Teema: kui olete teada saanud, kes on mehe uus silmarõõm

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]mingi mees kirjutas:[/small]

Seda minagi. Uus naine ju kõiges süüdi ja mehel ju alati seega tagasitee olemas, kui uus ära tüütab.[/tsitaat]
Inimestel võiks ikka mingi lugemis- ja arusaamisoskus olla. Pole siin keegi rõhunud AINULT uue naise süüle. Lihtsalt seekord siis selline teema kus räägitakse uute silmarõõmude ja naiste suhtlemisest. Kui sa tahad seda meeste süüd niiväga rõhutada, siis ole hea ja tee uus teema. Samuti ei näinud ma kusagil kedagi ütlemas, et ta oleks mehe peale petmist tagasi võtnud. Vastupidi, paljudes lugudes tahtis mees armukese juurest naise juurde tagasi aga loomulikult teda enam tagasi ei võetud.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Räme psühhiaatriline probleem. Kahju, et jäi välja ravimata.[/tsitaat]

No mismõttes?

Keegi “uus naine” siin võttis kenasti kokku osade naiste filosoofia, et “kui suhe on korras, ei saa midagi ega kedagi tulla kahe inimese vahele!”

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mina olen ka ühe mehe uus silmarõõm. Tal on naine ja lapsed.
Aga mina ei tulnud kellegi vahele, st saime tuttavaks, meil klappis hästi ja ta tahtis minuga suhelda.Mina temaga ka.
Kui neil oleks suhe korras siis mees ei tunnekski huvi teistega lähemalt suhtlemise vastu. Ma leian, et ei ole milleski süüdi.
Hakatakse lajatama, et ” mõtle kui sulle nii tehakse jne”. No ju siis pidi nii minema!Kui suhe on korras siis ei saa keegi tulla vahele. Kui suhe korras pole siis on see paratamatus, et võib tulla keegi kellega on rohkem ühist ja parem klapp.Kellelgi pole garantiid elada elu lõpuni õnnelikult.

Mina ei oskaks midagi rääkida selle naisega kes minuga kontakti võtab. Ma ütlekski, et kui suhe oleks korras olnud siis mind ei oleks tekkinudki.[/tsitaat]

Igas pikaajalises suhtes on nõrki kohti. Sina pakud mehele seda, millele kodustes tingimustes igapäevane olme tugevat varju heidab. Seega jah, muidugi võib end lohutada teadmisega, et suhe pole korras. Aga tegelikult võtad nüüd nende suhte eest vastutuse ka Sina, olles teadlik mehe abielust. Selle asemel, et suunata naisena teda probleeme lahendama, lükkad sa oma egoismis tema suhte trepist täitsa alla. Igas kõrvalsuhtes hakkavad osapooled üksteisele kinnitama, kuidas eelmine suhe on nagunii mäda jne. Oled Sa valmis, et ükshetk on see mees Sinu juures jutuga, et nüüd ta tahabki sinuga elada? Ja siis hakkavad need olmemured teie suhet segama ja tulebki järgmine näitsik jutuga, et aga teie suhe on ju nagunii korrast ära…

Mida mina enda loost õppisin on see, et naisi on väga erinevaid. Ja alati leidub kuskil mõni, kes on valmis õnnetut meest aitama, sest küllap on ikka eelmine naine kehv :)Ja muidugi on ka mehi väga erinevate väärtushinnangutega, kogemus ütleb, et ajaga need muidugi ka muutuvad. Tean mõnda, kes algul on pidanud täiesti süütuks kõrvalsuhet, hiljem aga enam mitte.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Täpselt pooleks on selliseid hoorajaid. Pakun, et rohkem on naisi, kes meestele vi. uga pähe istuvad. [/tsitaat]
Kui sa nii väljenduda soovid, siis tegelikkuses ei ole neid vitte midagi nii palju, kes sooviks kuhugi pähe istuda, rohkem on mehi, kes käivad palja kiilaka peaga ringi ja üritavad iga kolmandat vittu endale mütsiks pähe rääkida. See, et mehele vägisi keegi pähe üritab istuda, on kõigest ignorantse pereema märg unelm.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mina poleks ilmselt kunagi selle “uuega” kontakteerunudki, kuid mees tekitas ise selle olukorra, et see nii kujunes. Nimelt on mu eks vist mingil kombel intrigant või agitaator, sest ta saatis mulle edasi mingeid kirju, kus need kaks omavahel omi asju arutasid. Ise ta väitis, et kogemata, aga teades tema sadistlikku loomust, siis ma arvan, et ta tegi seda selleks, et mulle haiget teha. (Olgugi, et tema oli see, kes minema läks uue juurde, pakkus talle ilmselt mingit kummalist naudingut mind ikka põhjalikult mulla alla tampida…)
*
Ma arvan, et üks olulisemaid tõehetki minu paariaastases tervenemise protsessis oligi see, kui ma mõistsin, et see uus ja minu laste isa ilmselt sobivadki paremini kokku kui meie ja seda just väärtushinnangute ja elupõhimõtete tõttu. Mina õppisin oma eksmeest nende paari õudse aasta jooksul paremini tundma kui eelneva 10 jooksul ja see ei olnud positiivne teekond. Eelistan sellistest inimestest edaspidi kauge kaarega mööda käia.
[/tsitaat]

Vabandan, et mingil määral offtopic, aga seoses tsiteerituga tuleb meelde oma lahutuseelne aeg. Eksile pakkus mingil kummalisel moel naudingut mulle kirjeldada kuidas nende seks-suhe uue silmarõõmuga areneb. Et kui kaugele siis seekord jõuti.. Elasime koos ja olime veel abielus ning jagasime vooditki (masendav mõeldagi), samas kui mees öid naabrinaise juures veetis. Vastu hommikut koju tulles ladus ta siis ette mida nad tegid ja mis asendis.
Miks ma seda kõike talusin, ma ei tea. Täielik lammas olin. Kuulasin ta heietusi sellest teisest suhtest ja süda tahtis valust lõhkeda. Jube mõeldagi sellele elule tagasi mida ma tol hetkel elasin.
Mina tegin selle vea, et võtsin eksi armukesega ühendust. Samas oli seda raske mitte teha, sest olime naabrid ja enne nende suhet suhtlesime tihedalt. Ladusin naisele välja kõik selle, mida mees mulle nende suhte ja seksi kohta on rääkinud. Detailselt. Mees loomulikult hiljem ajas kõik tagasi ja koos süüdistasid nad mind vaimuhaiguses ja provotseerimises.
Läksime küll lahku, aga sellega see lugu ei lõppenud, sest mees üritas ikka veel ka mind voodisse saada, kui tal minu juurde asja oli. Jälle rääkisin kõik uuele ära ja jälle võttis “noorpaar” koos vastu otsuse, et minu näol on tegemist psühhopaadi ja vaimselt haige inimesega. Eks lubas mind isegi vaimuhaiglasse saata.. hehh.
Võttis mitmeid aastaid, et sellest haigest suhtest välja astuda, OMA eluga edasi minna ja enesehinnang nullist üles töötada. Samas,kogu see aeg kui mina püüdsin eksiga mitte suhelda ja oma elu üles ehitada, üritas tema minuga manipuleerida. Nüüd ei suhtle me juba aastaid. Laps on meil suur ja tema aeg-ajalt näeb oma isa. Sellest ajast on möödas aastaid, aga ikka kuulen aeg-ajalt jutte, et ma olen vaimselt ebastabiilne jne. Ja millegi pärast olen siiani pinnuks silmas eksmehe uuele naisele, kuigi olen ise juba aastaid uues suhtes ja väga õnnelik.
Selle pika eepose panin siia kirja selleks, et keegi saaks minu vigadest õppida. Ära võta oma mehe armukesega ühendust, sellega alandad vaid iseennast ja pärast on asju mida nad sinu vastu ära kasutada saavad. Tihti on sellistel kontakteerumistel pealtnägijaid ja seda raskem on sul pärast seda kõike olla endiselt tõsiseltvõetav.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mida olete teinud, kui olete teada saanud, kes on mehe uus silmarõõm? Ma saan aru, et kõige rumalam on talle helistada. Suur tahtmine on saata sõnum tänusõnadega perekonna lõhkumise eest. Tunded keevad üle :([/tsitaat]

Lugedes neid kõiki kommentaare tekivad järgmised mõtted:

1. Miks peaks üldse siin perekoolis arvustama teiste tegusid, käitumisviise. Tuleks arvestada sellega, et erinevad inimesed käituvad, reageerivad, suhtlevad erineval moel. Mõni naine helistab armukesele, mõni mitte jne. Ka juhtumid on erinevad ju. Kindlasti mõnel juhul on helistamine õigustatud ja vajalik. Mõnel juhul aitab aga üksnes mehega rääkimisest. Nagu öeldud, olukorrad ja juhtumid on erinevad ja seetõttu ei saa siin kujundada mingit kindlat arvamust halvustades üht ja teist osapoolt. Erinevate juhtumite ja olukordade puhul tulebki erinevalt läheneda ja käituda vastavalt olukorrale. Kindlasti mängivad rolli käitumisel ja suhtlemisel ka inimtüübid – koleerik, sangviinik, flegmaatik

2.Väide, et uus silmarõõm saab tekkida vaid siis kui olemasoleva suhtega pole kõik korras, ei vasta tõele. Alati on kõigis suhetes kriisiperioode ja langusi. Arvestada tuleks kindlasti ka silmarõõmu taotlustega, kes võib olla on parasjagu just oma kallima otsingul või elukaaslasega tülis, rutiinis jne.

3.N.ö.Hingesugulased, kes leiavad üksteist sõprade hulgast tundes inimest paremini ja ka olemasolevate kaaslaste “nõrku” kohti, teevad tihtipeale kõige suuremaid vigu sellega, et hakkavad oma sõprade kaaslasi(sh ka enda sõpru) ja nende teguviise, käitumist halvustama
tehes saellega topelt haiget paljudele inimestele. Tavaliselt need suhted püsima ei jää ja võidakse rikkuda ka olemasolevad suhted ning mitmeid häid sõbrasuhteid.

4.Pole olemas rangelt kindlaid nn “hullu iseloomuga kibestunud ja võimukaid pereemasid” ja “superiseloomuga alati mõistvaid, ilmeksimatuid ja seksikaid silmarõõme” nagu siin perekoolis kirjeldatakse. Nii, et tasub enne mõelda, kust mõõtu võtta ja kas see “tõde” ikka puhas kuld on.

5.Tuleb käituda vastavalt oma tunnetele ja mõistusele, mitte vastavalt perekooli kägude ettkirjutustele või armukeste soovitustele “mitte asjast välja teha, mitte helistada, mitte kirjutada või kogu aeg vait olla”.

See on väga hale vabandus ja juba ammu ei tööta enam, et “kui ikka suhe on korras, ei saa keegi sinna vahele tulla”. Saab küll. Tunnen isiklikult ühte meest, kes pettis oma naist regulaarselt. Kuna olime mingil perioodil väga head sõbrad, küsisin korduvalt, miks ta nii käitub, sest tundsin ka ta naist. Arvasin, et ehk ka kodus mingid probleemid, kuid minu üllatuseks ta väitis, et kodus on kõik korras: naine on tubli, töökas, ei vingu, näeb väga hea välja. Mehe kohta aga tean nii palju (tunnen teda üle 10 aasta), et ta ongi alati selline olnud ning absoluutselt iga tüdruksõpra on ta petnud.. Tal ei olegi põhjust, see lihtsalt on tema jaoks huvitav ja põnev.. Nii et ei ole mõtet end sellise kli¨eega lohutada. Ei peagi olema kodus mingit probleemi, mõni mees lihtsalt on selline nagu minu kirjeldatu ja sinna polegi midagi teha. Muidugi on ka arvestatav osa selliseid, kes pole varem libastunud, kuid lihtsalt ühel hetkel hakkab keegi teine rohkem meeldima- jällegi, pole vaja mingeid probleeme kodus, lihtsalt uus tundub huvitavam. Ja neid variante on veel igasuguseid. Pakun, et statistiliselt on kodused probleemid üks viimaseid põhjuseid, miks petetakse. Seda vabandust on lihtsalt kõige mugavam kasutada ja nagu näha, on terrrrve kari neid, kes usuvad 😀

Ahjaa, kui olin selline 15-aastane, ujus mulle külje alla üks 20-aastane noormees, endal juba paar aastat elukaaslane olemas. Jutt oli samasugune, nagu kõigil ringitõmbavatel meestel: kodus on probleemid, naine vingub ja möliseb, lahkuminek on vaid aja küsimus, seks puudub täielikult ja ei magata juba ammu enam ühes voodiski. Tol ajal ma uskusin seda, aga rõhutan, et ma olin ka 15, ilma igasuguse elukogemuseta. Tänaseks päevaks olen 11 aastat vanem ja tean juba ammu, et sellist juttu ajab pea iga mees, kel mõlgub mõttes oma naist üle lasta ning selle õnge ei läheks enam mitte mingi valemiga 🙂 Aga naljakas on vaadata, et on nii märkimisväärne hulk minust vanemaid naisi, kes sellist ila sinisilmselt puhta kullana võtavad 😀 Aga noh, eks kuidagi peab seda südametunnistust vaigistama ja oma räpast teguviisi õigustama 😉

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Aga see teadmine tõi korraks vist terve lahkumineku aja suurima valu – reetmise valu. Seks poolvõõraga on minumeelest tühiasi sellega, kui sinu jaoks kõige lähedasem inimene jagab sinu olemust ja saladusi ja teie pereelu tahke kellegi kolmandaga, keda ta vaevalt mõned kuud tunneb. Kellegi sellisega, kellest sa ise tead heal juhul vaid nime ja keda sa kunagi poleks tundma õppinud, see keegi teab sinust äkki liiga palju. Uhh, nagu rahva ees alasti kiskumine. See oli minu jaoks kõige vastikum emotsioon kogu selles saagas ja sai mu jaoks reetmise sünonüümiks. Isegi praegu veel sellele mõeldes hakkab mul füüsiliselt halb. [/tsitaat]

Olen kogenud täpselt sama tunnet. Ja ei andesta selliseid asju. Ise litsi üles otsima ei hakka, aga kui peaksin temaga juhuslikult elu jooksul kus iganes millal iganes(loe: ka avalikus kohas) kohtuma, siis virutan ikka täie näkku ära, isegi kui keegi peaks seda pealt nägema.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Vabandan, et mingil määral offtopic, aga seoses tsiteerituga tuleb meelde oma lahutuseelne aeg. Eksile pakkus mingil kummalisel moel naudingut mulle kirjeldada kuidas nende seks-suhe uue silmarõõmuga areneb. Et kui kaugele siis seekord jõuti.. Elasime koos ja olime veel abielus ning jagasime vooditki (masendav mõeldagi), samas kui mees öid naabrinaise juures veetis. Vastu hommikut koju tulles ladus ta siis ette mida nad tegid ja mis asendis.
Miks ma seda kõike talusin, ma ei tea. Täielik lammas olin. Kuulasin ta heietusi sellest teisest suhtest ja süda tahtis valust lõhkeda. Jube mõeldagi sellele elule tagasi mida ma tol hetkel elasin.
Mina tegin selle vea, et võtsin eksi armukesega ühendust. Samas oli seda raske mitte teha, sest olime naabrid ja enne nende suhet suhtlesime tihedalt. Ladusin naisele välja kõik selle, mida mees mulle nende suhte ja seksi kohta on rääkinud. Detailselt. Mees loomulikult hiljem ajas kõik tagasi ja koos süüdistasid nad mind vaimuhaiguses ja provotseerimises.
Läksime küll lahku, aga sellega see lugu ei lõppenud, sest mees üritas ikka veel ka mind voodisse saada, kui tal minu juurde asja oli. Jälle rääkisin kõik uuele ära ja jälle võttis “noorpaar” koos vastu otsuse, et minu näol on tegemist psühhopaadi ja vaimselt haige inimesega. Eks lubas mind isegi vaimuhaiglasse saata.. hehh.
Võttis mitmeid aastaid, et sellest haigest suhtest välja astuda, OMA eluga edasi minna ja enesehinnang nullist üles töötada. Samas,kogu see aeg kui mina püüdsin eksiga mitte suhelda ja oma elu üles ehitada, üritas tema minuga manipuleerida. Nüüd ei suhtle me juba aastaid. Laps on meil suur ja tema aeg-ajalt näeb oma isa. Sellest ajast on möödas aastaid, aga ikka kuulen aeg-ajalt jutte, et ma olen vaimselt ebastabiilne jne. Ja millegi pärast olen siiani pinnuks silmas eksmehe uuele naisele, kuigi olen ise juba aastaid uues suhtes ja väga õnnelik.
Selle pika eepose panin siia kirja selleks, et keegi saaks minu vigadest õppida. Ära võta oma mehe armukesega ühendust, sellega alandad vaid iseennast ja pärast on asju mida nad sinu vastu ära kasutada saavad. Tihti on sellistel kontakteerumistel pealtnägijaid ja seda raskem on sul pärast seda kõike olla endiselt tõsiseltvõetav.
[/tsitaat]
Sellest veast tuleb õppida hoopis seda, et kui tahad arveid klaarida, kogu tõendeid – salvesta niisugusi vestlusi.
Kui sa ikka päris reaalse vestluse teisele inimesele ette mängid, siis see on tiba teine tera, kui sinu suust tulev refereering. Seda mitte uskuda on teisel palju raskem.
Ja muidugi säilita rahu ja jää faktide, tõestatavate faktide juurde. Mingid vastu kõrvu andmised või sõimamised asetavad su automaatselt hullu rolli. Hinnangute andmine on mõttetu, niikuinii hindab igaüks olukorda oma vaatevinklist. Faktid on need, mis loevad.

Kõige parem kättemaks on võimalkult suur elatisenõue esitada, et mees praktiliselt rahatuks jääks ja lapsed võimalikult palju mehe kraesse sokutada – näiteks minna kaheks nädalaks puhkama ja lapsed isa juurde saata. Ma tean, et ühel heal emal on seda raske teha, aga see mõjub. Mul on tutvusringkonnast kaks näidet, kus naised sedasi tegid ja need silmarõõmud lasid üsna kiiresti jalga.
Minu arust on Eesti naistel vale lähenemine, et peale lahkuminekut jäävad naised üksikemadeks ja isad kõnnivad minema nagu vabad mehed.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Mehel oli oma naisega ka kunagi selline ilus kurameerimise aeg (kus võeti siis sobivaim osa) ja siis saabus karm kooselu (kus tervik ei sobinud). Kust sa tead väita, et uue silmarõõmuga ilmtingimata sama halb kooselu tuleb?
Kõik suhted algavad muideks kurameerimisest ja muust ilusast. Olgu siis rohkem või vähem salaja.
Osad naised arvavad, et kui mehele kooselu nendega ei sobi, siis justkui ei sobi mehele kooselu ühegi naisega.
Pigem on see kibestunud pereema ise kooseluks sobimatu.[/tsitaat]
No sinuga tuleb mehel kindlasti imeilus kooselu täis õnne ja armastust kuni…10 aastat hiljem leiab mees, et teie “tervikud ikka ei sobinud”, sinust on saanud kibestunud pereema ja mees on leidnud omale uue hingesugulase 10 aastat noorema tibi näol.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Ja mis siis saab kui nii läheb? Ehk leian hoopis mina kooselu ajal uue kaaslase. Kunagi ei tea, mis tulevikus juhtuda võib.
Kibestumus on aga inimese enda teadlik valik ja õnnelikud on need, kes sellisel asjal oma elu segada ei lase.
Sina muidugi oled nii ussitanud, et päästa enam ei anna.[/tsitaat]
Mulle tundub, et sinu puhul on võimalikud kaks varianti. Esiteks tundud sa olema väga noor ja ebaküpse, lapseliku mõtteviisiga. Tõenäoliselt teeb aeg omad korrektiivid ja sa saad ühel päeval aru mis on tegelikud väärtused elus. Lõbutsemise ja mehe ärakasutamise asemel hakkad sa väärtustama näiteks usaldust ja teineteisega arvestamist.
Või siis pole sa lihtsalt veel elus seda õiget armastust tundnud. Mingite suvaliste meeste puhul on tõesti kerge sõnu loopida nagu sina seda teed. Kui see “õige” aga su teele satub, siis pole tast kindlasti mitte nii kerge lahti lasta.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Ma ei öelnud, et lahtilaskmine oleks kerge. Aga mul pole vajadust süüdistada kedagi kolmandat minu usalduse murdmises mehe poolt. Ja tõesti, ma ei pea elama selles hirmus, et mis siis saab kui…siis tulebki selle olukorraga nii hästi tegeleda kui võimalik.
Kibestumise puudumine ei näita ebaküpsust, vastupidi.
Kuidas keegi sinusuguse ussiga üldse elada saab, on müsteerium, aga eks mõned mehed pöörduvad suures meeleheites vahel kõige hullemate naiskandidaatide poole.[/tsitaat]
Jah kindlasti, lambist solvangute loopimine näitab suurt küpsust. Sa ei tea minu kohta mitte midagi, va paar loetud rida aga juba olen ma uss, kibestunud ja elan mingis hirmus:) Täpselt niisama lihtne ongi uutel naistel teha mehe abikaasast täielik koletis. Ju see siis leevendab nende hingepiinu.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Et sa väga pilvedes ei hõljuks, siis ma ütlen sulle, et sinu elu sellise mehega ei saa kunagi olema mingi tore idüll. Naine naiseks. Sellel mehel on kohustused oma laste ees, sina oled alati teisejärguline. Kui olukord muutub mehe jaoks liiga keeruliseks, küll ta siis ka sinu nurka viskab. Mehed, kes on seda korra teinud, teevad seda alati uuesti. Nii et edu sulle naiivitar![/tsitaat]

Nii loll ei anna olla. Unista edasi, naiivitar!

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Mehel oli oma naisega ka kunagi selline ilus kurameerimise aeg (kus võeti siis sobivaim osa) ja siis saabus karm kooselu (kus tervik ei sobinud). Kust sa tead väita, et uue silmarõõmuga ilmtingimata sama halb kooselu tuleb?
Kõik suhted algavad muideks kurameerimisest ja muust ilusast. Olgu siis rohkem või vähem salaja.
Osad naised arvavad, et kui mehele kooselu nendega ei sobi, siis justkui ei sobi mehele kooselu ühegi naisega.
Pigem on see kibestunud pereema ise kooseluks sobimatu.[/tsitaat]

Kõik õige, aga kunagi on just seda pereema parimaks peetud. Muidu poleks ju temaga peret loodud. Ja nii palju austust väärib oma laste emaks valitu küll, et sobimatu kooselu ausalt ära lõpetatakse ja pärast seda sobivam kaaslane otsitakse.