Teema: Kui kiirelt tuli Teile abieluettepanek?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Lugesin siin päevakorras olevat teemat. Endalgi on soov sõrmus saada. Ei ole väga pikalt koos olnud ja ühiseid lapsi ka ei ole. Ent omati plaanid ja unistused siiski paigas. Ka sõpradele on mind nalja pärast tutvustanud, kui abikaasat 🙂
Olen sellest vaikselt rääkinud. Konkreetset vastust ei ole ma saanud. Ei ole ka konkreetset küsimust küsinud tegelikult. Lihtsalt maininud meie \”kahekesi ajal\” , et ma tahaks olla tema abikaasa, mis eeldaks kihlust, et kas ta on sellele üldse mõelnud… Vastuseks olen ma saanud ümber nurga, et ta on küll natukene pikaldase taibuga, aga mitte juhm..
Ei saanud aru , mida see tähendas.
Kas võin loota või on ta sellest aru saanud ja ei kavatsegi.

Hakkasin mõtisklema, käisin peas läbi tuttavad, sugulased ja sõbrad, kes , kui vara või hilja abiellunud on.
Tekkis küsimus, millal Teie abieluettepaneku saite ja kas see tuli üllatusena või enamasti siiski naine ise peab märku anda, et mehe mootor selle koha pealt käima tõmmata?

🙂
[/tsitaat]

Abiellunud ma pole ja ilmselt ei abiellu ka, aga ettepanek on tehtud elus kolmel korral – esimest korda olime tuttavad olnud kolm aastat ja käinud pool aastat. Ei võtnud ettepanekut vastu, kuna ei armastanud seda meest.
Teisel korral olime tuttavad olnud viis kuud ja käinud viis kuud. Armastasin teda kogu hingest, aga midagi juhtus.
Kolmandal korral olime tuttavad kolm kuud ja käinud ühe kuu. Mees võttis kuu enne pulmi etetpaneku tagasi (sellel kevadel oli see).

Umbes pärast 3 nädalat koosolemist mees küsis, kas ma tahaks tema naiseks saada. Naersin ta välja. Ma tõesti arvasin, et ta teeb nalja. Mingi aja pärast mees uuesti küsis, kas ma tuleksin talle naiseks. Pooleldi naerdes ütlesin jah ja sain nähtamatu kihlasõrmuse sõrme.
Suht kiiresti jäin meie esimest last ootama. Siis olime juba ka pikemalt abiellumisest rääkinud. Teadsin, mis ta abiellumisest arvab. Mul polnud mingit hirmu. Teadsin, et ükskord me nagunii abiellume. Mingil hetkel sündis meil ka teine laps. Ühte väikelinna pidime mingeid asju minema ajama. Mina siis ütlesin, et viime paberid sisse. Selles väikelinnas oli meil plaanitud tagasihoidlik registreerimine. Küsimus oli lihtsalt ajas, millal me sinna jõuame. 3 aastat pärast tutvust me abiellusime.
Nii et jah, mingit ametlikku kihlust polnud ja otsest ettepanekut ka mitte. Arutlesime neil teemadel lihtsalt. Abiellumine oli asjade loomulik käik, eriti just siis, kui on ühised lapsed. Kaks inimest võivad niisama ka koos elada. Aga laste sünd siiski peaks tõukama kooselu ametlikuks registreerima.

on kunagi kaks ettepankut tehtud, mõlemale ütlesin ei. Üks neist tuli kuskil pool aastat pärast tutvumist, teine pärast kolme aastast kooselu, siis, kui suhe oli juba minu jaoks otsa saamas.
Praeguse elukaaslasega oleme elanud koos üle 10 aasta, ettepanekut ei ole tulnud ja minu jaoks ei ole abielu oluline. Olen iseseisev naine, saan eluga hakkama ega vaja mingit paberil tõestust, et mees mind armastab. Olme koos, kuni on tore, kui enam ei ole tore, läheme lahku. Siiani on tore olnud ja kolm vahvat last ka olemas. Rahaasjad hoiame eraldi, väljas käime eraldi ja oleme üldse ebatraditsiooniline pere. Aga meile sobib.

oleme koos olnud 11 aastat. Oleme ka pulmaplaane teinud, aga minu jaoks on oluline ka pulmade juurde kuuluv pidu. Kuna see on ikka midagi erilisemat, siis tahan seda jagada oma pere ja sõpradega. Pidu tähendab aga raha, mida pole siiani suutnud koguda. On olnud palju muid vajalikke asju, ja üldiselt ei ole mulle vaja seda paberit ja ühist nime. Mu mees armastab ja hoolib minust, tean seda ka ilma paberita. Üks tuttav ükskord rääkis meile, et abielus olles on ikka teine tunne, oled ametlikult koos ja kõik on kuidagi kindlam ja õigem. Ja siis nii umbes poole aasta pärast leidis ta endale teise mehe. Kolis oma kahe lapsega uude koju ja siiani on (loodetavasti)õnnelik. Keel vahepael lausa sügeleb, nii tahaks küsida, et räägi mulle uuesti, miks on abielus olles parem ja kindlam olla???
Kindlasti me abiellume kunagi, oleme sellest rääkinud ja see on meie plaanides. Kuid paberist olulisemaks pean ma seda, et me armastame ja austame üksteist.