Teema: Kui olete reisil ja vanem sureb

Absoluutselt õige käitumine õdede-vendade poolt.

Minu meelest tuleks teatada kohe. Teadmine ei tähenda seda, et kohe tagasi peaks sõitma, eriti kui kõik kodus kontrolli all ja reisil olija abi pole vaja. Matustega tuleb muidugi oodata. Loomulikult rikub teadmine reisimeeleolu ära, aga samas annab inimesele veidike aega teises miljöös esimese leina üle elada.

No ennast teades, rikuks see mu puhkuse ja ma kibeleks tagasi..ei ole küll sellises olukorras olnud, aga tõen meeldiks mulle, kui teada antakse kodusolles. Põhiline, et matustega oodatakse..minu jaoks näitaks see ka minuga arvestamist.

Teatada võiks siiski kohe ometi, matuste korraldamine jne otsustataks siis koos ja saab tõesti oodata matustega.
Np mingi kõne saab ikka teha! Ja siis see puhkaja ise otsustab, mis ta teeb, kas tuleb kohe või “puhkab”/leinab seal edasi. Eeldan, et tegu on täiskasvanuga, mitte lapsega, “ärme talle räägi, ega ta nagunii aru ei saa” jne, siis kohelda võiks teda ka nagu teovõimelist täiskasvanut, las otsustab ise oma reisid ja asjad.
Ja mis siis, kui see laps teadmatuses nt vanemale helistab, (kes jätab vanale emale-isale helistamata nädala, olgu siis levi vilets), kuskilt poolkogemata teada saab, et teine hoopis surnud on, keegi pooltuttav helistab ja avaldab kaastunnet? Ei ole ju mõnus?

Ausalt – oleks hea meel, kui vend ja õde nitaksid teatamisega, sest olukorras, kus tagasitulek on keeruline, oleks päris piin olla kodust eemal.

Pole sellises olukorras olnud, seega ei tea, mida ma päriselt arvaksin, kui nii juhtuma peaks. Aga teoreetiliselt arvan, et eelistaks, kui oodataks teatamisega. Nädal pole nii pikk aeg, et ei kannataks oodata, aga kui reisi oleks ees veel kuu või rohkem, siis ilmselt tahaks kohe teada (pigem just seepärast, et kodused saaksid sellest n-ö teatamiskoormast lahti).

mina olen reisi ära jätnud kui on haige pereliige, just sellel põhjusel et ei tuleks ette sellist olukorda
vanainimene võib muidugi minemas olla paar aastat, siis on raskem
ei oleks pahane, see oli mu enda otsus reisile minna, aj aselleks ajaks pole mul õigust otsustada mida pere kodus teeb.

Mõtlemata tuleksin esimese võimaliku lennuga koju.

Tegelik seis võib olla nii, et õed-vennad ei teata, aga mõni sugulane või tuttav võib ses teemas sulle nt sotsiaalmeedias ikka kirjutada. Nii et tõenäosus, et teada saad, on ülireaalne.
Eks see on nii ja naa olukord. Teada saades reisi edasi nautida nagunii ei suuda ja hakkaksid ilmselt kiiresti tagasisõiduks pileteid otsima. Mitte teades aga ilmselt naudiksid reisi, võtaksid päikest ja pidutseksid, koju tulles aga langed kahetsusse- sina pidutsed, kodus mure, oleks vaid teadnud…

Mina olen olnud sellises olukorras. Tegu oli nädalase reisiga. Saime teada telefoni teel ja reisi ei katkestanud, sest tagasilend oli paari päeva pärast ja nagunii varasemaks poleks seda saanud. Matuseid ka keegi sellepärast edasi ei lükanud, toimusid nagunii siis kui tagasi olime. Kindlasti soovin sellises olukorras võimalikult kiiresti infot juhtunu kohta. Saab teistele lähedastele kasvõi moraalselt toeks olla. Reisi katkastamine sõltub otseselt asjaoludest. Suur vahe on ka selles, kas olen ise see kes peab korraldama ja asju ajama või saab seda keegi teine teha.

Aga kui teie ise see kadunuke oleksite, kuidas te siis sooviksite?

Mina näiteks ei soovi enda matuseid. Ma sooviksin, et kui ma suren, siis keegi (vastav personal) korraldab lihtsalt minu surnukeha toimetamise krematooriumisse, kus keha ära põletatakse ja tuhk antakse siis mõnele lapsele või sugulasele, kes minu juhiste järgi selle kokkulepitud paika viib.

Ma ei soovi mingil juhul kirstu ääres seismist, mingit lugemist, ulumist ja heietamist. Ma sooviks, et kui ma olen läinud, siis ma lihtsalt nö haihtun.

Kui mu lapsed on minu haihtumise ajal reisil, siis oleks veel erti hästi.

#3363072:

Aga kui teie ise see kadunuke oleksite, kuidas te siis sooviksite?

Mina näiteks ei soovi enda matuseid. Ma sooviksin, et kui ma suren, siis keegi (vastav personal) korraldab lihtsalt minu surnukeha toimetamise krematooriumisse, kus keha ära põletatakse ja tuhk antakse siis mõnele lapsele või sugulasele, kes minu juhiste järgi selle kokkulepitud paika viib.

Ma ei soovi mingil juhul kirstu ääres seismist, mingit lugemist, ulumist ja heietamist. Ma sooviks, et kui ma olen läinud, siis ma lihtsalt nö haihtun.

Kui mu lapsed on minu haihtumise ajal reisil, siis oleks veel erti hästi.

Siis püüa oma elu elada nii, et sa kellelegi eriti korda ei läheks, oled sa siis elus või sured. Kui keegi sind su surma saabumise ajal siiski armastama peaks, siis tuleb paratamatult arvestada tema leinaga.

#3363130:

#3363072:

Aga kui teie ise see kadunuke oleksite, kuidas te siis sooviksite?

Mina näiteks ei soovi enda matuseid. Ma sooviksin, et kui ma suren, siis keegi (vastav personal) korraldab lihtsalt minu surnukeha toimetamise krematooriumisse, kus keha ära põletatakse ja tuhk antakse siis mõnele lapsele või sugulasele, kes minu juhiste järgi selle kokkulepitud paika viib.

Ma ei soovi mingil juhul kirstu ääres seismist, mingit lugemist, ulumist ja heietamist. Ma sooviks, et kui ma olen läinud, siis ma lihtsalt nö haihtun.

Kui mu lapsed on minu haihtumise ajal reisil, siis oleks veel erti hästi.

Siis püüa oma elu elada nii, et sa kellelegi eriti korda ei läheks, oled sa siis elus või sured. Kui keegi sind su surma saabumise ajal siiski armastama peaks, siis tuleb paratamatult arvestada tema leinaga.

Ja see leinaga arvestamine tähendab seda, et on vajalik karjakesi kirstu ümber seista ja kuulata seda jutlust, mida üks kinnimakstud tegelane paberilt ette loeb? Siis olen korda läinud ja oma elu “õigesti elanud” ?

Sa oled kinni raamides ja ei oskagi mõtelda teistmoodi, kui see sulle ajju pestud on.

#3363167:

#3363130:

#3363072:

Aga kui teie ise see kadunuke oleksite, kuidas te siis sooviksite?

Mina näiteks ei soovi enda matuseid. Ma sooviksin, et kui ma suren, siis keegi (vastav personal) korraldab lihtsalt minu surnukeha toimetamise krematooriumisse, kus keha ära põletatakse ja tuhk antakse siis mõnele lapsele või sugulasele, kes minu juhiste järgi selle kokkulepitud paika viib.

Ma ei soovi mingil juhul kirstu ääres seismist, mingit lugemist, ulumist ja heietamist. Ma sooviks, et kui ma olen läinud, siis ma lihtsalt nö haihtun.

Kui mu lapsed on minu haihtumise ajal reisil, siis oleks veel erti hästi.

Siis püüa oma elu elada nii, et sa kellelegi eriti korda ei läheks, oled sa siis elus või sured. Kui keegi sind su surma saabumise ajal siiski armastama peaks, siis tuleb paratamatult arvestada tema leinaga.

Ja see leinaga arvestamine tähendab seda, et on vajalik karjakesi kirstu ümber seista ja kuulata seda jutlust, mida üks kinnimakstud tegelane paberilt ette loeb? Siis olen korda läinud ja oma elu “õigesti elanud” ?

Sa oled kinni raamides ja ei oskagi mõtelda teistmoodi, kui see sulle ajju pestud on.

Kui sa kord juba surnud oled, ei saa sa enam ettekirjutusi teha, kuidas su lapsed sind leinavad. Mõnelgi inimesel, jah, on vaja oma ema või isa viimast korda veel hauaserval näha või talle kolm peotäit mulda peale visata või ennast tuttavate seltsis välja nutta. Aga nagu öeldud, sul on vast veel võimalus oma elu nii elada, et sinu surmateade su lapsi just nii külmaks jätaks, nagu sa soovid.

Olin sõbrannaga pika nädalavahetuse linnapuhkusel, meie mõlema lapsed olid vanaemadega. Minu ema täitsa tavalise igaõhtuse helistamise ajal palus, et helistaksin naastes kohe lennujaamast talle. Võtsin siis tema soovil kõne ja sain teada, et mu laps jäi raskelt haigeks ja vanaema on haiglas temaga ja peaksin esimesel võimalusel sinna sõitma, et ta välja vahetada. See ümberlülitus oli liiga palju minu jaoks. Oleksin eelistanud, et ema helistanuks varem, et saaksin rahulikult planeerida. Mul on sarnaselt ühe eelkirjutajaga selle linnapuhkuse pilte ebameeldiv vaadata. Nii, et, kui peaks selline olukord olema, eelistaksin kohe teada saamist. (Ma saaksingi kohe, sest rohkem lähedasi mu emal ei ole ja kellelegi teisele polegi teatada)