Mina hakkasin üksi ujumas käima 10-11, elasime suvel merest ca 600 m, rand oli hästi teada, liivane. Ema ei viitsinud kaasa tulla – läksime sama vana onutütrega kahekesi randa, kokkulepe oli, et nabani vette. Ei tulnud selle pealegi, et läheks sügavamale.
Kuna ise olen suur rannafriik, siis tavaliselt tulevad lapse enne mind ära.
Tegelikkuses on ju nii, et ka 16-, 17-, 18-aastasega jne, võib õnnetus juhtuda. See, et ei luba pole üldjuhul lahendus – ega koguaeg ju kõrval pole – kui tahab, läheb ka ilma loata.
Oluline on teha ohud ja reeglid selgeks ja mitte lihtsalt epistlit lugeda, vaid ikka nii, et ta ka päriselt aru saaks, et mingeid peakaid ei teeks ega oma võimeid üle ei hindaks ning mida erinevates olukordades teha. Parem on last ettevalmistada kui lihtsalt keelata.
ehk siit mõtteid https://veeohutus.ee/suvi/ (vaadake näiteks koos videosid)
Kõige rohkem upub ikka järelvalveta (ujumisoskuseta) väikelapsi ja purjus täiskasvanuid, kellel meri põlvini. Kui lapsi õpetada, selgitada ja kontrollida – siis võib ujumisoskusega lapse ka üksi randa lubada.
Mul endal 11-aastane laps. Isegi välibasseinis käime koos ja jälgin kui ta vees ujub,hullab.
Ennekuulmatu,et lasen tal üksinda sõbraga merre ujuma minna.
Nii palju võib juhtuda- väsib,tuleb külmahoovus,jalg läheb krampi,tõmbab hullates vett kopsudesse…
Olen suve jooksul soome lehti lugenud-kui palju on lapsi uppunud.
Siin leidub ka põhireeglid lapse randa saatmisel.
Isegi ujumist oskavaid lapsi ei tohi üksinda merre lasta.
Ja kust sa tead mis ujumisoskustega too vanem sõber on?
Väga isekas on 13 aastane vastutama panna kui sina oled lapsevanem.
