Mida olete teinud, kui olete teada saanud, kes on mehe uus silmarõõm? Ma saan aru, et kõige rumalam on talle helistada. Suur tahtmine on saata sõnum tänusõnadega perekonna lõhkumise eest. Tunded keevad üle 🙁
Mina tegin selle lolluse, et kirjutasin sellele naisele, lootuses ta südametunnistusele koputada ja ühtlasi andsin ka teada, et meil on väikesed lapsed(seda puhuks kui mees on äkki oma pere ja lapsed sootuks maha vaikinud), kes veel kõige enam kannatavad.
Nagu sa arvatagi võid, siis mingit kahetsust sealtpoolt loomulikult ei tulnud. Terve selle naise vastus oli täis ülbust ja süüdistusi, kuidas vaid mina ise praeguses olukorras süüdi olen ja torgati ka ära see, et kui mees ei petaks mind temaga, oleks selleks keegi teine. Neile naisetele on vist juhend kaasa antud, kuidas end sellistes olukordades välja vabandada.
Mina sain aga kinnitust oma senisele arvamusele, et normaalsed naised abielumehi ei nooli….ja must-valgel tõendi, mida tulevikus lastele lugeda anda, kui nad minult au pärivad, mis issi ukse taha tõstsin. Sellist fakti on mehel raske ümber lükata, et mind hoopis selleks pahaks laste silmis teha.
Kui mina peaksin olema see uus silmarõõm siis ma lihtsalt vastaksin, et sinu ja su eksmehe suhted olid teie omavaheline asi ja mina sinu ees mingit vastutust ei kanna. Mina sinuga lapsi ei saanud ja sinuga koos ei elanud. Kui on lahendamata suhteprobleeme, siis pöördu mehe poole.
Aga nagu näha, on siinsete arvates mees ikka süüst puhas. Et te ka kunagi ei õpi..
Ja tõesti, asja tuum peitub selles, et teie ärajooksnud mehed ei tahtnud ju enam TEID, mis vahet seal on, kes tal järgmine silmarõõm on.
Ära tee mitte midagi, väldi temaga igasugust kontakti. Ükskõik, mida praegu mõtled või teha tahad, tulevikus sa kahetsed seda. See on tõsi, tema ei puutu asjasse, sul on vaja oma teemad mehega selgeks rääkida, mitte valada oma pahameel selle naise peale. Sulle võib tunduda, et saad näidata oma üleolekut, kui naise läbi sõimad. Hiljem saad aru, et see ei olnud üleolek, hoopis enda alandamine.
Ma nii tänan end mõttes, et ma ei kontakteerunud, sest nüüd saan ma aru, mis naine see tegelikult oli ja ma ei sooviks, et mul oleks olnud temaga säärane kontakt.
Sõima meest! 🙂
Elu ja kogemused on näidanud, et parim kättemaks on see kui oma eluga ilusti edasi lähed, oled õnnelik, tegus ja kaunim kui eales varem. See ei jää märkamata exmehele ja teeb koledal kombel tuska. See aga, et su mehele see korda läheb ja häirib, kui hästi sul läheb ja kui rahul sa eluga oled teeb reeglina põrguks uue silmarõõmu elu, sest just sind peab ta oma suurimaks ohuks ja konkurendiks. Teda sõimates ja kisades sa vaid suurendad ta üleolekut ja näitad, et oled ahastuses ning nõrk:))) Kasuta seda taktikat ja usu, see töötab:)
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Elu ja kogemused on näidanud, et parim kättemaks on see kui oma eluga ilusti edasi lähed, oled õnnelik, tegus ja kaunim kui eales varem. See ei jää märkamata exmehele ja teeb koledal kombel tuska. See aga, et su mehele see korda läheb ja häirib, kui hästi sul läheb ja kui rahul sa eluga oled teeb reeglina põrguks uue silmarõõmu elu, sest just sind peab ta oma suurimaks ohuks ja konkurendiks. Teda sõimates ja kisades sa vaid suurendad ta üleolekut ja näitad, et oled ahastuses ning nõrk:))) Kasuta seda taktikat ja usu, see töötab:)[/tsitaat]
See on küll väga tõsi!
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
See on küll väga tõsi![/tsitaat]
Imelik, et just sina seda ütled. On ju kõik teised sinu suhte ebaõnnestumises süüdi. Selline inimene oma eluga kunagi edasi ei lähegi.
Mehe armukesega rääkimine ei pea endast tingimata sõimamist kujutama, on ka muid variante. Näiteks nagu mu sõbranna tegi – sai tüdrukuga kokku ja rääkis, kohvikus, lihtsalt küsis, kui kaugel tolle tüdruku ja tema mehe suhe õigupoolest on ja kuhu nad sellega (armukese teada) jõuda kavatsevad. Mingit sõimamist ei olnud, keegi ennast ei alandanud, targemaks said mõlemad.
Keegi pole ju selgeltnägija, aga petisest mehel pole küll mingit huvi tõtt rääkida, samal ajal kui armukesel võib see huvi isegi olla. Ja petetul on õigus oma otsuseid teha (kas jääda kokku või minna lahku) adekvaatsete andmete põhjal.
Saage aru, naised, teised naised ümberringi ei pea hoolitsema selle eest, et sinu ja su mehe omavaheline suhe püsiks ja töötaks. See ülesanne on suhte osapooltel.
Muidugi on ju lihtsam valada oma viha teiste naiste peale välja kui süüdistada meest reetmises.
Ja ausalt öeldes ei huvitagi neid teisi naisi teie arvamus ja kibestumus nende suhtes.
Sest nemad ei pea teile aru andma.
Ja te isegi ei kujuta ette, kuidas mõned teie ingel-mehed neid teisi naisi taga ajamas käivad.
Kui mehel mitu armukest, siis kuidas te kallid naised oma viha neile suunate? Üks päev ühe, teine päev teise ukse taga?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Imelik, et just sina seda ütled. On ju kõik teised sinu suhte ebaõnnestumises süüdi. Selline inimene oma eluga kunagi edasi ei lähegi.[/tsitaat]
Mina oma kirjas andsin vaid teada, et selle mehe näol on tegu pereisaga, kel kodus väikesed lapsed ja põhimõtteliselt oli see kogu mu kirja sisu. Jumal tänatud, et suures meeleheite valus ei laskunud nii madalale, et kedagi sõimama või solvama hakata.
Sul ei ole vaja selle naisega kohtuda, talle teada anda, et mida ta teeb, mida sa tunned ning mõista, et kuidas ta ikkagi on just selline ja teeb taolisi valikuid. Ta on oma peas kõik endale sobilikult välja mõelnud. Ka on ta kindlasti sinu mehega läbi arutanud, kuidas ikka nad pidid sedasi tegema ning see on igati õige.
Siin kommentaarides on väga kenasti sulle selgitatud, kuidas sellise naisega kohtumine on viga. Tõesti on nii, et parim kättemaks (igati positiivses tähenduses) on nüüd see, et sina lähed oma eluga edasi. Las mees ja see silmarõõm tegutsevad. Sina seisad enda eest ning nende haiget maailma oma ellu ei lase. Sina oled selliste väärtustega, tema teistsugustega.
Ja tõesti nii, et muidugi võib öelda, et juu mees siis suhtes sinuga midagit ei saanud. Aga las ta siis saab seda midagit. Tegelikult läheb selline mees miskit unelmat taga ajama st ta ostab põrsa kotis, mida teeb ka see silmarõõm. Aga petmise ostuse on teinud mees, kes tegi oma valikud, millest lähtuvalt sina elad oma elu.
Muuses, ei see silmarõõm ega mees sinu tõde kuulata ei taha. Kahjuks on nii, et sellistele inimestele tuleb nende tarkus vaid oma valitud elusid elades.
Aga ole tugev, väärikas ja positiivne. Raske on, kuid kokkuvõttes läheb sul kõik väga hästi.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Mina oma kirjas andsin vaid teada, et selle mehe näol on tegu pereisaga, kel kodus väikesed lapsed ja põhimõtteliselt oli see kogu mu kirja sisu. Jumal tänatud, et suures meeleheite valus ei laskunud nii madalale, et kedagi sõimama või solvama hakata.[/tsitaat]
Aga ütle, miks peaks keegi teine naine oma elu selle järgi juhindama, et jumala eest ühegi mehega suhteid ei loo, kel on lapsed. Miks peab keegi oma suhte loomisel arvestama mingi kolmanda osapoolega, keda ta ei tea ega tunne ja kelle ees kohustused sõna otseses mõttes puuduvad? Eriti, kui mees ju ise aktiivset huvi üles näitab. Otsus ära kolida tuleb lõpuks mehelt. Kui mees ikka ei taha, siis teine naine ka teda sundida ei saa. On siin küllalt armukesi kirjutanud, et mees oma peret siiski ei jäta.
Küsi teise naise süüdistamise asemel, miks võis mees üldse tahta sinu ja laste juurest ära minna. Kindlasti väidad, et kõik oli korras, aga miks ta siis oma ilusast kodust ja suhtest lahkuda tahtis?
Ja kas sinu arvates ei tohi inimesed kunagi suhteid lõpetada? Kui sina satud enda jaoks halba suhtesse, siis pead elu lõpuni selles hambad ristis virelema?
Kui naine väidab, et suhe oli korras ja mees väidab, et ei olnud, siis miks tõe monopol automaatselt naise käes? Suhe püsib senikaua kuni mõlemad seda soovivad, see on hoopis tõde.
Armukesteks hakkavad väära maailmapildiga naised, kes pole oma lapsepõlvest ja perest õigeid väärtushinnanguid kaasa saanudki; neil pole kunagi olnud normaalset peret. See naine juba klass madalam kui sina ja las see mees läheb sinna otsima midagi, millest ta ise täpselt miskit ei tea. Sul pole vaja seda vinguvat meest, las läheb, kui mujal on muru rohelisem.
Kindlusta iseenda ja laste elu, pane kõik paberile ja kinnita notariaalselt ära – ja siis hakka ise ka elama. Kui sul kõik hästi ja sa särad ja sätendad siis muutub su mehe ja ta armukese elu lihtsalt põrguks – ja see ongi parim kättemaks. Edu sulle!
Kanamammid, avaldan teile ühe tähelepaneku. Olen näinud meest, kes oli pikaajalises suhtes (naisega ka abielus) ja ka laps oli tulemas, kõrvalt tegutsemas. Juhtus koos töötama vallalise ilusa naisterahvaga ja ajas talle nii metsikult ligi, et kõik teised juba 10km pealt ära nägid, kuidas mees töökaaslast jumaldas! Naine polnud mehest absoluutselt huvitatud, aga kasutas ära teeneid, mida pakuti (sõidutati kuhugi vms, kõik muidugi tööga seotud), aga selle mehe abikaasa vihkas naist ja kirus maa põhja, süüdistas võrgutamises ja kahtlases käitumises.
Nii väga meeldib mammidele mõelda, et nende meheraasuke on kõigile “litsidele” hästi imetlus- ja ihaldusväärne, et hargutatakse jalgu ja visatakse tagurpidi tireleid, et meelierutav härra oma rüppe meelitada. Ainult et reaalsus on hoopis midagi muud – kottis riietega keskpärane või alla igasugust arvestust kilavate silmadega kiimakott, kes hõõrub ennast igal võimalikul võimalusel ihaldusobjektile ligi ja see “lits” näeb samal ajal kurja vaeva, et mehele selgeks teha, kui väga ta intiimsuhtest huvitatud pole.
Mõnel juhul võib naine pikale pealekäimisele muidugi ka murduda või kui mees vähegi meeldiv tundub, siis juba lühema pealekäimise peale. Aga prouad kodus on täiesti veendunud, et süüdi on “blond lits”, kes mehe ära nõidus 😀
Aga head fantaseerimist! Kõrvalt lihtsalt maru koomiline.
Vaata, viimane kägu, sinu kirjeldatud juhtumil oleks pereema ja oletatava armukese asjalik omavaheline kõnelus aidanud olukorda selgitada – inimene, keda sa kanamammiks sõimad, oleks saanud targemaks, kui oleks läinud lihtsalt küsima: mis värk sul Velloga tegelikult on? Uute teadmiste pinnal oleks ta saanud teha õigemad otsused oma elu ja valikute suhtes.
Rääkimine oleks teda aidanud.
Sõimamine ei ühes ega teises suunas ei muuda maailma paremaks kohaks. Ei muuda see, kui armukesed sõimavad ja parastavad mehenaisi ega ka see, kui mehenaised sõimavad ja parastavad armukesi. Praegu on siin masendavalt palju mõlemat sorti kolle.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Vaata, viimane kägu, sinu kirjeldatud juhtumil oleks pereema ja oletatava armukese asjalik omavaheline kõnelus aidanud olukorda selgitada – inimene, keda sa kanamammiks sõimad, oleks saanud targemaks, kui oleks läinud lihtsalt küsima: mis värk sul Velloga tegelikult on? Uute teadmiste pinnal oleks ta saanud teha õigemad otsused oma elu ja valikute suhtes.
Sõimamine ei ühes ega teises suunas ei muuda maailma paremaks kohaks. Ei muuda see, kui armukesed sõimavad ja parastavad mehenaisi ega ka see, kui mehenaised sõimavad ja parastavad armukesi. Praegu on siin masendavalt palju mõlemat sorti kolle.[/tsitaat]
Aga mis see Tiina asi on, kui Vello oma Malle kõrvalt Tiinat piilub? Mis ta on mingi sotsiaaltöötaja, et käib mööda linna meeste abikaasadega kontakti võtmas ja suhteid silumas? Tiina hoolitsegu ikka oma elu ja suhete eest ja Vello koos Mallega oma asjade eest. Mina Tiina asemel ei oleks ealeski nõus minema Mallega kohtuma ja sõjaplaane sepitsema – sorry, pole minu asi! – oleks minu vastus.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Kui naine väidab, et suhe oli korras ja mees väidab, et ei olnud, siis miks tõe monopol automaatselt naise käes? Suhe püsib senikaua kuni mõlemad seda soovivad, see on hoopis tõde.[/tsitaat]
Ei süüdistagi uut naist, aga katsu aru saada, et kui mees OMA naisele EI ÜTLE, et suhe ei ole korras, siis ei saa selle suhte parandamiseks ka midagi ette võtta. Ja teiseks, kui suhe EI OLE korras, siis miks selle parandamise kohustus jäetakse automaatselt naise kaela?
Või igal juhul, miks suhte mittekorrasoleku eest tehakse vastutavaks see, keda petetakse ja kes ise usub, et suhe ON korras?
Ja kui suhet enam parandada ei anna, siis miks mittekorrasolevat suhet enne ära ei lõpetata, kui uus luuakse? Sinu jutt, jumal paraku, õigustab lisaks uuele naisele ka meest ja jätab kogu süü teadmatuses oleva petetud osapoole kaela. See ei ole õiglane.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Aga mis see Tiina asi on, kui Vello oma Malle kõrvalt Tiinat piilub? Mis ta on mingi sotsiaaltöötaja, et käib mööda linna meeste abikaasadega kontakti võtmas ja suhteid silumas? Tiina hoolitsegu ikka oma elu ja suhete eest ja Vello koos Mallega oma asjade eest. Mina Tiina asemel ei oleks ealeski nõus minema Mallega kohtuma ja sõjaplaane sepitsema – sorry, pole minu asi! – oleks minu vastus. [/tsitaat]
Eee…
kas sa ei oska lugeda? Või mõelda?
Tiina asi see ehk ei ole, aga Malle asi on küll ja Tiina võimuses on tõde pisut selgitada. Tõe selgitamine ei ole sõjaplaanide sepitsemine.
Mis teil viga on? Igas asjas ainult sõda, lahingud, ühe või teise poole sõimamine valikus, normaalse arutelu ja infovahetuse nagu välistate täielikult. Kuskohas teie nii rängalt küll viga olete saanud?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Vaata, viimane kägu, sinu kirjeldatud juhtumil oleks pereema ja oletatava armukese asjalik omavaheline kõnelus aidanud olukorda selgitada – inimene, keda sa kanamammiks sõimad, oleks saanud targemaks, kui oleks läinud lihtsalt küsima: mis värk sul Velloga tegelikult on? Uute teadmiste pinnal oleks ta saanud teha õigemad otsused oma elu ja valikute suhtes.
Rääkimine oleks teda aidanud.
Sõimamine ei ühes ega teises suunas ei muuda maailma paremaks kohaks. Ei muuda see, kui armukesed sõimavad ja parastavad mehenaisi ega ka see, kui mehenaised sõimavad ja parastavad armukesi. Praegu on siin masendavalt palju mõlemat sorti kolle.[/tsitaat]
Pereema oleks teist naist valetamises, kadeduses ja tema mehe jahtimises süüdistanud ja üleüldse – see ei ole kellegi kolmanda asi pereemale teada anda, mis tema üllas mees väljaspool kodu korraldab. See ei ole kellegi kohustus anda naisele teada, et tema mees just teda jahib. Või kuidas sa seda ette kujutad?
Jutu point oli selles, et näidata, et need süütud pereisad käivad tihti ise aktiivselt uusi suhteid otsimas ja loomas. Pereemad ei tasu nii sinisilmsed olla mehe tegude suhtes, kui suhe lõhki läheb.
Ainus mis mina teen on saadan nüüd kaks aastat hiljem sellele naisele eile tehtud lindistuse sellest mis mees mulle rääkis kuidas ta väga-väga soovib pere juurde tagasi tulla, mida kõike ta sealpool enam ei tunne ja mis tunne tal on olla seal nende võõraste laste juures ja kuidas ta minuga koos tulevikku näeb ning mitte iialgi selle naisega lapsi ei soovi jne, jne, jne.
Teen seda ilma ühegi minu poolse kommentaarita. Hääle tunneb ta ilusasti ära mehe oma. Selle ka kellega jutuajamine on.
Ma ei taha seda meest enam tagasi, nägin tema tõelist palet. Aga seda lindistust saatmata jätta ma kahjuks ka ei suuda.
Jah ma olen nõus et ma võiks ……. Jah ma tean et see on mehe jaoks alandav. mul on olnud nii ebanormaalselt valus vahepeal. Nüüd on teiste kord.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Pereema oleks teist naist valetamises, kadeduses ja tema mehe jahtimises süüdistanud ja üleüldse – see ei ole kellegi kolmanda asi pereemale teada anda, mis tema üllas mees väljaspool kodu korraldab. See ei ole kellegi kohustus anda naisele teada, et tema mees just teda jahib. Või kuidas sa seda ette kujutad?
Jutu point oli selles, et näidata, et need süütud pereisad käivad tihti ise aktiivselt uusi suhteid otsimas ja loomas. Pereemad ei tasu nii sinisilmsed olla mehe tegude suhtes, kui suhe lõhk läheb.[/tsitaat]
Sa räägid endale vastu.
Esiteks ei saa sa eeldada, et nimetus “pereema” tähendab automaatselt inimest, kes kolmanda osapoole jutu oma eelarvamuse järgi valeks tembeldab. Selline suhtumine on rumal ja lühinägelik, pereemasid on mitmesuguseid ja paljud nendest on tegelikult ka sellisel puhul tõe teadasaamisest huvitatud.
Teiseks heidad sa pereemale ette sinisilmsust aga välistad igasuguse kommunikatsioonikatse, mis pereema sellest sinisilmsusest raviks. Mina võtaks eelduseks, et inimene kes juba läheb küsimusi esitama, see ilmselgelt ei pea oma meest asjas sugugi süütukeseks. Ent kuidas peaks inimene tõe teada saama, kui ta ei kogu piisavalt andmeid? Oma mees neid andmeid ju ei anna.
Tõepoolest ma ei saa aru – heidate pereemale ette jaanalinnumängu ja samas soovitate seda?
Minu jutu point on selles, et armukesed ei peaks nii paaniliselt ehitama müüri enda ja pereemade vahele, ollakse ju täpselt samast liigist ja soost; ja ei peaks ka pereemasid kõigis maailma halbades asjades süüdistama. Selline suhtumine on vähemalt sama ogar, kui siin pereemadele inkrimineeritud kalduvus oma meest süütuks pidada.
Tõde on kasulik mõlemale poolele.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ainus mis mina teen on saadan nüüd kaks aastat hiljem sellele naisele eile tehtud lindistuse sellest mis mees mulle rääkis kuidas ta väga-väga soovib pere juurde tagasi tulla, mida kõike ta sealpool enam ei tunne ja mis tunne tal on olla seal nende võõraste laste juures ja kuidas ta minuga koos tulevikku näeb ning mitte iialgi selle naisega lapsi ei soovi jne, jne, jne.
Teen seda ilma ühegi minu poolse kommentaarita. Hääle tunneb ta ilusasti ära mehe oma. Selle ka kellega jutuajamine on.
Ma ei taha seda meest enam tagasi, nägin tema tõelist palet. Aga seda lindistust saatmata jätta ma kahjuks ka ei suuda.
Jah ma olen nõus et ma võiks ……. Jah ma tean et see on mehe jaoks alandav. mul on olnud nii ebanormaalselt valus vahepeal. Nüüd on teiste kord.[/tsitaat]
Minu arust on see õige ja ilus tegu. Andmete altruistlik jagamine.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Sa räägid endale vastu.
Esiteks ei saa sa eeldada, et nimetus “pereema” tähendab automaatselt inimest, kes kolmanda osapoole jutu oma eelarvamuse järgi valeks tembeldab. Selline suhtumine on rumal ja lühinägelik, pereemasid on mitmesuguseid ja paljud nendest on tegelikult ka sellisel puhul tõe teadasaamisest huvitatud.
Teiseks heidad sa pereemale ette sinisilmsust aga välistad igasuguse kommunikatsioonikatse, mis pereema sellest sinisilmsusest raviks. Mina võtaks eelduseks, et inimene kes juba läheb küsimusi esitama, see ilmselgelt ei pea oma meest asjas sugugi süütukeseks. Ent kuidas peaks inimene tõe teada saama, kui ta ei kogu piisavalt andmeid? Oma mees neid andmeid ju ei anna.
Tõepoolest ma ei saa aru – heidate pereemale ette jaanalinnumängu ja samas soovitate seda?
Minu jutu point on selles, et armukesed ei peaks nii paaniliselt ehitama müüri enda ja pereemade vahele ja ei peaks ka pereemasid kõigis maailma halbades asjades süüdistama. Selline suhtumine on vähemalt sama ogar, kui siin pereemadele inkrimineeritud kalduvus oma meest süütuks pidada.
Tõde on kasulik mõlemale poolele. [/tsitaat]
Ei räägi endale vastu. Mehe uus jahitav ei pea mehe naisele endast ja mehe tegudest teada andma. Ja mehe naine ei peaks naiivselt eeldama, et tema mees ise mitte midagi ei teinud, sest tegelikult jahtis teist naist ise vägagi aktiivselt. Kui mees vaatab kõrvale, siis on see mehe ja tema naise suhteprobleem.
Jah, ma teemaalgatuse ja esimeste kommentaaride põhjal järeldan, et nimetus “pereema” tähendab automaatselt inimest, kes kolmanda osapoole jutu oma eelarvamuse järgi valeks tembeldab.
Armukeste ja pereemade vahel ei ole mingeid suhteid ega kohustusi, seega ei saa ka mingit müüri olla.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Eee…
kas sa ei oska lugeda? Või mõelda?
Tiina asi see ehk ei ole, aga Malle asi on küll ja Tiina võimuses on tõde pisut selgitada. Tõe selgitamine ei ole sõjaplaanide sepitsemine.
Mis teil viga on? Igas asjas ainult sõda, lahingud, ühe või teise poole sõimamine valikus, normaalse arutelu ja infovahetuse nagu välistate täielikult. Kuskohas teie nii rängalt küll viga olete saanud?[/tsitaat]
Normaalne infovahetus naise ja armukese vahel on minu arvates täiesti normaalne.
Mina oma mehe armukesega vahetasin küll infot kui tema olemasolust teada sain. Infot oli muidugi minul vaja, sest kaalul oli meie tulevik paarina. Olen selle info eest sellele prouale tänaseni väga tänulik, kuna kõige hullem on minu arvates kahtlused, lahtised otsad, usaldamtus …
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ainus mis mina teen on saadan nüüd kaks aastat hiljem sellele naisele eile tehtud lindistuse sellest mis mees mulle rääkis kuidas ta väga-väga soovib pere juurde tagasi tulla, mida kõike ta sealpool enam ei tunne ja mis tunne tal on olla seal nende võõraste laste juures ja kuidas ta minuga koos tulevikku näeb ning mitte iialgi selle naisega lapsi ei soovi jne, jne, jne.
Teen seda ilma ühegi minu poolse kommentaarita. Hääle tunneb ta ilusasti ära mehe oma. Selle ka kellega jutuajamine on.
Ma ei taha seda meest enam tagasi, nägin tema tõelist palet. Aga seda lindistust saatmata jätta ma kahjuks ka ei suuda.
Jah ma olen nõus et ma võiks ……. Jah ma tean et see on mehe jaoks alandav. mul on olnud nii ebanormaalselt valus vahepeal. Nüüd on teiste kord.[/tsitaat]
Ma võiks öelda, et las olla ning mis sa enam torgid, kuid kuna ma tean, kuidas sellised keskeakriisis mehed oma naisest ja lastest üle lasevad, siis selle lindistuse saatmine oleks igati tore. Ei halastanud sulle keegi ning ei tundnud mees ja see uus naine sulle kunagi kaasa, mistõttu annab see lindistus kõikidele väga hea ülevaata, mis on siis ikkagi kogu selle paariaastase tralli tulemus. Ja tegelikult võib mees nüüd sind süüdistada ja ähvardada, kuid tegelikult on see talle parim kingitus, sest see sunnib äkki teda mingilgi määral vastutama oma tehtud tegude osas.
Aga mulle väga meeldiks, kui sa ka mõnes kommentaaris räägiksid, mis peale sellist mõnustad pommiplahvatust juhtus. Edu! 🙂
Küll annab see mehele jälle hea võimaluse vastutustundetult järgmisest suhtest välja astuda st teda lüüakse sealt välja.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Hea postitus!
Normaalne infovahetus naise ja armukese vahel on minu arvates täiesti normaalne ja mõningal juhul väga vajalik.
Mina oma mehe armukesega vahetasin küll infot kui tema olemasolust teada sain. Infot oli muidugi minul vaja, sest kaalul oli meie tulevik paarina. Olen selle info eest sellele prouale tänaseni väga tänulik, kuna kõige hullem on minu arvates kahtlused, lahtised otsad, usaldamtus …[/tsitaat]
Mul on väga ilus mees, paljud naised on teda võrgutada üritanud, sest ta on selline, et kui tänaval näed, siis vaatad talle järgi. Mehel on põhimõte, et tema seda naist ei peta, kellega ta koos on, kuid kui me lahku läksime, leidis tema endale enamvähem paari päevaga uue naise ja mina olen siiani üksi. Selles mõttes mingit pikka nutmist meil ei olnud, ma tean, kes ta uus naine on ja ta vahel räägib mulle et see tshikk on talle nii tähtis, nii hea jne. Varem eputas ikka korralikult temaga, aga ma ei ole hakanud seda naist mustama ega temaga suhtlema, oma mehega suhtlen ikka edasi, räägin talle, et igatsen teda ja tahan tagasi. Mees otseselt mulle ei ole ära öelnud, et seda ei juhtu, niiet ma loodan, et tulevikus saame jälle teineteisega olla. Ma väga siiralt armastan teda, loodan meile parimat.
Sellest sulle väike nõuanne-ära hakka mehe praegust elu torkima, mees läheb kaitsesse ja hakkab hoopis selle naise poole hoidma, kes on sinu rivaal. Sina pead mehele meenutama oma väärtust ja teda toetama kui maailm tema vastu on, ütlema talle, et usud temasse ja mees tuleb varsti tagasi.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kanamammid, avaldan teile ühe tähelepaneku. Olen näinud meest, kes oli pikaajalises suhtes (naisega ka abielus) ja ka laps oli tulemas, kõrvalt tegutsemas. Juhtus koos töötama vallalise ilusa naisterahvaga ja ajas talle nii metsikult ligi, et kõik teised juba 10km pealt ära nägid, kuidas mees töökaaslast jumaldas! Naine polnud mehest absoluutselt huvitatud, aga kasutas ära teeneid, mida pakuti (sõidutati kuhugi vms, kõik muidugi tööga seotud), aga selle mehe abikaasa vihkas naist ja kirus maa põhja, süüdistas võrgutamises ja kahtlases käitumises.
Nii väga meeldib mammidele mõelda, et nende meheraasuke on kõigile “litsidele” hästi imetlus- ja ihaldusväärne, et hargutatakse jalgu ja visatakse tagurpidi tireleid, et meelierutav härra oma rüppe meelitada. Ainult et reaalsus on hoopis midagi muud – kottis riietega keskpärane või alla igasugust arvestust kilavate silmadega kiimakott, kes hõõrub ennast igal võimalikul võimalusel ihaldusobjektile ligi ja see “lits” näeb samal ajal kurja vaeva, et mehele selgeks teha, kui väga ta intiimsuhtest huvitatud pole.
Mõnel juhul võib naine pikale pealekäimisele muidugi ka murduda või kui mees vähegi meeldiv tundub, siis juba lühema pealekäimise peale. Aga prouad kodus on täiesti veendunud, et süüdi on “blond lits”, kes mehe ära nõidus 😀
Aga head fantaseerimist! Kõrvalt lihtsalt maru koomiline. [/tsitaat]
Normaalne naine oleks selle kiimakoti koju oma naise juurde suunanud, mitte ära kasutanud tema teeneid. Ilmselt räägid iseendast.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kanamammid, avaldan teile ühe tähelepaneku. Olen näinud meest, kes oli pikaajalises suhtes (naisega ka abielus) ja ka laps oli tulemas, kõrvalt tegutsemas. Juhtus koos töötama vallalise ilusa naisterahvaga ja ajas talle nii metsikult ligi, et kõik teised juba 10km pealt ära nägid, kuidas mees töökaaslast jumaldas! Naine polnud mehest absoluutselt huvitatud, aga kasutas ära teeneid, mida pakuti (sõidutati kuhugi vms, kõik muidugi tööga seotud), aga selle mehe abikaasa vihkas naist ja kirus maa põhja, süüdistas võrgutamises ja kahtlases käitumises. [/tsitaat]
Minu eksabikaasa käitus just niimoodi, aga mitte minu “ajal”, vaid juba oma uue silmarõõmuga koos olles. Naine oli nende esimese lapsega kodune, mees aga sebis agaralt kena pikajuukselist blondiini tööjuures. Kusjuures, mees ISE pihtis seda mulle.
Meie abielu lõppes väga valusalt, sest mees “nägi lõpuks valgust” uue silmarõõmu näol ja kolis temaga kokku. Mitu aastat jagasime puid ja maid ja suhtes olid ülihalvad. Asjad rahunesid, saime omavahel meie lapse teemadel arutleda ja aeg-ajalt pihtis ta siis mulle, et tööjuures on üks ütlemata kena neiu. Seda siis ajal mil ta oleks pidanud olema õnnelik oma uue perega. Naisega, kelle pärast jättis minu ja lapse..
Sellel tööjuure-blondiinil aga jätkus mõistust asja mitte edasi arendada ja nende suhe soikus.
Aga loo moraal on jah see, et jahimees jääb jahimeheks.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mul on väga ilus mees, paljud naised on teda võrgutada üritanud, sest ta on selline, et kui tänaval näed, siis vaatad talle järgi. Mehel on põhimõte, et tema seda naist ei peta, kellega ta koos on, kuid kui me lahku läksime, leidis tema endale enamvähem paari päevaga uue naise ja mina olen siiani üksi. Selles mõttes mingit pikka nutmist meil ei olnud, ma tean, kes ta uus naine on ja ta vahel räägib mulle et see tshikk on talle nii tähtis, nii hea jne. Varem eputas ikka korralikult temaga, aga ma ei ole hakanud seda naist mustama ega temaga suhtlema, oma mehega suhtlen ikka edasi, räägin talle, et igatsen teda ja tahan tagasi. Mees otseselt mulle ei ole ära öelnud, et seda ei juhtu, niiet ma loodan, et tulevikus saame jälle teineteisega olla. Ma väga siiralt armastan teda, loodan meile parimat.
Sellest sulle väike nõuanne-ära hakka mehe praegust elu torkima, mees läheb kaitsesse ja hakkab hoopis selle naise poole hoidma, kes on sinu rivaal. Sina pead mehele meenutama oma väärtust ja teda toetama kui maailm tema vastu on, ütlema talle, et usud temasse ja mees tuleb varsti tagasi. [/tsitaat]
Sul on väga ilus mees, kellega sa oled lahku läinud?
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
