Teema: Kui ema on alkohoolik

Ma pakun, et sellega, et see korter on teemaalgataja nimel, peab ta silmas, et rahvastikuregistris on tal see kirjas tema elukohana. Rahvastikuregistri sissekanne ei anna mingit õiguslikku alust.

Pole küll selles teemas kõige olulisem aga ehk on kellelegi kasuks:

ei ole olemas tehingut “kellegi nimele kirjutama”
ja
kui ostetakse korter, siis on ostja ka korteriomanik
seega
kui väidate, et ema ostis korteri, võttis selleks laenu, seadis tagatiseks sama korteri
aga
korteri omanik on tütar(kes korteri ostmise ajal oli alaealine e siis alla 18a st ostmine toimus üle 10a tagasi)

siis kui tütar on omanik, siis vaadates ostu-müügi lepingut on ostja siiski tütar
ja KINNISTUT LAPSELE OSTA saab ainult KOHTU LOAL
või
kinkis ema korteri tütrele

ja
ei ole olukorda, et korter on ema oma, samas tütre nimel(nagu ta siin kirjutas) ning samas kinnistu on tütre oma ja tema maksab maamaksu.

Katsuge nüüd aru saada, kelle korter see on ja kuidas omandati, siis saab lahendada ka mure, kas tütar peaks seal millegi eest vastutama või mida ta teha saab…või maksab lihtsalt ema eest maamaksu ja talle ei kuulugi midagi. Kontrollige, palun, registrist, et kes on antud korteri omanik või mis seal kinnistuga pistmist on kellelgi.

/Teatud juhtudel on lisaks mõlema vanema ühisele esindamisele vaja ka kohtu nõusolekut!
Kohtu eelneva nõusolekuta ei või näiteks:
• müüa või kinkida või koormata hüpoteegiga/kasutusõigusega lapse kinnistut
• osta lapsele kinnistut
• üürida lapse korterit
• võtta laenu

Seadus näeb ette ka toimingud, mida vanemad ei saa lapse nimel teha.
Neil juhtudel määratakse kohtu poolt erieestkostja vanemate asemel lapse esindajaks või tehakse lapse tahteavaldus kohtulahendiga. Vanemad ei saa teha tehingut näiteks siis, kui tehingu üks pool on laps ja teine pool on vanem ise või vanema abikaasa, vanema teine laps, õde või vend./

Kinkekeelu tõttu ei või vanemad lapse esindajana reeglina kinkida lapse vara.

30.a vend alkohoolik. Ise ta seda loomulikult ei tunnista.
Kutsuks hea meelega külla, kuid viimati kui suvel paar nädalat meil viibis, valmistas oma igapäevase õlletinistamisega häbi ning piinlikust mulle,mu mehele,mu tütrele.
Olen üritanud venda aidata- kuulata, nõu anda ja pöördusin isegi AA-sse murega.
Vennal jääb lihtsalt tahtmisest puudu.

Armas inimene, mine konsultatsioonile
ja
katsu endale ka mõisted selgeks teha.
Sul ON korter, seesama, millest sa räägid kui ema korterist, SEE ON SINU KORTER, sest nii on mustvalgel kirjas: notari poolt kinnitatud lepingul on kirjas mina kui omanik

Omanikuks saadakse ikka kohe(mitte kui kellelgi laen lõppenud), koos kõigi õiguste ja kohustustega
v a kui on antud mingid õigused ja kohustused kasutajale.
Oled Eestis korteriomanik. Tee selgeks, mis seadus selle kohta ütleb jne, ilmselgelt olid sa 18aastaselt liiga kogenematu, et aru saada mis juhtus kui see leping sõlmiti, mis õigused sul on, millised kohustused. Mis tähendab reaalsuses ema kasutusõigus st mis on tema õigused ja kohustused. Mida sa saad reguleerida seal sinu korteri kasutamises ja mida mitte jne

Teema algataja, olen täpselt samas olukorras.. See on nii raske, et ei tea kuhu pöörduda ja mida teha. Valu ja ängistus pitsitab hinge.
Kui sul oleks huvi rohkem rääkida sellel teemal, siis olen abiks ja mure kuulajaks

Minul on alkohoolikust vanematega kogemus olemas. Isa suri aasta tagasi, rängast, aastaid väldanud joomisest tekkisid kõikvõimalike organite kahjustused ja nii ta läks.
Ema kohta vist päris alkohoolik ei saa öelda, sest ta käib korralikult tööl, raha on, suur maja ja kõik on tip-top puhas/korras. Aga ta on mu kasuisaga abielus ja see on küll täiesti põhja vajunud. 3 aastat tagasi ta koondati ja nyyd ta istubki kodus ja iga jumala päev joob. Ta selline alakaaluline ka ja täis peaga omal mõlemad rangluud katki kukkunud ja üks käsi ei tööta tal hästi, et suht invaliid on juba. Samas vanust 56 alles aga nägu ja tegu on küll nagu 80-aastasel. Eesnäärme kasvaja vms avastati tal ka ja nyyd ta istubki mustas augus ja täis peaga ainult sõimab ja räuskab. Ja mul ema olnud aastakümneid alkoholilembene siis ega ta ka ei suuda pitsist ära öelda. Ma nägin seda joomist terve oma lapsepõlve ja umbes 8 aastat tagasi ma sõimasin tal näo nii täis kui ta jälle maani purjus oli ja peale seda ta kardab minu nina alla joogise peaga sattuda. Mul lapsed ka väikesed ja ma ei soovi, et nad sellist jama peavad nägema. Mul ema ka purjus peaga vahepeal helistab ja ajab mingit segast ja siis nutab ja halab jne. Aga ma teengi kurja häält. Mina ei viitsi seda jampsi kuulata. Nagu mingid väljamõeldud luulud. Närvidega on tal ka suured probleemid, antidepressante söönud palju kordi oma elus ja palju kordi tahtnud ennast ära tappa jne. Ah no ja pärisisa ja ema kaklesid ja peksid ka teineteist kui purjus olid. Ühesõnaga, olen vist lapsepõlves kõike kogenud. Isegi imestan kuidas minust nii normaalne inimene kasvas.

Purjus inimesega pole mõtet rääkida, veel vähem karjuda. Saad aru, et purjus, ütled talle, palun helista siis kui oled väljamaganud. ja siis enam sellel päeval kõnesid vastu ei võta. Eestisse tulles, kutsud ema välja lapselapsega kohtuma kui ei taha koju minna. Vajadusel ostate puhtad riide ka selge, kasvõi selleks korraks. Kahjuks ema on meil siin elus üks. Õnneks oled täiskasvanud inimene, mitte laps. Siin on vaja nüüd täiskasvanud inimese arukat käitumist. Kui hakkad ema peale karjuma võtad väikese lapse rolli ja ega sellest ei tule midagi head ka siis kui ema oleks kaine.