Läksime mehega lahku aga mehel ei ole hetkel tööd, seega mitte mingit sissetulekut tal ei ole, seega ei ole tal võimalik lapsele elatist maksta, kuigi ta tahaks
Kuulge, aga see olukord on ju väga lihtsalt lahendatav ja väga ajutine. Mees otsib endale kasvõi suvalise miinimumpalgaga töö. Selle peaks leidma ikka ja juba umbes kuu pärast on esimene palgapäev, millest saab maksta ilusti elatist, olgu kasvõi väikest. Samal ajal vaatab ringi mõistlikuma töö järele. Ka elatise maksmise kohta kehtib reegel, et kes tahab, leiab võimaluse, kes ei taha, leiab vabanduse. Vabandan muidugi, kui mees on raskelt haige või puudega ja sel juhul ei saa tööle minna. Muus osas on asi ikka tahtmises kinni.
Teiseks ei saa ma aru mõtteviisist, et kui isa ei saa, ärgu maksku. Jah, muidugi pole mõtet kohtusse pöörduda, kui muidu suhted head ja lapsi hoiab, aga selline suhtumine, et oota ära, millal maksab, saad ju oma palgast ka makstud, ise ei käi tööl või – need on täiesti alatud ja ebaõiglased etteheited. Jah, muidugi ei jää muud üle, aga laps oli ikkagi kahe inimese projekt ja lasta meespoolel oma kohustustest lihtsalt välja astuda ei ole õige. Tööd leiab alati kui tahta. Jah, mitte ilmtingimata head tööd, aga ikkagi sellist, et saab veidigi lapsi toetada. Siin mõni aga soovitaks ilmselt naisele, et milles probleem ja ärgu vingugu! Otsigu siis ise teine töö ka, vajadusel kolmaski. Mehel on ometi ju raske, teda tuleb mõista. No tegelikult ikka ei tule. Tööle mitte minek on ikkagi valik ja mugavus.
Arvan, et sellises olukorras on omavahelise kirjaliku kokkuleppe vormistamine hea mõte.
