Teema: Kui pole aru saada kas poiss või tüdruk

Misasi see on? Igal juhul mitte sinu asi.

Vales kehas sündinud. Looduse vingerpuss, aga lapsele raske.

Tahaks lihtsalt märkida, et see, kui tüdruk eelistab poisilikke riideid ja tegevusi või vastupidi, ei tähenda alati soodüsfooriat. Mina näiteks olen juba alates lapseeast vihanud seelikuid ja kleite (ebamugavad) ning ehteid (mõttetud ja ebamugavad), mulle meeldis mängida peamiselt poistega, sest nende mängud olid palju huvitavamad. Ilmselt oli ka minu suhtlusstiil siis pigem poisilik ja kuna mul oli vanem vend, kandsin tihti ka talle väikeseks jäänud poisiriideid. Kokkuvõttes vastasin teemaalgataja kirjeldusele, ainult juuksed olid pikad. Praegu kannan ka pigem unisex riideid, ei meigi, töötan tehnilisel erialal peamiselt meeste seltskonnas ja mul on meestega huvitavam, sest paljud naiste seltskonnas käsitletavad teemad ei paku mulle huvi. Aga ma ei ole kunagi tundnud, et ma oleksin vales kehas, olen pigem heteroseksuaalne (tegelikult võimalik, et ka bi, aga ma pole seda praktiseerinud), mul on mees ja lapsed.

Üldiselt võiks inimesi lihtsalt aktsepteerida sellisena nagu nad on, mitte püüda neid liiga palju lahterdada ja keskmisest veidi erinevaid kohe diagnoosima hakata.

#4275264:

Olen eelmine kägu. Hakkasin pärast vastamist edasi mõtlema, et kui oleksin tänapäeval selline poisilik tüdruk, siis täiesti võimalik, et teismelisena oleksingi kogu saadaoleva info valguses hakanud kahtlema, kas olen ikka õiges kehas. Ma kahtlustan, et noorte infoväljas domineerivad 2 varianti: mimmudest suunamudijad ja needsamad ROGD-tüdrukud. Kas neile üldse tuleb pähe, et on täiesti ok olla lihtsalt poisilik tüdruk? Kui teemaalgataja nii küsib, siis talle ilmselt pole tulnud.

Olen sinuga täielikult nõus. Mina ise olin ka 30 aastat tagasi poisilik tüdruk. Nüüd õnnelikus abielus ja laste ema. Suur n-ö naiselikkus on minust alati mööda läinud. Tegelikult ma arvan, et need tüdrukud, kes käituvad ja riietuvad n-ö poisilikult, on enamuses tegelikult täpselt sama palju tüdrukud/naised kui need, kes (vabandust, ei taha siinkohal kedagi solvata) päevade viisi keerutavad ainult peegli ees ja mõtlevad ainult meigist ja meeste võrgutamisest). Sest sellised asjad on pigem kultuuri poolt meile sisse õpetatud. Ja siis tulenebki, et need, kes kultuuri poolt pealepressitud asjadest ei huvitu, muutuvad stigmatiseerituteks ja peavad hakkama rääkima/arvama, et ju siis nad ei olegi üldse mingid õiged naised ja tegelikult olla nad üldse vales kehas jne. Kuni selleni välja, et tekib/tekitatakse soov hakata oma keha moonutama hakata: hormoonrohtusid manustama kuni isegi kirurginoa alla minekuni välja. Tegelikult aga jäävad nad pärast kõiki kehamoonutamisi endiselt naisteks, kuna geneetiliselt on nad ju ikka endiselt naised.

Minu jaoks läheb piir sealt, kus algab lihtlabane enesevigastamine – hormoonrohtudega enda sandistamine, rindade amputeerimine jms.

Mina olen algusest peale pigem poisilik tüdruk olnud. Nukkudega pole ma kunagi mängida tahtnud ja eelistasin paikneda puu otsas või vanaisa puutöö kuuris. Plikadega keksu mängimine või emaga köögis vaaritamine olid lihtsalt hirmsad.  Teismelisena, kui hakkasid tekkima naiselikumad vormid, hakkasin end näljutama lootuses protsessi peatada. Ma ei arvanus, et oleksin olnud poiss ega tahtnud olla mees, aga naine ma ka kohe kindlasti olla ei tahtnud. Kuna siis olid moes naiselikud liibuvamat sorti riided ja lasteosakonna valik enam selga ei mahtunud, siis valisin riideid meeste osakonnast, sest need aitasid naiselikku kehakuju paremini varjata. Päevade algus oli kõige hirmsam päev minu elus, kui siis oleks pakutud, oleks küll emaka kohe eemaldada lasknud.

Mingi hetk (no ikka 20+) läks üle ja hakkasin rohkem naiselikumalt riietuma, igapäevaselt meikima jne.

#4275264:

Olen eelmine kägu. Hakkasin pärast vastamist edasi mõtlema, et kui oleksin tänapäeval selline poisilik tüdruk, siis täiesti võimalik, et teismelisena oleksingi kogu saadaoleva info valguses hakanud kahtlema, kas olen ikka õiges kehas. Ma kahtlustan, et noorte infoväljas domineerivad 2 varianti: mimmudest suunamudijad ja needsamad ROGD-tüdrukud. Kas neile üldse tuleb pähe, et on täiesti ok olla lihtsalt poisilik tüdruk? Kui teemaalgataja nii küsib, siis talle ilmselt pole tulnud.

Kahtlustan ka, et soodüsfoorias on süüdi esiteks praeguseks kuidagi eriti räigeks muutunud nn traditsiooniliste soorollide mõlemale sugupoolele peale surumine ja teiseks soodüsfooriast ja soovahetusest rääkimine. Kui nn poisilikke tüdrukuid ja teisalt naiselikke poisse aktsepteeritaks nendena, kes nad on, püüdmata neid kuidagi tobedatesse rollidesse suruda, oleks seda soodüsfooriat ka hoolimata moevooludest kõvasti vähem.

Mulle koledal kombal meeldis ronida ja ma olin selles osav. Naistele on ju ka rohkem spordialasid, kus peab väga hea tasakaalu tunnetus ja plastiline keha olema.  Ilmselgelt naistel on bioloogiliselt isegi suurem iha väänelda ja kõlkuda kuskil.

Aga vot poisilikud riided, poisipead ja igasugune poisilik element oli minu jaoks suur EI.

Ma ka mõtlen, et miks ei võiks olla mehelik naine või naiselik mees ja sellega rahul olla. Ei pea sellepärast meheks hakkama, et sulle pitsid ja satsid ei meeldi. Ma arvan, et ka need on äärmused, kus tuntakse end ülinaisena või ülimehena. Suurema osa inimesi tunnevad end lihtsalt inimesena ega tunne vajadust oma sugu kuidagi rõhutatult teistele näidata.

#4273158:

Küsimus teile kellel on selline laps kellel on poisi/tüdruku nimi aga kelle füüsiline väljanägemine, käitumine ja suhtlusstiil on täiesti vastupidine. Näiteks poisi nimi aga väljanägemine ja suhtlustiil nagu tüdrukul või vastupidi – tüdruku nimi aga väljanägemine ja suhtlusstiil täiesti poisilik. Mis selliste laste probleem on? Miks niimoodi käitutakse? Kas sellistel inimestel on mingisugune diagnoos? Vaimne haigus? Misasi see on?

Las kaps kasvab ja ytleb kes ta on. On olemas inimesi, kelle välised  suguorganid viitavad yhele soole aga sees pool on teised veel. Või kellel ongi mõlema soo tunnused ja siis arstid otsustavad tilli pikkuse järgi, kas temast saab poiss või tüdruk.

Ja lõpuks siis need, kellel ongi vaid ühe soo tunnused aga nad ei tunne ennast nii. Sellised inimesed on alati olemas olnud. Ära sina end sellega vaeva

Mina olin ka poisitar, mul oli 3 venda ja esimesed mangukaaalased olid poisid. Esimene sõbranna tekkis 3-4 klassis, sain ka klassivendadega hästi läbi. Käisin poisteriietes ja kandsin poisipead. Olen abielus ja kahe poja ema, piisavalt naiselik aga eelistan teksaseid endiselt

Postimehes on Martin Ehala ka sel teemal sõna võtnud: https://arvamus.postimees.ee/8012552/martin-ehala-uks-soosegaduse-pohjuseid-on-araspidine-hoolivus

Üldjoontes olen nõus ja kahtlustan ka, et suur osa noortest soovahetajatest on lihtsalt segaduses ja vastavate organisatsioonide ideoloogide poolt ajupestud.  Küll aga jääb mulle veidi segaseks, mida peab autor silmas soovitusega kindlasti kasvatada ja sotsialiseerida last lähtuvalt tema bioloogilisest soost. Kui selle all mõeldakse lihtsalt seda, et tüdrukule võiks öelda, et ta on tüdruk ja temast saab kunagi naine, siis on hästi. Aga kui sinna juurde peaks käima ka õpetus traditsioonilistest soorollidest või ka lihtsalt sellest, mismoodi üks õige tüdruk välja nägema ja käituma peaks, siis minu meelest võib just see olla kurja juur. Õnneks minu vanemad olid juba pool sajandit tagasi mõistlikud ega pannud pahaks, et mul kleidid-seelikud kappi seisma jäid ja tädide kingitud nukud kapi peal tolmu kogusid, ning ei keelanud mulle venna konstruktorit. Mäletan ka, et põhikoolis üritasin mingi aja jooksul siiski end ka meikida ja naiselikumaid riideid kanda, et paremini gruppi sulanduda, aga keskkoolis sattusin juba sellisesse seltskonda, kus sellest kuigivõrdi ei hoolitud ja seal tundsin end juba hoopis paremini. Kokkuvõttes: olen naine ja ei ole oma soos kunagi kahelnud, aga arvan, et seda just tänu sellele, et mind ei ole aktiivselt sotsialiseeritud lähtudes minu bioloogilisest soost, st mulle naiselikkust peale surutud.

Mäletan, et paarkümmend aastat tagasi kirjutati sellest, kuidas USAs teismelised (18-19) tüdrukud  teevad järjest rohkem rindade suurendamise operatsioone. See on endiselt nii ja sotsiaalne surve naiste välimusele ei ole tegelikult vähenenud, vaid lausa vastupidi. Kahjuks seostatakse tänapäeval naiselikkust igasugu kunstliku ja tehislikuga – värvitud juuksed, lakitud küüned (või kunstküüned),  meik, tissid ja tagumik, jne jne.  Bioloogiaga pole sel ju mingitki pistmist. Pole siis ime, et on tekkinud väga tugev vastuliikumine sellele ja noore jaoks ei tundugi ehk enam nii suur vahe, kas lasta endale mingeid proteese juurde toppida või üldse rinnad eemaldada.

Ka mina arvan, et kui sellist sotsiaalset survet ei oleks ja inimestel lastaks olla, nagu nad soovivad, siis ei läheks see sotsiaalne ja bioloogiline sugu nii kergelt sassi ka, st ei tekiks tunnet, et sotsiaalsetele soonormidele mittevastavuse korral oledki bioloogiliselt valest soost. Mida rohkem me tähelepanu pööratakse soole mittekohasele käitumisele, seda rohkem tekitab see lapses tunde, et temaga on midagi valesti.

Muidugi, meditsiinilised võimalused on ka ajaga paremaks läinud ja kättesaadavamaks muutunud. Pole ime, et neid siis ka üha rohkem kasutatakse nii oma bioloogiliste sootunnuste rõhutamiseks kui ka nende muutmiseks.

#4326690:

Mäletan, et paarkümmend aastat tagasi kirjutati sellest, kuidas USAs teismelised (18-19) tüdrukud teevad järjest rohkem rindade suurendamise operatsioone. See on endiselt nii ja sotsiaalne surve naiste välimusele ei ole tegelikult vähenenud, vaid lausa vastupidi. Kahjuks seostatakse tänapäeval naiselikkust igasugu kunstliku ja tehislikuga – värvitud juuksed, lakitud küüned (või kunstküüned), meik, tissid ja tagumik, jne jne. Bioloogiaga pole sel ju mingitki pistmist. Pole siis ime, et on tekkinud väga tugev vastuliikumine sellele ja noore jaoks ei tundugi ehk enam nii suur vahe, kas lasta endale mingeid proteese juurde toppida või üldse rinnad eemaldada.

Ka mina arvan, et kui sellist sotsiaalset survet ei oleks ja inimestel lastaks olla, nagu nad soovivad, siis ei läheks see sotsiaalne ja bioloogiline sugu nii kergelt sassi ka, st ei tekiks tunnet, et sotsiaalsetele soonormidele mittevastavuse korral oledki bioloogiliselt valest soost. Mida rohkem me tähelepanu pööratakse soole mittekohasele käitumisele, seda rohkem tekitab see lapses tunde, et temaga on midagi valesti.

Muidugi, meditsiinilised võimalused on ka ajaga paremaks läinud ja kättesaadavamaks muutunud. Pole ime, et neid siis ka üha rohkem kasutatakse nii oma bioloogiliste sootunnuste rõhutamiseks kui ka nende muutmiseks.

Õige arutelu. Kui inimestel lastaks lihtsalt olla need, kes nad on – kui aktsepteeritaks poissi, kes endale pika mantli koob ja tüdrukut, kes naiseliku atribuutika vastu absoluutselt huvi ei tunne – siis oleks oluliselt vähem neid, kes ennast kirurgiliselt kohendada lasevad.