Teema: Kui laps tahab osta täiesti mõttetut asja…

Oma taskuraha eest ostku. Ja saab õppetunni kenasti.

Oma kogutud raha eest luban osta, isegi kui mõttetu. Kord nuias ühe kalli jaburuse jaoks raha. Käskisin koguda ja kui ta siis ka veel seda tahab, ostku. Loomulikult läks isu üle.

Kas sa, teemaalgataja, raatsid öelda, millega on tegemist? Ja kui vana on laps?

Ja proovi mõelda end korraks lapse asemele. Ja püüa mäletada, millised väikesed mõttetud soovid olid sinul, kui olid väike?

Mina alati esimese hooga olen vastu lapse tobedatele soovidele. Aga vahel tuleb meelde ennast tema asemele või oma lapsepõlve mõelda. Mina ei saanud, lapsepõlves mingit pudi-padi, sest polnud raha. Aga ma vahel mõnda justkui mõttetut vidinat-pudinat tahtsin nii väga, et see on tänase päevani meeles.

Kui mingite asjade soovimine ei ole igapäevane, siis ma vahel luban lapsele midagi “mõttetut” küll.

Minul lapsed väga harva midagi tahavad. Ja kui nad siis mingi ideega lagedale tulevad, siis selle nad ka saavad, ükskõik kui mõttetu see asi ka on.

Töötasin kunagi kunsti- ja meisterdamistarbeid müüvas poekeses. Jube kurb oli vaadata-kuulata, kuidas vanemad laste mõtteid ja soove maha tegid. Pidevalt käis üks “mida sa sellega teed?”, “oi, see on ju nii kole!”, “ära seda küll osta, see ei sobi üldse!” jne. MIKS te nii teete, lapsevanemad? Miks te toote lapse poodi ja hakkate siis tema maitset ja valikuid maha tegema?

Oleneb sellest, kas sa seda mõttetut asja pere eelarvest lubada saad, kas pole odavamaid alternatiive (tahvleid jms on ju seinast seina hinnaga, kõike muud ka). Ja kui mõttetu see sinu jaoks ikka tundub. Kas sa ise ei osta kunagi selliseid asju, mis lihtsalt väga meeldima hakkasid.

Ma olen sellisel juhul üritanud lapsel (vahel ka endal) seda ostuotsust edasi lükata. St mitte kohe esimese emotsiooni najal ära osta, vaid lasta mõttel mõned nädalad seedida ja kui siis ikka on veendunud, et väga tahad, siis ostab. Aga väga tihti läheb see esimene emotsioon ka üle.

Minu peres on nii, et ma püüan ikka selgitada, miks see ei ole hea ost. Aga kui laps ikkagi enesele kindlaks jääb, ei suru ma oma arvamust peale, vaid nõustun, et oma raha eest võib laps selle ostu teha. Sünnipäevadeks kingitakse lastele kokku vähemalt 100 eur ning meie lapsed saavad nädalas 7 eur taskuraha. Mina väga ei piira seda, milleks nad oma raha kulutavad, oma arvamuse annan teada aga luban vigu teha.

Sellel suvel elasin sellise situatsiooni läbi – olime perega Eestis puhkusel ja lapsed võtsid oma sünnipäevarahad kaasa, et siis saavad ise osta endale mida soovivad.
Lapsed on siis 7 ja 9. Ja siis läksid kohalikku suveniiripoodi ning ostsid emale ja isale kingitused, et rõõmu valmistada, saate aru.
Väiksem tõi mulle sealt suveniiripoest puidust veinipudeli hoidja ja suurem tõi isale suure ja kõrge puidust vaasi.
Esiteks, mina ei joo veini, meil kodus üldse kunagi ei osteta alkoholi ja teiseks see puidust vaas oli iluasi, seal olid praod ja looduslikud augud sees, sinna oleks kõlvanud panna vaid kuivatatud puuoksi. Lisaks olid need esemed küllaltki suured ja ausalt, ma ei soovi oma koju raha eest osta mõttetut jama, mis isegi ei mahu kuhugi silma alla vaid ma peaks need kohe mingisse kasti panema ja keldrisse hoiule viima. Kokku maksid need kaks asja 45 eurot.

Pidasin lastele loengu raha väärtusest ja mõistlike ning mõttetute asjade ostmisest. Ühtlasi pidasin ka loengu sellest, kuidas puhkuse ajal ei osteta iga päev oma raha eest kolm jäätist ja kaks pakki krõpse või siis mõnest eriti väikese koha müügiputkast jäätist või juua, kui see maksab kolm korda rohkem kui poest ostes. Seda veel eriti juhul, kui me oleme just söögilauast tulnud kus kõik vajalik söödav-joodav laual on olnud. Et natuke tuleb ette mõelda ja vaadata, kuidas saab odavamalt ning kuidas sama raha eest saaks palju rohkem head ja paremat.

Nutsid küll, asjad viisin suveniiripoodi tagasi ja raha jätsin enda kätte. Ülejäänud suve ostsin selle raha eest lastele jäätist ja juua kui puhkusel viibisime. Rohkem selle puhkuse jooksul ei tekkinud sellist nuiamist iga putka, iga poe ja iga vaateakna juures. Edaspidi nina peale seda vestlust ei visanud ja mõned korrad arutasime veel laste algatusel teemal kas midagi on mõistlik osta siit või sealt või kuidas rahaga paremini ringi käia.

Kogemust. Laps kogus taskuraha ja soovis osta apple’i air podid. Minu hinnangul liiga kallid ja suht mõttetud, lisaks pole ma kindel, et ka päris ohutud- mulle ei meeldi mõte nendest lainetest kohe kõrva sees ja aju lähedal. Ei, ma ei ole paranoiline ega alternatiivse mõttemaailmaga, aga lihtsalt arvasin, et tavalised klapid paremad, odavamad ja teevad sama töö ära. Hoiatasin last ka, et need klapid kerged kaduma. Pärast kõikide argumentide kuulamist, otsustas 13aastane siiski need klapid enda kogutud raha eest osta. Ta on muidu oma asjadega ülihoolas, aga paraku need klapid kadusid u 2 nädalaga, positsioneerimine ka ei aidanud. Õppetunni ta sai, muidugi rahast oli kahju, aga see on tuleviku väetiseks. Pärast seda näen, et kaalub ja analüüsib ikka palju põhjalikumalt:))

Päris kurb, et lapsed peavad oma sünna rahade eest jäätist ostma 🙁 See ikka ju mõeldud selleks, et laps saaks osta endale midagi, mis tõesti rõõmu valmistab.

#3214815:

Päris kurb, et lapsed peavad oma sünna rahade eest jäätist ostma ???? See ikka ju mõeldud selleks, et laps saaks osta endale midagi, mis tõesti rõõmu valmistab.

Laps ostis 30.- eest puidust veinipudeli hoidja. Kellele see oleks rõõmu valmistanud? Nende kulutamine ei piirdunud sellega, mõlemad said enesele jätta mälestuseks väikese suveniiri sellest kohast, pastaka ja küünlaaluse. Kohe peale reisilt tagasi jõudmist olid need unustatud. Täna ei tea enam keegi kus need on. Raha ei ole selleks,et see suvaliste asjade eest lihtsalt võõrastele anda. Ja loomulikult ostan ma neile jäätist, kuid kui reis kestab 10 päeva ning lapsed keelduvad nii hommiku, lôuna- kui õhtusöögist sest enda ostetud viies jäätis ja teine pakk kartulikrôpse matseb paremini, siis kuhugi tuleb piir tõmmata.

#3213504:

Sellel suvel elasin sellise situatsiooni läbi – olime perega Eestis puhkusel ja lapsed võtsid oma sünnipäevarahad kaasa, et siis saavad ise osta endale mida soovivad.

Lapsed on siis 7 ja 9. Ja siis läksid kohalikku suveniiripoodi ning ostsid emale ja isale kingitused, et rõõmu valmistada, saate aru.

Väiksem tõi mulle sealt suveniiripoest puidust veinipudeli hoidja ja suurem tõi isale suure ja kõrge puidust vaasi.

Esiteks, mina ei joo veini, meil kodus üldse kunagi ei osteta alkoholi ja teiseks see puidust vaas oli iluasi, seal olid praod ja looduslikud augud sees, sinna oleks kõlvanud panna vaid kuivatatud puuoksi. Lisaks olid need esemed küllaltki suured ja ausalt, ma ei soovi oma koju raha eest osta mõttetut jama, mis isegi ei mahu kuhugi silma alla vaid ma peaks need kohe mingisse kasti panema ja keldrisse hoiule viima. Kokku maksid need kaks asja 45 eurot.

Pidasin lastele loengu raha väärtusest ja mõistlike ning mõttetute asjade ostmisest. Ühtlasi pidasin ka loengu sellest, kuidas puhkuse ajal ei osteta iga päev oma raha eest kolm jäätist ja kaks pakki krõpse või siis mõnest eriti väikese koha müügiputkast jäätist või juua, kui see maksab kolm korda rohkem kui poest ostes. Seda veel eriti juhul, kui me oleme just söögilauast tulnud kus kõik vajalik söödav-joodav laual on olnud. Et natuke tuleb ette mõelda ja vaadata, kuidas saab odavamalt ning kuidas sama raha eest saaks palju rohkem head ja paremat.

Nutsid küll, asjad viisin suveniiripoodi tagasi ja raha jätsin enda kätte. Ülejäänud suve ostsin selle raha eest lastele jäätist ja juua kui puhkusel viibisime. Rohkem selle puhkuse jooksul ei tekkinud sellist nuiamist iga putka, iga poe ja iga vaateakna juures. Edaspidi nina peale seda vestlust ei visanud ja mõned korrad arutasime veel laste algatusel teemal kas midagi on mõistlik osta siit või sealt või kuidas rahaga paremini ringi käia.

Uskumatu. Lugema hakates olin kindel, et lugu lõpeb sellega, kuidas sa rõõmustasid, et lapsed tahtsid sulle rõõmu teha ja kuidas need asjad on nüüd kodus kasutusel.
Aga …?!
Vaesed lapsed. Edaspidi kinkigu nad sulle ainult raha.

Tegelikult ma saan natuke aru ka selle lapsevanema probleemist, kui lapsed talle kingituseks mingi kalli ja mõttetu asja ostavad. Näen oma laste pealt, et raha väärtusest alati aru ei saada – ostetud kingitus on väga lihtsate vahenditega tekitatud kingitus nende jaoks. Ise kaardi joonistamine on palju suurem ettevõtmine. Täiskasvanute maailmas on kallil kingitusel teistsugune väärtus kui laste jaoks. Loodan, et lapsevanem siiski lastele ka välja näitas mingit tänulikkust, et raha eest just vanematele nänni osteti, mitte endale ja et lapsed ka selle poodi tagasiviimise paratamatusest aru said.

See ongi kummaline, et isegi sama pere samasugust kasvatust saavad lapsed võivad rahasse hoopis erinevalt suhtuda. Mul vanema lapsega oli pidev kemplemine ja selgitustöö sel teemal, et kuidas raha tuleb raskelt ja tema taskuraha ei ole mõttetu nänni peale kulutamiseks ja et on mingi piir, millest kallimaid riideesemeid mina ei endale ega ühelegi pereliikmele ei osta. Samas nooremaga kaklen pigem sel teemal, et minu arvates on mõni tema riideasi või koolikott nii räbal, et hädasti vajaks välja vahetamist. Tema keeldub – iga asi poes on tema arvates liiga kallis ja saab ikka selle vana räbalaga läbi aetud küll.