalt ta end klassi ees ei tunne ikkagi aga leopisime kokku et ei sunni milleks enesehinnangut öönestada. Ja teistele lastele on sellest räägitud. Ma pean muide ise tihti sönavötma gruppide ees ja tunnen ka seletamatud paanikat kohati enne sönavötte. Mötlen siis alati oma lapse peale millist stressi see talle pöhjustab.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Elan Hollandis ja meil sellistel puhkudel on kombeks lapse järgi kohanduda. Klassile selgitatakse ka, et temaga on nii, sest temale ei sobi teised variandid lihtsalt ja kõik. Erilisi lapsi uuritakse ka süvitsi spetsialistide poolt, aga kui lapsele üldiselt tavakool sobib ja laps ei takista kuidagi tavapärast töörütmi, siis erikooli ei saadeta. Agressiivsete ja autistlike joonte puhul on lahendus tihti erikool ka andekate laste puhul. Samuti tehakse klassiga tööd, et selgitada inimeste erivajadusi. Sinu lapsel hetkel nagu suuri probleeme pole, et kooli peaks vahetama. Võiksid muidugi käia spetsialisti juures, kes last uuriks ja jagaks koolile näpunäiteid. Selliseid lapsi on alati olnud. Kindlasti peab õpetaja selgitama olukorda klassile, eriti kui saate spetsialistilt juhised, et teistele ei tunduks olukord ebaõiglane ja et nad oskaks mõista ja arvestada. Lastelt nõutakse lugupidamist kõigi vastu ja arvestist.

Meie laps kaldub ka omaette tegutsejaks ja ei taha vastata klassi ees ega tõsta eluski kätt. Saab eri treeningut koolis ja juhiseid, mida öelda mingis olukorras ja mida vastata lastele, kui keegi räägib endast midagi. Sinu laps vb on ekstreemsem meie omast veidi. Nt prindib õpetaja talle töölehe infoga käitumistavade ja väljenditega ja hiljem vastab sisu puudutavatele küsimustele, mis siis puudutavad silmsidet ja käitumismustreid ja viisakusväljendeid. Tegu pole tere ja palun teemadega vaid selgete juhistega igapäevaseks suhtlemiseks. Igas hubiringis palun samuti läbiviijal jälgida, et laps ei istums päris sõnatune vaid saaks natuke rääkida.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mis mõttes peavad teised lapsed tolereerima sinu lapse erikohtlemist?
Kui sul lapsel on hinded head, siis las õpetaja paneb veidi kehvema hinde, ja ongi asi lahendatud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mis mõttes peavad teised lapsed tolereerima sinu lapse erikohtlemist?

Kui sul lapsel on hinded head, siis las õpetaja paneb veidi kehvema hinde, ja ongi asi lahendatud.

Mis on kooli eesmärk sinu arust? Kas kõikide laste “nui neljaks” võrdne kohtlemine või teadmiste omandamine? Väga veider täiskasvanud inimesest erivajadusega last kadetseda.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Rohkem sallivust kuluks ära küll (mitte ainult foorumis) – siis ei oleks laias plaanis nii väike eripära “erivajaduski”.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Või ei saa aru, miks ta peab sõbrannadele sõnumeid vastu saatma, kui need mingit ninnu-nännu jama saadavad jne.

Mina ka ei saaks aru ning ei vastaks mõttetule jamale.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu laps käitus lasteaia algusaastatel samamoodi. Lihtsalt ei suhelnudki sealsete õpetajatega aga lastega küll, rääkida oskas. See probleem oli samuti, et kui midagi kohe välja ei tulnud, siis hakkas nutma ja oli pettunud. Samamoodi võõrastas alguses oma sugulasi ka, keda igapäevaselt ei näinud. St kohtudes esimesed pool tundi võttis alati aega harjumiseks.

Sattusin hiljaaegu psühhiaatri vastuvõtule seoses enda muredega ning tema oskas küsida ka lapse osas. Rääkisin talle ka lapse sellisest murest, millest eelpool kirjutasin.
Kõike kokku võttes seletas ta mulle asja lahti nii, et sageli vanemad pöörduvadki lapsega psühholoogi v psühhiaatri juurde mingite käitumishäirete tõttu kuid ei taipa, et tegelikult on vanem see, kes abi vajab. Lapsed pidi väljendama enda vanemate tundeid. Minu lapsega toimunut seletas ta nii, et kuna olen kodus lapse jaoks ka näiliselt õnnetu oma probleemide tõttu, siis laps ei suhtle nähtavasti täiskasvanutega sellepärast, et kardab oma ema alt vedada. Ja veel õnnetumaks teha. Lapse peas kõlab see selliselt, et mul ei ole vaja teistega rääkida, mul on ema, kellega ma räägin. Samuti kõik need pettumused enda tegemistes ja eelistuses pigem üksi olla tuleneb samast asjast. Laps ei taha teid õnnetuks teha ja seetõttu kardab ebaõnnestumist.

Mul laps lisaks veel hästi tihti meisterdas v joonistas mulle kaarte ja pilte, mistõttu see teooria võib paika pidada küll.

Nüüd kui saan ravi ja ei ole enam kodus pidevalt tuima ja väsinuna on laps hakanud ka rohkem suhtlema ja võõrastamine on vähemaks jäänud. Päris ära kadunud ei ole, tunnen, et mingi ebakindlus temas siiski on kuid pole isegi veel päris terve. Loodan et ühel päeval saab kõik päris korda.

Mõtle, kas see võib teemaalgataja ka sinu kohta käia?

Please wait...
Näitan 12 postitust - vahemik 1 kuni 12 (kokku 12 )


Esileht Erivajadustega laps Kui 8-a ei taha täiskasvanutega rääkida (kooliprobleem)