Teema: Kui laps lendab pesast…

Laps ei olegi nagu elukaaslane, et on lootust koos vanaks saada ühe katuse all. See, et lapsed pesast välja lendavad, on ju ometigi ette teada. Lapse jaoks ehk ongi olukord liialt lämmatav, miks ta muidu välismaale kipub ja isegi tagasi tulla ei taha.

Mis selle vastu aitab – leia hobi, huvitavam töö, hakka rohkem liigutama, võta koduloom ning leia omale sõbrad. Kui laps on 20, oled ise ilmselt kuskil 40-50 vahel? See ju tähendab, et tervelt pool elu on veel ees.

Laps lendab ja laps lendab… Kana kasvatasite üles või?

#4170285:

lapse üksi üles kasvatanud

Aga elatis? seda ei saanud?

See on elumuutus. Kõik elumuutused, isegi positiivsed, tekitavad ikka hirmu, see on normaalne. Esimene kuu ongi kohanemise aeg – harjud ära, et elu on nüüd niisugune ja mitte naasugune, korraldad mõned asjad pisut ümber jne.

Kusjuures lapsevanem satub shokki ja siis, kui noor loob oma pere ja jääb elama näiteks kõrvalmajja või samale talukrundile (tuttavate näitel). Ehkki ta näeb oma last endiselt iga päev, on ka see talle ikkagi mentaalselt elumuutus – et näe, lapsel on täitsa oma pere!

Oluline on sul endale praegu kinnitada, et tolles elumuutuses pole midagi halba – laps ongi suureks ja tubliks kasvanud ja sirutab tiibu. Nii ongi õige. Palju hullem tulevikuväljavaade oleks, kui 80-aastane sina peaksid ülal, kataksid ja toidaksid oma katuse all hiliskeskeas last, kes endaga toime ei tule. Las ta parem läheb, sinu ülesanne on sellega kohaneda. Suhelge telefoni ja veebi teel, säilitage head suhted, need annavad teile mõlemale tegelikult palju juurde.

Ja tõtt öelda on päris paljud enda tuttavad mingi aja möödudes välismaalt Eestisse tagasi tulnud. Seega välistatud pole miski.

Kui vanem laps läks teise linna elama, oli ka rakse, kuigi oli nii mees, kui noorem laps, palju sugulasi ja sõpru. Lihtsalt teadmine on lapse tuba jääb tühjaks, me kohtume vai nädalavahetusel jne.oli alguses raske. Nüüd elab laps välismaal ja näeme 2x aastas, ei olegi nii hull. Lennujaamas tuli pisar silma, aga suhtleme whatsaupi teel terve perega jne.

TA, ja mõtle tagasi sellele, mil sa ise suureks said ja kodust lahkusid. Oli ju tore aeg? Ära tee oma last sinu enda heaolu eest vastutavaks.

#4170394:

Välisriiki minek on väga okei, terve eestlus saab uue tähenduse, esindab oma juuri, eestlast, rahvast. Sa emana vaata, et tervisekindlused ennen minekut korras on. Suhtluskanalid tänapäeval kõik olemas ja jõuludeks tullakse ikka koju ka.

Laste iseseisvumise juures ei karda mina midagi muud kui pere loomist. Et neil oleks taipu mitte kaasa minna uue kallima näitamise kultuuriga ja et see suur auguvalu oleks võimalikult väike, et see totakas vahelduse vabandus jääks endiselt põhjakihi eneseõigustuseks. Mõtlen ka, kas mul on piisavalt vahendeid lastelaste jaoks. Kui enda laps kohustusi ei täida, siis on järg minu käes. Need on minu hirmud, kuid usun, et lapsed võtavad elu mõistusega ja kõik läheb hästi.

Nii väljendad end ka laste ees?

Täiega mõistan ja samastun. Mind ootab paari aasta pärast sama ees ja juba praegu on stress. Ilmselt me pole piisavalt isekad, et nautida seda sülle langenud vabadust ja kohustuste puudumist.

Ega midagi soovitada ei oskagi, tuleb lihtsalt üle elada, sest see on paratamatu elu osa.

ta ei koli ainult mujale vaid läheb teise riiki (ja plaaniga mitte tagasi tulla)

Kas ta tuleb tagasi või mitte ja kui tihti ta kodumaal käima hakkab, see selgub aja jooksul, aga niisugune väljaütlemine tundub küll selle emotsiooni põhjal öeldud, et jumala eest hingamisruumi saada. Olen niisuguseid mõtteid kuulnud ainult nendelt, kel on liiga ahistavad/kontrollivad/sekkuvad vanemad.

#4170463:

#4170437:

Ilmselt me pole piisavalt isekad, et nautida seda sülle langenud vabadust ja kohustuste puudumist.

Oi, see on küll labaselt öeldud. Ehtne märtrimentaliteet. Et need, kes pärast laste iseseisvumist julgevad tunda vabadusest ja kohustuste puudumisest rõõmu, on nagu mingit isekad inimesed. Need aga, kes on pisarates ja ei oska iseendaga midagi peale hakata, on isetud ja justkui õigemad ja paremad?

just. Minumeelest kohutav isekus ongi see, kui tekitad lapses süütunde, selle asemel et olukorrast parimat võtta.

#4170402:

Nii väljendad end ka laste ees?

Mida valetama ja varjama peaksin?

#4170456:

ta ei koli ainult mujale vaid läheb teise riiki (ja plaaniga mitte tagasi tulla)

Kas ta tuleb tagasi või mitte ja kui tihti ta kodumaal käima hakkab, see selgub aja jooksul, aga niisugune väljaütlemine tundub küll selle emotsiooni põhjal öeldud, et jumala eest hingamisruumi saada. Olen niisuguseid mõtteid kuulnud ainult nendelt, kel on liiga ahistavad/kontrollivad/sekkuvad vanemad.

Siin sul pole õigus, meil on mõlemal hingamisruumi. Oleme sõbrad. Laps ongi öelnud, et ainus mis teda minnes kurvaks teeb on see, et mina jään maha. Aga siis ütleb, et tuleb mulle ka järele, kui oma elu ära korraldsab 🙂 Talle lihtsalt ei meeldi elu Eestis.

#4170321:

Just! Aga peaasi, et sa kaaslase leidmise peale ei mõtle. Siis saad kohe perekoolis nii et tolmab. Ja kuuled veel tükk aega tänitavalt, kuidas oled “mehelõhn peab majas olema” mõttetu mutt, kes ei oska muust elus rõõmu tunda kui mehe olemasolust.

Kes sulle nii kõvasti siin saba peale astus, et sa üle ühe teema sellest kired? Teemaalgataja ei rääkinud meheotsimisest piuksugi ja ehk ei tahagi meest “otsida”, kui harjunud üksi elama (ja kui tahab, siis on see ka vägagi ok).

Teemaalgataja, sul tuleb nüüd elu millegi muuga sisustada. Hobid, trenn, uued tutvused, kasvõi võta koer või kass, ikka seltsihing majas ja natuke tegevust juures, koer on stressi vastu ja ajab liikuma jne. Laps ikka ülas köia vast kavatseb? Kui on end sisse sedanud ja nt õpingud lõpetanud, võid ju tema juurde küll minna pikemaks, saad ka muust maailmas elamise kogemuse ja keele nt. Ei jää seepärast elu seisma. Mu vanemad olid sellisest otsusest esialgu nii shokis, et ema ähvardas riigist väljaminemise keelu mulle panna 🙂 (ametikoht võimaldas ka), aga nüüd on nad rahul. Suhelda ju saab igatemoodi edasi, kui igatsed.

#4170492:

#4170467:

#4170331:

Ära mõtle üle. Esimese kuuga saad aru,kui hea on üksinda elada. Praegu hirmutab sind lihtsalt uus olukord.

Mäletan, kui mina “lendasin”. Ema nuttis silmad peast, püüdes küll vaprat nägu teha. Meid, lapsi, oli küll viis, aga mina elasin tema juures viimasena ja kolisin teise Eesti otsa. Pikk jutt lühidalt, kui saabusin neli kuud hiljem külla. siis vaatas ema mind hiigelsuurte silmadega, kui ütlesin, et panen kotid siis oma tuppa maha. Eeeee…sinu tuba pole enam ju sinu tuba! ???? Väga mõistlik, kuigi alguses ehmatas. Milleks minu tiinekaaegset mööblit seal alles hoida. Toast oli saanud väga kena hobituba emale kušetiga külalistele magamiseks.

Vot ja mina leian, et lapse tuba peaks teda alati ootama, ükskõik mis elus juhtub. Laps peab teadma, et kodu on alati koht, kuhu saab tulla elutormide eest peitu. Kindel, turvaline paik

Ei ole see, kellele vastad, aga siin peaks sõltuma lõplik otsus siiski selles majas elavate inimeste soovidest ja võimalustest. Väga paljudes majapidamistes lihtsalt ei ole nii palju ruumi, et pidada üleval tühja tuba, mis seisab kuude kaupa tühjana ja mida kasutatakse ehk vaid 1-2 korda aastas, jõulude ja jaanipäeva ajal.

Sõltub loomulikult, kui tihti laps hakkab oma sünnikordus külas käima. Kui laps elab Eestis või nt Soomes, siis ilmselt käib sagedamini ja on reaalselt mõtet ta tuba alles hoida. Aga nt Austraalias elav laps seda ei tee ja siis kaotab ühe majaosa muutmine mingiks suletud muuseumiks küll mõtte.

Meie teismelise lapse tuba on maja kõige suurem tuba. Elame praegu küllaltki kitsastes tingimustes, hädasti oleks vaja erinevate tegevuste jaoks paari lisatuba (nt kaugtöö kontori jaoks töötuba, praegu töötame elutoas). Kui laps välja kolib, siis ma arvan küll, et võtan praeguse lastetoa ilma süümepiinadeta kasutusele.