[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mis te siis ütlete, kui on sama poja lapsed. Erinevate naistega. Ühest pole sünnist saati seitsme aasta jooksul mitte kordagi välja tehtud ja teist on sünnist saati hoitud, üritustele ja reisidele viidud, kingitusi tehtud. Lapsed samast soost. Kusjuures lapsed on samaealised. Jah, õigesti lugesite -samaealised.
Mina hoopis järeldan, et vanavanematele ei meeldi oma lapse elukaaslane ja sellest tuleb eelistus ka lastelaste suhtes. Eelistatakse neid, kelle elukaaslane rohkem meeldib ehk siis kui on nt. vanemtaele kolm poega ja ühe elukaaslane neile väga meeldib aga kahe oma mitte eriti, siis eelistataksegi selle esimese poja lapsi.[/tsitaat]
Ja siit selgubki ju valus tõde-palju oleneb lapse emast. Täpselt sama kirjutas ka eelpool vanaema, kes eelistab oma ühe lapse lapsi. Kui ema on konfliktne või siis ülihoolitsev, on vanavanematel lapsega ka raske hakkama saada. Samuti hoiavad mõned miniad lapsi väikelapseeas vanavanematest kiivalt eemal (vanaema ei saa ju hakkama jne). Lähedane suhe vanaema ja lapselapse vahel tekib aga just väikelapseeas, hiljem on seda raske tekitada.
Teema: Kui vanavanemad ei kohtle lapselapsi võrdselt…
Minul on väga tore ämm ja lapselastel vahet ei tee. Pojalast (meie oma) poputab samamoodi nagu tütrelast, samas on suhted tütrega keerulised, on aegu kus lapselast ei näegi. Minu mehel oma emaga suhted korras ja oma lapselast näeb alati, kui soovi on. Ja soov on lapsega kohtumiseks ikka mitmel korral nädalas :).Teab kõike lapse arengust, tunneb lapse sõpru, laps vastab muidugi samaga, st tahab vanaemaga koos olla. Mul on kohe nii lahe ämm, et ma kutsun teda isegi meiega koos reisidele. Pole kunagi olnud meil mingitki vastuseisu. Mulle meeldis ta juba enne lapse sündi, aga eriti lähedaseks muutus ta lapse beebi-ajal. Süda läks alati soojaks teda nähes ja nii hea on teada, et keegi meie last samamoodi hoiab ja armastab nagu meie mehega!
See on jama, et mees ei taha sekkuda. Meil on sama jama. Aga vähemalt meil on see viinud sellise suhtumiseni, et pojake on ingel ja minia igavene nõid. Pojakesel pole ju mingit probleemi.
Miniad on nõiad jah. 😀 Mina nõuan õigel ajal magama minemist, ämm-äi laseks suvalisel ajal magama minna. Tagajärjed jäetakse minu kanda. Kui mina soovitan lapsega rohkem suhelda, et teda tundma õppida, siis loomulikult seda ei tehta – mingi tibi ei tule neile ütlema, mida nemad tegema peavad. Kui siis lapsele kingitakse Hello Kitty asjad, millest ta on mitu aastat tagasi nö välja kasvanud, siis olen mina süüdi – mulle ei kõlba kingitus. Ei-ei-ei – probleeme peab igaüks lahendama igaüks just oma vanematega. Oi, kui palju ma tean mehi, kes ei taha oma vanematega tülli minna ja siis kallid vanemad usuvadki, et neil on imeline pojake, keda mürgitab kuri naine.
Mul on 4 last, kõik ühtviisi armsad ja üritan kõigile pakkuda neile vajaminevat. Võrdselt kahjuks ei saa, sest kui vanemad (praegu teismelised) lapsed olid väikesed, ei olnud meil selliseid võimalusi nagu praegu. Üks teismeline on ka maininud, et tema küll ei mäleta, et temale oleks nii uhkeid sünnipäevapidusid korraldatud kui tema 7-aastasele vennale. Selgitasin, et polnud võimalus siis, nüüd on ja hea meelega korraldan talle ka, löögu kampa ja öelgu millist soovib. Vastas ainult et ahh ega enam ei tahagi ja tegelt ta saab aru küll, niisama plõksis, jutu jätkuks.
Lastelastega on selline plaan, et kui need ükskord tulevad, siis kellega on parem klapp (nii lapse kui vanematega), sellega suhtlen rohkem, st vabalt. Ei hakka arvestama mingeid külaskäigu kordi või koosveedetud tundide arvu. Vähemmeeldivaga (kui on) käituksin ikkagi viisakuse piires ilusti, aga ekstra punnitama mingi võrdsuse nimel ei hakkaks. Kui ikka laps on kasvatamatu, siis ma ei võta teda reisile kaasa. Teine, hästikäituv või lihtsalt mulle rohkem meeldiv lapselaps ei pea küll selle pärast kannatama ja millestki ilma jääma.
Ausalt, kui iga mu laps saab tulevikus poole vähem lapsi kui mina, on mul lapselapsi kokku 8. Ma ei jõuaks ega tahaks kindlasti neid kõiki reisidele võtta, ka korda-mööda mitte. Kas siis ei tohiks ühtegi võtta kuna teised äkki solvuvad?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]On ju isegi selline ütlemine, et tütre lapsed on omad ja poja lapsed tolle naise omad.
Ja tegelikult paljuski on see ütlus õige.
Mäletan oma lapsepõlvest, et vanaema jaoks oli a ja o tütretütar, kahe poja lapsed ei olnud miski. Meid küll veeti maale aga pigem selle pärast, et sellel üksikul tütrelapsel igv ei oleks. Ta sai alati rohkem tähelepanu, temal oli alati kõiges õigus, ta sai alati kalleid kingitusi ja seda avalikult. Ka juba täiskasvanuna jätkus sama. Olen korduvalt näinud kui vanaema talle raha taskusse toppis jne.
Alles enne oma surma sai vanaema aru, et ta on valesti käitunud ja valesid inimesi hoidnud. See tütretütar isegi ei käinud teda haiglas vaatamas.
Ise ilmselt ei laseks oma lastega niimoodi käituda ja hoiaks neid vanavanematest eemal. [/tsitaat]
Meil oli ka vahettegemine tavaline, kuid eelistati pojalapsi. Eriti ainukest poissi ja see on mulle siiani vastik.
Lisan veel, et minu ämm hoiab oma tütre lapsi palju parema meelega – kui nt mulle öeldi otse, et nii väikesed mulle ei meeldi (tähenduses, et teda hoida ei taheta), siis tütre samavana last hoiab küll ilma virisemata. A mis mul sellest? Miks ma peaks neid asju võrdlema nii et solvuksin? Kui ei oleks seda teist last, siis ma ju isegi ei teaks, et asi ei ole tegelt lapse väiksuses.
Samamoodi ei ole ma kunagi mõistnud päranduse pärast kaklemist. Mul on õed-vennad ja olen öelnud nii emale kui isale, et tehku testament ja jätku mind välja. Vastik on kuulda kuidas ümberringi pereliikmed kaklevad mingi varanatukese pärast, mida nad ei ole ju ISE kokku ajanud. See, et mu emal on korter, mis MINA sinna panustanud olen, et seda enda omaks peaks pidama? Siiani olen ilma hakkama saanud, mis mul siis korraga seda 1/4 sealt vaja peaks minema? Või peaks lihtsalt selle pärast, et muidu saavad teised (mu oma õed-vennad!) rohkem?
Vara, mille ma ise või koos abikaasaga olen teeninud, vot see on teine asi.
Olen ma imelik st vähemuses oma mõtlemisega, et kõiki inimesi ja olukordi ei pea pidevalt võrdlema ja otsima märke ebaõiglusest elus ja siis juurdlema kui vale see kõik on, solvuma, tülitsema teades, et see ju tegelikult mitte midagi ei muuda?
Minu jaoks on küll asi selles suhtes lihtne – minu koju ei ole oodatud inimene, kes minu lapse tunnetega arvestada ei oska-taha. Võhivõõra puhul mõtleks teisiti, aga vanaema-vanaisa puhul küll. Kes mu last siis veel kaitsma peaks, kui mitte ta enda ema-isa?
Elus pole kunagi kõik võrdne, aga täiskasvanud inimene peaks suutma nii palju end kontrollida, et kõike lihtsalt ei sobi teha.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Ja siit selgubki ju valus tõde-palju oleneb lapse emast. Täpselt sama kirjutas ka eelpool vanaema, kes eelistab oma ühe lapse lapsi. Kui ema on konfliktne või siis ülihoolitsev, on vanavanematel lapsega ka raske hakkama saada. Samuti hoiavad mõned miniad lapsi väikelapseeas vanavanematest kiivalt eemal (vanaema ei saa ju hakkama jne). Lähedane suhe vanaema ja lapselapse vahel tekib aga just väikelapseeas, hiljem on seda raske tekitada. [/tsitaat]
No minu loo puhul ei ole teise lapse ema kumbagi, ei konfliktne ega ka ülihoolitsev. Kuna ma ise olen kõrvaltvaataja rollis st. ei ole kummagi lapse ema, siis olen iseenda jaoks teinud järelduse, et järelikult teevad vanavanemad valiku selle järgi, kumma lapse ema neile rohkem meeltmööda.
Meil on sama. Ämm hoiab oma tütarde lapsi palju rohkem ja käib neid haiguste ajal kodus hoidmas – meie juurde ei ole olnud nõus tulema, kui olin paar korda tööga väga hädas. Ma pole ka kahjuks oma ämmaga väga lähedane, kuigi suhted on normaalsed. Meie laps on muidugi ka ämma 8.lapselaps.
Samas minu ema hellitas minu last meeletult ja venna kasulast kahjuks märksa vähem…., sest ta polnud vennanaisega väga lähedane.
Mina pole seda lapsele kuidagi selgitanud ja nad pole kurvastanud. Oma tädide lastega on ikka head suhted…
näiteks minu lastel on 2 vanaema.
poeg klapib minu emaga, tütar mehe emaga. vanaemad otseselt lapsi ei eelista, küll aga on lastel oma lemmik-vanaemad. ja vägisi ei ole siin midagi muuta, õnneks ei tunne ei lapsed ega vanaemad tõrjutust.
aga minu ema reisib küll vahel oma ühe lapselapsega, sest see laps ei saakski muidu kunagi reisile. meie omad sahmivad nii ehk naa liiga palju mööda ilma ringi ja vanaemaga reisimisest puudust ei tunne. ja ei tee sellest probleemi, et vanaema nende täditütre vahel reisidele kaasa võtab.
Ma üldse omaalgatuslikult ei pööraks lapse kuuldes sellele tähelepanu, ega selgitaks kuidugi, ei tooks seda probleemi üldse välja. Kui laps ise hakkab küsima, selgitaksin, et inimsuhted arenevad kahepoolselt, ja mõned inimesed sobivad omavahel paremini kokku kui teised kuna neil on sarnased tahtmised ja ootused elule ja teiste inimeste käitumisele. Läbi elu tuleb arvestada, et kõigi inimestega ei saa luua ideaalset klappi.
Aga muidugi on imelik, kui vanavanemad ei püüa teadlikult tekkivat ebaõiglust ära hoida. Muidugi vanavanemate pingutuse tasuks peaks siis ka laps püüdma enda käitumist vanavanemate kodus vanavanemate reeglite ja tahktmiste järgi veidi vormida.
vastupidi, see on kõige loogilisem vastus üldse
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kurb lugeda sellist vahetegemist.
Endal otseselt sellist probleemi pole, aga meheõde ise susib vahel, et tema lapsed rohkem tähelepanu saaksid. [/tsitaat]
“Meheõde susib”??? – sellise kommentaari põhjal võiks pigem sulle mingi hinnangu anda ja pole imestada, kui vanaema tütart (ja tema lapsi) eelistab.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]See on jama, et mees ei taha sekkuda. Meil on sama jama. Aga vähemalt meil on see viinud sellise suhtumiseni, et pojake on ingel ja minia igavene nõid. Pojakesel pole ju mingit probleemi.
Miniad on nõiad jah. 😀 Mina nõuan õigel ajal magama minemist, ämm-äi laseks suvalisel ajal magama minna. Tagajärjed jäetakse minu kanda. Kui mina soovitan lapsega rohkem suhelda, et teda tundma õppida, siis loomulikult seda ei tehta – mingi tibi ei tule neile ütlema, mida nemad tegema peavad. Kui siis lapsele kingitakse Hello Kitty asjad, millest ta on mitu aastat tagasi nö välja kasvanud, siis olen mina süüdi – mulle ei kõlba kingitus. Ei-ei-ei – probleeme peab igaüks lahendama igaüks just oma vanematega. Oi, kui palju ma tean mehi, kes ei taha oma vanematega tülli minna ja siis kallid vanemad usuvadki, et neil on imeline pojake, keda mürgitab kuri naine. [/tsitaat]
Sa vist vingud veidi palju küll;):
– Vanavanemad lasevad suvalisel ajal magama minna – no käis laps vanaemal külas, läks hiljem magama, milliseid jubedaid tagajärgi sellest ikka tekib?
– Hello Kitty asjad – vanavanemad on vahel veidi saamatud kingituste ostmisel, kuid kui laps on piisavalt suur (ja Hello Kittydest välja kasvanud laps ilmselt on juba piisavalt suur) ning normaalselt kasvatatud, ei teki tal vähimatki probleemi, et vanavanemaid viisakalt kingituse eest tänada. Ja ema ei peaks ka sellest välja tegema, et kingitus ea- või kasvukohane pole – hea tahe on see, mis loeb.
Ja kahtlen, et ämm-äi nii kommenteerisidki, et “mingi tibi ei tule ütlema”, see ikka su enda fantaasia vili.
Aitab ainult üks hea asi- organiseeri lastele vanavanematega rohkem ühist aega omaette.
Usalda vanavanemaid. Ära dikteeri ega kritiseeri, mida lastele süüa anda, mida selga panna, kuidas kasvatada. Nad saavad hakkama!
See teine laps on ju vanavanematega koos nii palju aega veetnud, loomulikult on ta omainimene juba, su vanaema tunneb temaga ennast mugavalt ja koduselt, eks seepärast võtab ta ka teile külla tulles kaasa… Sinu lapsed on võõramad! Ja see pole mingi süüdistus, vaid lihtsalt nii on. See, et tegemist on lastelastega, ei tähenda ju automaatselt lähedust ja armastust.
Ja selle muutmine on võimalik!
Meil on üks vanaema lähedal ja teine kaugel. Kauge vanaemaga hoiavadki lapsed sidet nii, et nad on suvel paar nädalat vanaema juures. Ainult see omaette aeg tekitab neil ühiseid mälestusi, mis liidavad 🙂 See, et vanaema saab vahepeal haigele jalale peale puhuda, õhtul neid tuttu panna, koos tsirkuses käia, maal marju korjata, ujumas käia jne.
Seda lähedusetunde teket polegi võimalik sundida kunstlikult.
Selleks peab aega olema.
Mingi vestlusega seda ei muuda, vaid tegudega.
Nii et- orgunni lastele vanaemaga ühiseid nädalavahetusi (ilma selle teise lapseta) 🙂 Päris kindlasti lähevad suhted palju paremaks. Las lapsed jäävad ööseks.
“Sa vist vingud veidi palju küll;):
– Vanavanemad lasevad suvalisel ajal magama minna – no käis laps vanaemal külas, läks hiljem magama, milliseid jubedaid tagajärgi sellest ikka tekib?
– Hello Kitty asjad – vanavanemad on vahel veidi saamatud kingituste ostmisel, kuid kui laps on piisavalt suur (ja Hello Kittydest välja kasvanud laps ilmselt on juba piisavalt suur) ning normaalselt kasvatatud, ei teki tal vähimatki probleemi, et vanavanemaid viisakalt kingituse eest tänada. Ja ema ei peaks ka sellest välja tegema, et kingitus ea- või kasvukohane pole – hea tahe on see, mis loeb.
Ja kahtlen, et ämm-äi nii kommenteerisidki, et “mingi tibi ei tule ütlema”, see ikka su enda fantaasia vili.”
No kui mu jutt uuesti välja just toodud, siis eks ma siis vastan.
1) sama hästi võiks öelda pähkliallergiku kohta, et jube asi-sööb paar pähklit – mis sellest siis on?
Kui laps on ülimalt väsimustundlik (kuni palavikuni välja)ja vanavanemaid on sellest informeeritud, siis on ikka küll probleem, kui vanavanemad arvavad heaks nädal aega järjest lapsel päevaune ära jätta ning õhtul suvalisel ajal magama saata. Ja siis see laps, kes on üleväsimusest lausa hullunud, tuuakse mulle – palun väga – klaari ära. Klaarisin õige pikka aega, kuni lõplikult kõrini sai – andsin mehele võimaluse lastega üksi käia. Nüüd saab aru küll, mida tähendab väsimusest hullunud laps. Vanavanemad ei saa siiani aru, sest nemad pole kunagi pidanud tagajärgedega tegelema.
2) Kingitus ei kõlvanud mulle=kingitus ei leidnud kasutust lapse toas. Oleks vanavanemad suhtlema vaevunud, oleksid nad teadnud, et kunagisel HK fännil on juba õige mitu aastat uued huvid. Suhtlemist ma neile ka soovitasin, aga see neile ei sobinud. Nemad ei tee ühtegi asja, mida nemad ei taha.
3) see polnud mu fantaasia vili – see oli tsitaat
1) sama hästi võiks öelda pähkliallergiku kohta, et jube asi-sööb paar pähklit – mis sellest siis on?
Kui laps on ülimalt väsimustundlik (kuni palavikuni välja)ja vanavanemaid on sellest informeeritud, siis on ikka küll probleem, kui vanavanemad arvavad heaks nädal aega järjest lapsel päevaune ära jätta ning õhtul suvalisel ajal magama saata. Ja siis see laps, kes on üleväsimusest lausa hullunud, tuuakse mulle – palun väga – klaari ära. Klaarisin õige pikka aega, kuni lõplikult kõrini sai – andsin mehele võimaluse lastega üksi käia. Nüüd saab aru küll, mida tähendab väsimusest hullunud laps. Vanavanemad ei saa siiani aru, sest nemad pole kunagi pidanud tagajärgedega tegelema.
Kas siin ei ole mitte vastuolu, kui nädal aega järjest oli üleväsinud ilma lõunauinakuta ja õhtul suvalisel ajal magama saadetud laps vanavanemate juures, ning lõpus väide, et kunagi pole nad pidanud tegelema tagajärgedega ehk üleväsinud lapsega. Kes siis selle nädala jooksul lapsega päeval oli ja magama saatis. Kui mees lapsega maal, siis on probleem sinu mehes, mitte vanavanemates.
Minu jaoks on tõesti suur vahe, kas on tegu allergiaga ning lapse tervisele ohtliku olukorraga või siiski mõne päevase (suuremosa ajast on ju laps oma vanemate reziimil) reziimide lõdvemaks laskmisega ja pärast mõnepäevase reziimi taastamisega (no võib-olla natuke rohkem, aga mitte eluohtlik situatsioon ja kuid probleeme). Kui üleväsinud ja mitte magama suunatud laps (tean oma lapse pealt, et läheb virilaks)on viril, siis on seda ka vanavanematega ning ma ei tea küll ühtegi vanavanemat, kes viitsiks (minia kiusamiseks) eirata viisi, mis päästaks ta “hullunud” lapselapsest.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]”Sa vist vingud veidi palju küll;):
– Vanavanemad lasevad suvalisel ajal magama minna – no käis laps vanaemal külas, läks hiljem magama, milliseid jubedaid tagajärgi sellest ikka tekib?
– Hello Kitty asjad – vanavanemad on vahel veidi saamatud kingituste ostmisel, kuid kui laps on piisavalt suur (ja Hello Kittydest välja kasvanud laps ilmselt on juba piisavalt suur) ning normaalselt kasvatatud, ei teki tal vähimatki probleemi, et vanavanemaid viisakalt kingituse eest tänada. Ja ema ei peaks ka sellest välja tegema, et kingitus ea- või kasvukohane pole – hea tahe on see, mis loeb.
Ja kahtlen, et ämm-äi nii kommenteerisidki, et “mingi tibi ei tule ütlema”, see ikka su enda fantaasia vili.”
No kui mu jutt uuesti välja just toodud, siis eks ma siis vastan.
1) sama hästi võiks öelda pähkliallergiku kohta, et jube asi-sööb paar pähklit – mis sellest siis on?
Kui laps on ülimalt väsimustundlik (kuni palavikuni välja)ja vanavanemaid on sellest informeeritud, siis on ikka küll probleem, kui vanavanemad arvavad heaks nädal aega järjest lapsel päevaune ära jätta ning õhtul suvalisel ajal magama saata. Ja siis see laps, kes on üleväsimusest lausa hullunud, tuuakse mulle – palun väga – klaari ära. Klaarisin õige pikka aega, kuni lõplikult kõrini sai – andsin mehele võimaluse lastega üksi käia. Nüüd saab aru küll, mida tähendab väsimusest hullunud laps. Vanavanemad ei saa siiani aru, sest nemad pole kunagi pidanud tagajärgedega tegelema.
2) Kingitus ei kõlvanud mulle=kingitus ei leidnud kasutust lapse toas. Oleks vanavanemad suhtlema vaevunud, oleksid nad teadnud, et kunagisel HK fännil on juba õige mitu aastat uued huvid. Suhtlemist ma neile ka soovitasin, aga see neile ei sobinud. Nemad ei tee ühtegi asja, mida nemad ei taha.
3) see polnud mu fantaasia vili – see oli tsitaat[/tsitaat]
No ma näen su postitusest juba täpselt kõike seda, miks sinu ja su lapsega suhelda ei soovita.
– Mu lastele on ka vanaema kinkinud asju, millega nad (enam) ei mängi. Vanaema ei ela ju igapäevaselt kõrval ja ei teagi iga detaili. Oleme väga rõõmsa tänuga kõik vastu võtnud 🙂
– Mul ei ole aimugi, mis kell mu lapsed vanaema juures magama lähevad. Mingu või kell 3 öösel, kui neil tore öösel tondijuttu rääkida või tähti vaadata või niisama juttu puhuda.
– “Soovitan suhtlemist”. No tere tore. Parem ütle vanaemale, et kuule, mis nädalavahetusel ma lapsed sinu juurde tuua saan, nad tahaksid hea meelega aega veeta. Konkreetsed kuupäevad (koos ööbimisega) kirja ja olemas!
Ei ole mõtet oletada asju, mida pole juhtunud. Ilma tausta teadmata on täpselt selge, mis toimunud ja “diagnoos” pandud? Mul ämm just samasugune.
Tõesti – näed juba minu postitustest neid asju, mis juhtusid enne, kui mina omale minia-tiitli saingi?
Nii raske on aru saada sellest, et laps võib nt süüa kõike, käia igal pool, teha paljusid asju, aga vat ei või olla öösel kella kolmeni üleval, sest ta ei saa siis järgmisel päeval pea tuhkagi aru millestki ja see on oht tema tervisele? Kui laps ei suuda kella kolmeni ilma tagajärgedeta üleval olla, siis ta ka ei tohi olla. Laps ei peagi suhtlema vanavanematega, kes sellest aru ei saa. Ma võin see nõid-minia olla küll, kui ma pean selle hinnaga oma lapse tervise eest seisma. Ütlen siis veel kord – tegu on väsimustundliku lapsega (milline omadus pärineb just mehe-liinist), mitte sellega, et mulle ei meeldi, et ta kell 10 õhtul natuke õudsat raamatut loeb.
Minu laps? Mida ma seal eespool ütlesingi – igaüks klaarigu oma vanematega. Minu lapsel on kaks vanemat ja ma ei pea lõputult anuma teist vanavanemate paari lastega suhtlema. Kui ei taha, siis ei taha.
*****
Lisavastus teisele vastusele. Oli lepe nt et laps on nädala vanavanemate juures. Ütlesin ainsa asjana saateks kaasa, et tehke, mis muidu tahate, aga X peab magama – muidu on kõigil probleem. Jajah – ja toodi laps keset nädalat mulle röökivana tagasi. Me ikka ei saanud hakkama – ei tea, mis tal viga on. Ütlen veel kord – laps ei läinud väsinuna virilaks ega ei maganud lihtsalt järgmine päev pisut kauem – mõjutus oli oluliselt tugevam.
Ja üldse – milleks siin lahata minu nö personaalküsimust. Küllap ma tean ise paremini, kuidas asjad on olnud. Kui mu laps muutuks ka väsides kõigest natuke virilaks, siis ma võiks ka ju igasuguseid asju arvata. Mu vanemad, kes võtavad vaevaks lastega suhelda, ei sea kunagi kahtluse alla, et kas ta ikka peab magama, oled sa ikka päris kindel?
Küsi otse sellelt vanaemalt, et mis värk tal selle asjaga on, et miks sinu laps peab ainult pealt kuulama nendest toredadest tegevustest, aga ise osaleda ei saa. Ja sinu laps olgu ka seltskonnas. Saab vähemalt sinu laps aru, et sa seda olukorda ei salli ja oled tema poolt. Kui selle peale vanamutt kaob koos teise lapsega, on vähemalt olukord selge.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
