Töötan igava põhitöö kõrvalt osaajaga kondiitrina. Tööl on ära jaotatud, kes teeb pirukad, kes väikesaiad, kes tordid, kes kringlid jne. Tavaliselt töötame ühes köögis küll, kuid igaüks oma asjadega ja eriti pingsalt ei jälgi, kuidas teised oma tööd teevad. Kollektiivis on kaks ukrainlast, üks kolis Eestisse eelmisel aastal ja räägib arusaadavalt ja omaalgatuslikult eesti keeles, teine ukrainlane kolis siia 2012, kui oli napilt täiskasvanu, see peaks tal esimene töökoht olema, sest peale Eestisse kolimist sündis esimene laps ja peale seda kolm veel, seega ta on siiani kodune olnud ja palju asju õpib alles, mis on arusaadav, aga teda saab õpetada ainult vene keeles, sest ta ei räägi peale eesti keele üldse ka inglise keelt. Minu vene keele oskus on pea nullilähedane. Tööl on ta olnud septembrist. öö ise on selles suhtes selge, et pirukad on tehtud, tööpind puhas ja paberid kenasti täidetud, mis kell mis partii ahjust välja võeti jne. Aga probleem tuli esile koos töötades, kui vahepeal töömaht suurenes. Osa küpsetisi tuleb peale ahjust võtmist veega pihustada, selleks on eraldi pudel. Läbipaistev ja sinise kleepsuga, kus kirjas “VESI”, minu meelest on see üsna arusaadav. Teine pudel, mis antud hetkel oluline on, on tööpindade desovahend, see on samuti kohe eristatav, lilla etikett ja kirjas on ka, mis see on, suma quick-des ja punane kleeps lisatud “DESO”. Nii et punane pesuks, sinine söögiks. Kõrvuti töökaaslasega toimetades märkasin õudusega, et ta järjepidevalt krabab desovahendi pudelit, et saiakesi pihustada, nii, et isegi ei vaata, millise pudeli võtab, ühe plaaditäie kandsin maha, mis juba üle pihustatud said, mistõttu sain hulgaliselt tigedal toonil venekeelseid kommentaare, millest ma küll aru ei saanud. Eemaldasin töölaua lähedusest selle probleemse desovahendi pudeli, et laual oleks ainult vesi, aga kuna seda siiski vaja on, siis lauale ta jälle ilmus ja pidin mitu korda sekkuma, et ta ei võtaks seda pudelit veepudeli asemel. Aga mis ta siis teeb, kui ta üksi töötab, kas ongi pihustanud desovahendiga toitu segamatult? Esimest korda elus läksin kaebama, vähemalt tunne oli küll nagu nõmedal pealekaebajal, ülemus lubas rääkida töökaaslasega. Selgus, et tema sõnul on keelebarjääris asi, et pudelil ei olnud venekeelset sõna. Ja varem pole kordagi seda ette tulnud ka, esimest korda juhtus. Mulle jääb täiesti arusaamatuks, sest nagu ma kirjeldasin, tegemist on täiesti erinevate asjadega. Aga ülemuse lahendus sellele oli see, et igale töövahendile tekkis venekeelne kleeps. Keelebarjääri lahenduse osana tuletati meelde, et google tõlke võib appi võtta, kui meil endal sõnadest puudu jääb, et seletada. Lisaks manitseti veel, et töökius ei ole aktsepteeritav, eriti selliste inimeste suunal, kes nii palju kannatanud on. Nädala jooksul on päris palju ümber kohandatud asju, venekeelseks, kasutusjuhendid ja retseptid said venekeelse lisa jne. Minu meelest teeb see totaalse karuteene inimesele, kes muidu õpiks töö käigus keele ära, aga jätab eestikeelse teksti rõõmsalt vahele, kui vene keeles ka saab lugeda. Lisaks pidi olema töökius, kui me räägime nii, et tema aru ei saa, aga talle ei tõlgi, sest ta kardab, et räägime temast. Ülemus ise kasutab küll, tõesti, seda google tõlget, sest ei räägi eriti vene keelt. Mulle see kõik tegelikult ei meeldi. Töö meeldib väga ja olen mitu korda kaalunud põhitöö jätta ja kondiitriks jäädagi, sest väga armastan seda tortidega nokitsemist, samas ei meeldi see, kui proovitakse sellist tunnet tekitada, et olen mingi empaatiavõimetu koll, kes ainult halba teistele tahab ja kaebamas-kiusamas käib. Olen nädal aega tööd väga rõhuva tundega teinud, googeldanud seaduseid, ei teagi. Otseselt ei tohi vist survestada töötajaid rääkima keeles, mis ei ole riigikeel, samas tunne on selline, nagu oleks ultimaatum lauale löödud, kui järele ei anna, oledki töökiusaja. Tegelikult meil töö ajal jutu jaoks nii ehk naa aega ei olegi ja räägime põhiliselt vaid puhkeruumis, aga puhkeajal ei saa ju keegi kohustada meid oma isiklikke jutte tõlkima teise keelde? Võib-olla mõtlen üle lihtsalt, sest olen liigne muretseja, aga see sõna “töökius” on selline mõiste, millega ükski teine tööandja mind kunagi noominud ei ole.
Oma tööd teen omaette ja muul ajal, kui pühad, tegelikult koos töötamise võimalust ei olegi, et muretseda, kas google tõlge appi võtta või ei, aga ka minu töökohal asetsevad asjad on kõik venekeelsete kleepsudega nüüd varustatud, mis mulle ei meeldi tegelikult, teises vahetuses olev kondiiter on ka eestlane ja need kleepsud ongi kõikides kohtades, et juhuks, kui see üks mitte keelt oskav inimene peaks ikka uitama ja vaatama, et mis need veel on.
Kas tööandjal on õigus kõik venekeelseks teha ja eeldada, et peale pudelite ja lusikate ka töötajad venekeelseks muutuvad või on meil siiski õigus veidi protestida?
