Teema: Kui hästi saate läbi oma õdede ja vendadega?

Minul on vanem vend ja noorem õde. Kui olime noored, siis omavahel üldse läbi ei saanud. Tänasel päeval, kui mina olen 31, on meie läbisaamine väga hea! Oleme üksteisele alati olemas, kui on mingeid muresid vms. Ja mitte lihtsalt sõnakõlksuna, vaid viimaste aastate jooksul oleme üksteisele palju asju aidanud teha. Lellel mida vaja ja kes mida oskab. Aga meie vanemad on ka väga suured perehoidjad, s.t et lastel on hea meel vanemate juurde koguneda. Huumorisoon on meil sama, nalja saab palju. Kindlasti olen ma õega veidi lähedasem (naiste värk!), vend on veidi tagasihoidlikum, aga siiski oleme kõik üksteisele väga kallid.
Ei kujuta ette kui oleksin pere ainus laps!

On õde, vanusevahe 2a. Lapsena kaklesime, niiet karvad lendasid ja harjavarred läksid käiku, aga teismeeast saadik saame väga hästi läbi, üritan teda toetada kõiges mis ta teeb ja tema samamoodi.

2 venda ja saame hästi läbi, kui kokku saame, siis on teada üks naer, nali ja vanade asjade meenutamine. Meil oli väga tore lapsepõlv ja super head vanemad, see on meid liitnud väga tugevalt, seega tunneme üksteist läbi ja lõhki. Samas vanus teeb oma töö, oleme üle 50ne ja tihti enam kokku ei saagi. Vennalastega suhtlen isegi rohkem.

Minu noorem õde on minu jaoks üks lähedasemaid inimesi üldse.

Minu jaoks on mu 3 aastat vanem õde kõige lähedasem inimene peale oma mehe. Ema ja isaga ei ole pooltki nii lähedane ja hea suhe kui õega. Kuigi lapsepõlve üks suurimaid unistusi oli mul see, et ma oleks üksiklaps, aga nagu näete, see on nüüdseks üle läinud.
Lapsena mõtlesin veel, et kui vanematel veel lapsi pidi olema, siis võinuks vend olla, oleks uhkem olnud ja minu riideid ta ka teismeeas kapist ei oleks laenanud. Praegu olen väga rahul, et mul just õde on, sest vennaga ei oleks ilmselt päris neid jututeemasid ja samasugust lähedust nagu õega. Seda enam ei unista ma enam vennast, et nii mõnelgi sõbrannal on kehvad suhted vennanaisega. Ma ei tea kedagi, kes õemehega normaalselt läbi ei saa.
Ma usun, et loeb inimeste omavaheline klapp, aga oma roll on vanematel ka. Meile õega on lapsest saati õpetatud, et oma õde peab hoidma, sest ta on lähedaseim inimene. See on nagu lapse köögiviljade sööma harjutamine. Isegi kui alguses ei meeldi, siis järjepidevus viib sihile. Ema kutsub meid ka alati koos külla, sünnipäevadele ja pühade ajal ka.
Mu mehel on vend, kellega ta eriti ei suhtle, kuigi tülis ka ei olda. Näiteks sünnipäevadel nad ei soovi üksteisele õnne, mis minu arust on väga imelik. Me peaaegu ei kohtu, sest neil pole sünnipäevade ja pühade tähistamise kommet ja kui niisama külas käime, siis venda pole kunagi samal ajal vanematel külas. Me kõik paikneme eri linnades, kuid saaks ju kokku leppida. Oleks ju lihtne oma kaks last samal ajal külla kutsuda. Ma peaaegu ei tunnegi mehe venda. Varasemast neil tihedat suhtlust ei olnud, ei osanud ka mina aidata seda mustrit muuta.

On kolm nooremat venda, elame lähestikku ja musketäride moto: “Üks kõigi ja kõik ühe eest!” põhimõttel. Ehk siis saame hästi läbi ja hoiame kokku.

Kägu kirjutas:

Mul on kaks õde, kahjuks pole me emotsionaalselt lapsest saadik lähedased olnud. Nüüd täiskasvanuna, kui elame omaette, on kontakt pea olematu. Ma isegi ei oska öelda, et see mind niiväga kurvaks teeb, sest pole sellist head kontakti kunagi olnudki. Ei tea, millest see tuleb. Mõnikord mõtlen küll, et väga vahva oleks ikkagi, kui pere sees oleksid lähedased suhted.

Sama siin. Erilist lähedust pole meie vahel kunagi olnud. Lisaks häirib mind, et ta tohutult kritiseerib nii mu välimust kui riietust, elustiili ja elukaaslast. Kõike, ühesõnaga. Vahel muutub see väsitavaks ja siis hoiangi lihtsalt eemale.

Mina mingeid kaklusi lapsepõlvest ei mäleta, ilmselt oli vanusevahe piisavalt suur ja mina olin kõige vanem. Eks mingeid vaidlusi tuli küll ette ja me oleme siiani särisevad vaidlejad, kuid ega me sellepärast veel vihased ole.

Väga lähedased oleme, ikka esimesed inimesed, kellega oma muresid-rõõme jagame. Tahaks, et mu lapsed oleksid tulevikus sama lähedased. See on elus mulle olnud nii oluline tugi.

Minu 5 aastat noorem õde on kõige lähedasem inimene lisaks elukaaslasele ning ei kujuta ette, et see teisiti oleks. Nooremana kaklesime korralikult, aga ühel hetkel hakkasime hästi läbi saama ja nii on see jäänud. Elame eri linnades, aga suhtleme pea iga päev ja käime teineteisel külas. Saame ka vanematega suurepäraselt läbi, kuid rõõmude-muredega pöördume esmalt teineteise poole.

Mul on 7, 5 ja 4 aastat vanemad vennad. Lapsepõlvest mäletan küllaldaselt kaklusi ja tülisid, aga ka põnevaid kooskäike ja seiklusi. Nüüd täiskasvanutena oleme lähedased, suhtleme, räägime, tunneme huvi üksteiste tegemiste vastu, võib-olla oli asi lihtsalt vanusevahes (20+ vanuses enam väga tunda ei anna) ja lapse/teismeea emotsionaalsuses. Kokku saame vanematekodus kord kuu-kahe jooksul, kes kunas sinna liikumas on. Kõik korraga väga tihti kokku ei satu, aga jõulude ajal ikka. Ei kujutaks ette seda maailma, kus ma oma vendadega üldse ei suhtleks või siis ainult pinnapealselt, aga ma näen seda mõnede oma sõprade pealt, et on küllaldaselt selliseid peresid. Mõnda tundub see häirivat, mõnda üldse mitte.

Üks vanem vend. Kuigi elame erinevates kohtades, suhtleme tihedalt ja saame hästi läbi.
Mõtleme sarnaselt, naljatame sarnaste asjade üle, kurdame muresid, abistame teineteist.
Oleme koos väga palju läbi teinud.
Kui kohtume, siis räägime pidevalt ja vahel telefonis suisa tunde.
Kord küsisin oma poegade käest, kuidas teil jutud ja mängud otsa ei saa. Vanem poeg küsis vastu, et kas mul oma vennaga saavad ükskord jutud otsa.
Mul on hea meel, et mul on vend.

Minul on 4 aastat vanem vend. Ei saa eriti läbi. Viisakusest küll suhtleme, aga emotsionaalset sidet ei ole.
Esimeseks põhjuseks tooks, et pidime temaga kogu lapsepõlve tuba jagama, see tekitas pingeid. Lisaks ei aidanud vanemad meil omavahelisi probleeme lahendada, pidime ise nende lahendamisega hakkama saama ja see ei olnud sageli õiglane ja tekitas trotsi. Mäletan, et ta lõi mind isegi päris suurena veel, vanuses, mil tal oleks võinud juba mõistus peas olla. Ja võib-olla kõige olulisem põhjus – meie vanemate omavaheline läbisaamine oli väga kehv ja kodune elu pingeline ja närvesööv, kõigil olid närvid läbi.

Identne kaksikõde ja haruharva tuleb ette päevi kui me üksteisega ei räägi. Oleme väga lähedased.