Teema: Kui vanavanemad ei kohtle lapselapsi võrdselt…

Ei pea seda olukorda normaalseks, aga ka enda pere puhul näen, et suhted vanaemaga on praktiliselt katkenud, aga oma tütre lastega lävib ämm küll sagedamini. Ju siis on kallimad. Kuigi minu noorem tütar on otsekui tema suust kukkunud, lootsin just seda, et suhted hakkavad paremaks minema kui minu nägu vanema lapsega ( äkki ei salli mind vms), aga ei. Ega vanainimest ümber ei õpeta, õnneks on meil veel teine vanaema st minu ema ka olemas.Meil ei ole reiside tasemel midagi rääkida, meie lapsed ei saa sünnipäevakingitusigi.

Ma usun, et suure tõenäosusega võib asi olla sellest, et mehe õel üks laps, aga sinul kaks. Ühte last on palju lihtsam võtta reisidele kaasa kui kaht, alates kuludest lõpetades üldise tähelepanuga. On ka võimalik, et nad klapivad iseloomudelt üksteisega paremini.
Minu meelest on see väga ebameeldiv kui vanavanemad lastel vahet teevad. Eriti valus lapsele kui tal teisi vanavanemaid ei ole ka.
Aga ega armsaks vägisi ei sunni, seda näen enda peresuhete pealt ka.
Seda tean ka kahjuks omast käest kui nõme on see kui vanavanem tahab koos aega veeta ainult nii, et alati teistpidi liini lapselapsed ka seltskonnas.

Võib ka olla nii, et tütre lastega lävimine on vanavanematele lihtsam, sest tütre kasvatusstiili on lihtsam ignoreerida. Ehk siis vanavanemad saavad rohkem oma stiili peale suruda. Noh, näiteks lubada lapsel toituda friikatest ja burgerist. Ma ei tea, võib-olla sina lubad vanavanematel lastele igat sööki anda. Aga paljud ei luba. Kritiseerivad, kui lapsele on saia ja limonaadi antud.
Võib-olla, et vanavanematel on voli tütre last korrale kutsuda ning kasvatada, kuid teiste laste puhul peavad taluma mõne lapse veidrusi, ilma et nad probleemideta korrale võiks kutsuda. No kasvõi “ära matsuta”, “poes ei joosta”, “lõpeta virisemine”, “aeg on magama minna”, “pane telefon ära” jne, jne, jne.
Et kas lubad oma lapsi kasvatada ka teistel või on sinu arvates laste keelamine-käsutamine ainult vanemate pädevuses?

Ma ise saan ka kergemini oma õelapse kantseldamisega hakkama. Vennalaste puhul ma pean ikka mõtlema, et kas toit on piisavalt hea ja ega ometi hambad pesemata jäänud kui telkimas käisime. Siis veel nad kipuvad tujutsema ja selja taga kolmandaga kiusu ajama. Vaidlevad.
No ma lihtsalt ei viitsi tõestada lastele, et ma pole kaamel.

On ju isegi selline ütlemine, et tütre lapsed on omad ja poja lapsed tolle naise omad.
Ja tegelikult paljuski on see ütlus õige.
Mäletan oma lapsepõlvest, et vanaema jaoks oli a ja o tütretütar, kahe poja lapsed ei olnud miski. Meid küll veeti maale aga pigem selle pärast, et sellel üksikul tütrelapsel igv ei oleks. Ta sai alati rohkem tähelepanu, temal oli alati kõiges õigus, ta sai alati kalleid kingitusi ja seda avalikult. Ka juba täiskasvanuna jätkus sama. Olen korduvalt näinud kui vanaema talle raha taskusse toppis jne.
Alles enne oma surma sai vanaema aru, et ta on valesti käitunud ja valesid inimesi hoidnud. See tütretütar isegi ei käinud teda haiglas vaatamas.
Ise ilmselt ei laseks oma lastega niimoodi käituda ja hoiaks neid vanavanematest eemal.

meil ka sinnapoole.
kui mul lapsed sündisid, siis ämm rääkis, et liiga väikesed, ta ei julge nii väikeseid lapsi üldse hoida, nendega on pidevalt tegemist, omi asju ei saa teha jne. saavad suuremaks, siis…
nüüd kui mehe õde ka lapse sai, siis tema jaoks on küll ämm olemas.
aga ikka niipidi, et pisikesega on nii palju tegemist, et suurematega ta tegeleda ei jõua, tahab puhata ka.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]palju sõltub lapselaste vanusest, soost, isikuomadustest.

nt mu vanematel on hetkel kolme lapse peale kokku 5 lapselast: 27a, 21a, 15a, 11a ja 6a. No… ei anna neid ju kuidagi ühtmoodi kohelda. 6-sele preilile loeb vanaisa unejuttu ja vanaema õmbleb ta barbidele kleite, viiakse iluvõimlemisse, 11sega käiakse kalal ja jalgpallivõistlusel kaasa elamas, 15a-le aga õpetatakse autosõitu ning temalt küsitakse nõu arvutivallas, 21a-sega arutatakse viimasel ajal pruutkleidi ja pulmade korraldamisega seotut, 27a vajas aga hiljuti nõu lahutusküsimustes, poiss aitab vanaisa ehitusel ja vanaisa teda autoparandamisel.
no ei hakka mu vanemad tulevasele pruudile unejuttu õhtuti lugema ega 27sele meesterahvale barbi riideid õmblema. 6asele autot ei laenata ning 11a-sele pruutkleiti ei osteta. kui kedagi reisile kaasa võetakse, siis kah mitte korraga, vaid ühekaupa ning eakohastesse kohtadesse.

lapsele selgitadki, et vanaema-vanaisa käivad erinevate lastelastega eri kohtades, sest ka lapselapsed on ju ise erinevad. [/tsitaat]
ses pole loogikat.
ju luges see vanaema ka sellele, kes praegu lahutab unejuttu. ja arutas selle lahutajaga abiellumise üle kunagi.
sa tahad jätta muljet, nagu need vanused on olnud neil koguaeg olnud 🙂
aga ka 27a oli kunagi 7a.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Minul nii äärmuslikku vahetegemist pole, kuid minu poegi pole ämm kunagi hoidnud. Ühe korra, kui väiksem oli 2a, läksime tema kodu lähedale vabaõhuetendusele tingimusel, et vanem vend, 8a, jääb ka sinna. Oligi nii ja sisuliselt valvas vanem vend tookord nooremat. Oma tütre last on aga ämm küll hoidnud.
Aga sinule, teemaalgataja, ütlen, et vägisi armsaks ei saa. Seega sa ei saa vanavanematele peale sundida, et sinu lapsi ka kaasa võetaks. Küll aga saad sa nõuda oma laste tunnete austamist. See tähendab, et ma räägiks vanavanematega sellest, et nad ei räägiks teile külla tulles tütrelapsega reisidest ja muudest toredatest asjadest, mis nad on koos teinud. Et sinu lapsed kuulavad neid jutte ja on kurvad. Ütlegi, et sa ei saa nõuda, et sinu lapsi ka kaasa võetaks, aga saad nõuda, et sinu laste tundeid ei haavatakse sellest rääkimisega.
Kui sa seda niimoodi viisakalt ja ilma liigsete emotsioonideta ütled, võib-olla siis sellest tekib mingi jutuajamine, mille käigus nad ehk vaevuvad selgitama oma käitumise tagamaid. Aga kui mitte, siis vähemalt oled saanud esitada oma nõudmise.
Muide mida arvab sellest kõigest sinu abikaasa, kelle lapsi tema vanemad eiravad?[/tsitaat]

Väga tubli soovitus öelda vanavanematele, et nad ei tuleks reisidest rääkima nendele lastele, kes ei käinud reisil.
Minu abikaasa ei arva nt sellisest vahetegemisest midagi, sest …kahjuks tehti juba lapsepõlves vahet. 1 poegadest (kõik 3 on pojad) oli tema lapsepõlves juba rohkem hoitud ja armastatud.

Minu vanaema tegi ka lastelastel vahet. Kõige paremad olid muidugi tütrelapsed ja siis mina, kuna tütrel olid pojad, aga vanaemale meeldisid tüdrukud rohkem. Minu vend ei olnud mitte keegi vanaema jaoks:(
Kui ma aus olen, siis ma ei armastanud oma tädilapsi lapsepõlves, aga mingist vanusest alates sain ma sellest üle. Nüüd suhtlen tädipoja peredega tihedalt.
Iga laps tunneb selle ära, kas ta on oma vanavanemate juures oodatud või on ainult sellepärast seal, et vanaemal on kohusetunde puhang. Teine, ja veel hullem variant on muidugi see kui mittearmastatud lapselaps on selleks vajalik, et lemmikul oleks kellegagi mängida ja on vaja seltsilist.
Tehaksegi erinevalt kinke, jagatakse erinevalt lähedust, kiidetakse valimatult seda ühte ja erilist, teised jäetakse kõrvale. Need inimesed, kes teevad oma lastel ja lastelastel vahet, elavad meie kõrval ja nad lömastavadki oma lastelaste tundeid.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]palju sõltub lapselaste vanusest, soost, isikuomadustest.

nt mu vanematel on hetkel kolme lapse peale kokku 5 lapselast: 27a, 21a, 15a, 11a ja 6a. No… ei anna neid ju kuidagi ühtmoodi kohelda. 6-sele preilile loeb vanaisa unejuttu ja vanaema õmbleb ta barbidele kleite, viiakse iluvõimlemisse, 11sega käiakse kalal ja jalgpallivõistlusel kaasa elamas, 15a-le aga õpetatakse autosõitu ning temalt küsitakse nõu arvutivallas, 21a-sega arutatakse viimasel ajal pruutkleidi ja pulmade korraldamisega seotut, 27a vajas aga hiljuti nõu lahutusküsimustes, poiss aitab vanaisa ehitusel ja vanaisa teda autoparandamisel.
no ei hakka mu vanemad tulevasele pruudile unejuttu õhtuti lugema ega 27sele meesterahvale barbi riideid õmblema. 6asele autot ei laenata ning 11a-sele pruutkleiti ei osteta. kui kedagi reisile kaasa võetakse, siis kah mitte korraga, vaid ühekaupa ning eakohastesse kohtadesse.

lapsele selgitadki, et vanaema-vanaisa käivad erinevate lastelastega eri kohtades, sest ka lapselapsed on ju ise erinevad. [/tsitaat]

no mis jutt! teemaalgatajal ongi ju probleem just seepärast, et osade lastega ei käida kuskil ega tehta midagi.

Mina olen ka see paha vanaema, kes teeb vahet.
Mul ei ole probleeme ühe lapse lastega – võime koos teha, mida tahame – käime kinos, kakaod joomas, muuseumides. Teise lapse laste puhul pean andma oma igast liigutusest aru – mida lapsele ikka selga panin, mitu suutäit sõi, kas õunad mu laual on ikka kodumaised, kas film oli ikka lapsele sobiv (järsku keegi sai haiget ja laps saab trauma).
Ausalt enam ei jaksa ja püüan ka välja vingerdada. Kingitusi püüan teha võrdselt (ühtedele saan ise valida, teistele pean kuudepikkusi läbirääkimisi – praegu näiteks juba jõulukinkide üle.) Lapsed on enamvähem ühevanuselised.

Minu lastel hetkel vahet tegemist ei ole, kuna minu vennal lapsi veel pole. Küll aga on minu oma vanemad teinud terve elu vahet minul ja minu vennal. Teevad siiamaani. Seega tobe on ennatlike järeldusi teha aga ma olen täiesti kindel, kui mu vend peaks lapse/lapsed saama, siis unustatakse minu omad ära. Järelduse teen siis selle põhjal kuidas ja kui suurelt meil vahet tehakse.

Minu silmis on eputamisega asi lihtne. Vanavanemal, kes on ilmselgelt ja korduvalt eelistanud üht last teistele, peaks olema vähemalt nii palju elementaarset viisakust, et ei läheks sellega teiste laste nina alla vehkima.
Kui see tütrelaps oleks käinud reisil ta enese vanemate tublidusega seoses – siis ma arvaks teisiti. Aga see laps sai ju reisile jne vanavanemate valikute tulemusena.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]… siis kuidas te oma lastele seda selgitate?

Mõned näited…. ühte lapselast (meheõe last) võetakse aastas kaasa mitmetele välisreisidele (kokku nädalaid), koolivaheajal viiakse lõunamaale puhkama, lõbustusparkidesse jne, ostetakse kalleid kingitusi. Meie samuvanu lapsi peaagu mitte kunagi (suhe ca 1 reis teise lapse 20 reisi kohta, st 1 kord on võetud reisikaalsaseks sugulasele kaasa). Kui külla tullakse, siis vaid koos meheõe lapsega, kellega siis minu laste ees vahetakse muljeid möödunud reisidest või põnevatest ajaviitmistest, mida nad kuskil on teinud.

Minu küsimuste peale, et miks lapsi võrdselt ei kohelda, aetakse mingit udu, et lennupiletid juba ette ära võetud (nii alati juba 10 aasta järjest või muud häma, mis on selgelt väljamõeldis) aga lapsed on juba vägagi kurvad. Mina ei oska lastele enam selgitusi välja mõelda. Asi on viinud selleni, et minu lapsed enam vanavanemate ega oma täditütrega suhelda ei soovi.

Kas tõesti oleks parem kui vanavanematega üldse ei suhtlekski? Nad kahjuks vaid ainukesed.
[/tsitaat]

See on tõesti probleem. Ka minu laste vanaema teeb oma poja lastel väga suurt vahet. Kusjuures mõlemal pojal on sama vanad poeg ja tütar. Meie laste vastu ta huvi ei tunne, teistele on olnud lausa ema eest. Ka see reisidega eputamine tuli tuttav ette. Minu ämm küll kaugele pole teiste lastega reisinud aga selliste 4 ja 6 aastastele on ka Pärnu ahvatlev, eriti kui vanaema käib teiste lastega ära ja siis tuleb meile muljetama, et kuidas ujuti ja käidi ja kui vahva oli. See tegi mulle ka (nagu sullegi) väga haiget. Nägin, kui kurvad mu lapsed olid. Ütlesin ämmale muidugi kohe samal päeval (mitte laste kuuldes), et ta läks muljetamisega liiale ja minu lapsed on nüüd kurvad.
Nõme on aga mis teha. Inimesed ongi sellised nagu nad on. Mina püüan ämmaga võimalikult vähe suhelda, kuna see alati vihastab (tänu sellele laste teemale).

Tavaliselt vanaemadel tütrelastega jah “lihtsam”, sest miniaga ju ikka kipuvad veidi keerulisemad suhted olema, kui oma tütrega. Ka nagu eelkõneleja juba ütles, suhtevad ema ja tütar tihedamini-rohkem, kui minia ja ämm. Palju sa ise helistad lihtsalt niisama ämmale ja küsid, mis ta teeb parajasti ja kuidas päev möödunud on etc. Enamus miniaid helistab ikka siis, kui vaja lapsehoidjat näiteks 🙂
Reisidega eputamine ei sobi kuidagi jah. Kingitusi tehakse ka ikka tavaliselt võrdselt või siis pigem arvestades lapse soovide ja huvidega. Penni pooleks pole minu arust vaja ajada, kui näiteks ühe lemmik on parajasti mingi kallis nukk ja teisel odavam, siis kingiks ikka kumbagile selle, mis lapsele meeldib 🙂 Ja vanemad ei peaks siis ju seejuures rahaarvu vaatama vaid nö. kingi mõtet.
Üks eelkõnelejaga mainis, et mõni lapsevanem kipub vanaemadele liialt piiranguid panema, kuidas peab vanaema last toitma ja mängima ja õpetama jne. Eks see vanaemas ka trotsi võib tekitada, kui tema tegevusega kunagi rahul ei olda. Mõtlebki äkki, kui ei sobi hoia siis ise 🙂 Ega see vanaemat lapselapsest vähem hoolima ei pane muidugi.
No ma siin lihtsalt pakun variante 😀

Jah, kõik õige. Tädil ja vanavanematel on õigus reisile kaasa võtta see laps, kes käitub hästi, kellega on hea läbisaamine, kes meeldib. Ainus aga: ära siis tule nende laste ette, keda kaasa ei võetud, reisidest pläkutama koos selle lapsega, kes kaasa võeti. See on äärmiselt kohatu käitumisviis.
Ma ka teen oma sugulaste lastel vahet. Meheõe laps on äärmiselt ärahellitatud plikatirts, keda väldin, kuidas jaksan. Mingil juhul ei läheks temaga koos kuhugi reisile – oma reisi ära rikkuma! Õelaps seevastu on väga asjalik, saab ise oma teenindamisega hakkama. Kuulab sõna, suudab ka ise mängida, ei vaja pidevat tähelepanu ja tegelemist. Temaga koos poleks probleemi reisile minna. Aga siis ma ei räägiks seltskonnas, kus on nii õde kui meheõde oma lastega, hiljem sellest reisist, kus oli kaasas ainult õelaps.