Tean, et saan siit kriitikat nüüd kuhjaga aga loodetavasti hurjutajatele vahelduseks on ka mõni asjalik nõuanne, mis mind reaalselt aitaks.
Lugu selline, et olen oma mehega koos olnud 10 aastat, meil on 2 tütart vanuses 5 ja 8. Abielus me ei ole, mees teab, et olen alati soovinud abielu ja 6 aastat tagasi tegi ka ettepaneku aga siiamaani on olnud vaid vabandused, miks pole õige aeg ja ükskord täispeaga ta tunnistas, et tegelik põhjus on rahas hoopis. Ta nimelt kardab, et kui abiellume siis lahutuse korral saan mina ka midagi omale. Ma töötan hetkel poole kohaga toimetajana ja mu palk ei ole suur (alla 1000 kuus). Me elame üüripinnal.
Viimane aasta on olnud raske ja pärast kümneid kordi uusi võimalusi andmist ma tunnen, et seda suhet ei saa päästa. Ma tõesti usun, et perekonda ei tohiks lõhkuda aga ükskõik kuidas me ka ei üritaks me lihtsalt ei saa seda suhet enam toimima. Oleme lahkuminekust rääkinud ja ma olen suutnud arvestatava summe säästa aga kuna mu palk on nii väike siis on suur hirm, et kuidas ma hakkama saan. Hea meelega võtaks rohkem tööd vastu aga praegu tänu koroonale on mu töökoormus veelgi vähenenud ja tööd lihtsalt ei ole. Säästud aga ei kesta igavesti. Kas hetkel oleks targem koos edasi vireleda, sest mul pole suurt teenistust ja ma ei tea ju kaua ma säästudest elama peaksin või tuleks plaaster kiirelt ära tõmmata ja kohe hakata uut elamist otsima?
Teema: Kuidas ära minna kui sul pole midagi endal?
Sa pead kokku lööma kõik oma oletatavad kulud (koos piirhinnaga, mille eest oleksid võimeline üürima oma korteri) ja sissetulekud ja vaatama, kuidas ja kas katab sinu sissetulek kulud. Kui koosolemine ei ole enam mingi võimalus, siis tuleb võtta nt lisatöö (kasvõi saalitöötaja, kus saad käia laste lasteaias-koolis olemise ajal või koristaja vms) ja toimetajatööd teha õhtul kodus jne. Töö saamisega on muidugi praegu raske, sest soovijaid on niigi. Praegu siis maksab mees elamise, üüri ja arved jne. Tuleb asi kuidagi klappima panna siis ilma mehe panuseta /va lelatis lastele/. Kui kuidagi ei saa, siis tuleb tõesti ühisel pinnal edasi elada.
Pakun, et sa elad Ameerikas ja mees on kohalik. Seal on sellised seadused, et lahutuse korral saab naine poole mehe varast.
Kust küll tuleb see arusaam, et lahutuse korral tuleb mingi hull varajagamine ja mees peab kõik n-ö ära andma? Abielludes saab avaldusele ju märkida, et soovitakse lahusvara režiimi. Sellisel juhul käsitatakse inimesi (vara mõistes) justkui nad ei oleks abielus. Loll vabandus aint. Ja muidugi see kõik tekitab küsimuse, et kui su mees lausa kardab sinuga oma vara jagada (kuigi mida te ikka niiväga jagate, kui üüripinnal elate?), siis kas ta üldse armastab sind?
Ma pole kavaldamise pooldaja, aga siinkohal ei jää muud ilmselt kahjuks üle.
Hakkad vaikselt kõrvale panema. 5 eurot sellest poearvest, 5 tollest. Elektriarve ütled 8 eur suurema, juhul kui sina seda arvet maksad. Kui sul on ehteid, mida ta ei oska küsida ja sina ei kanna, müüd maha. Raha paned panka, mis on teine pank kui su tavaline. Mitte ei hoia sulas!
Koonerdad igatpidi.
Aastaga max on sul raha koos, et üürida 1-toaline pisike korter, kuhu lastega minna. Ja nii eladki peost suhu, kuni elu paremaks ei muutu. Ikka parem, sada miljonit korda parem, kui olla ebameeldivas abielus.
Mees peab elatisraha maksma. Kui sa nüüd ütled, et ei, ta ei maksaks, siis on ta sul põrunud ja seda kiiremini jookse.
Mida mehel karta on, kui te elate üürikorteris? Mida abielust karta on, kui abielueelne vara on ja jääb ikk isiklikuks varaks ju. Ja kui abielludes tehakse ju varaleping. Kui pole ühist vara.
Lahku kolides on sul ainult võita, sest elatis kahe lapse pealt on ligi 600 eurot. Seda muidugi juhul kui lapsed mehele ei jää, siis pead ise selle summa elatiseks leidma…
Aga teil ju polegi mingit vara, millest “ilma jääda”. Midagi on selles jutus segane. See palgainfo pole kuigi adekvaatne. Mida tähendab palk alla 1000€? Kas see on 999€ või näiteks 99€? Siin on ju hakkamasaamise osas oluline vahe. Paljud inimesed saavad täiskohaga töötades oluliselt alla 1000€. Sul ju siis väga hea palk, kui see summa poole koha eest.
Sul on ka säästud. Miks sa ei saaks siis kohe endale korterit üürida? Vaja on ju paari kuu ettemaksu no ja igaks juhuks võiks väike lisasumma veel jääda. Või mida sinu meelest see suurem summa sääste siis on? 50€? Kui säästudeks on ikkagi mõistlik neljakohaline number (no alates 2000), siis mingit maailmalõppu küll ei näe.
Saan aru, et mees on ka normaalne, saab samuti aru, et suhe läbi. Ei ähvarda, ei ole vägivaldne. Küsimus- kellele jäävad lapsed? Kui sulle, saad ka lastetoetuse + elatist, mis on ju päris suur summa. Eeldan, et kuna mees tundub olevat jõukam pool, siis miinimummäär on ehk jõukohane. Kui lapsed mehele, on sul aega maa ja ilm lisatööd teha ja saad ka väiksemat ja soodsamat eluaset pidada.
Abielus ka pole, et peaks lahutusele aega ja raha kulutama. Ma ei saa vist üldse probleemist aru.
Ainus reaalne oht on ehk lisatöö leidmine. Kui praegune töö kokku kuivab, siis midagi on juurde vaja küll. Ma alustaks kohe uue koha otsimist ja kui seal katseaeg läbi, koliks välja. Oma toimetamist võid ju jätkata osalise ajaga.
Palk veidi alla 1000 + lastetoetus. Kui eraldi lastega kolid, siis mingi summa ka elatist. Selle rahaga on täiesti võimalik uuesti alustada. Otsid odava üürika, kus hädapärane olemas (pesumasin, pliit, mingi mööbel). Ühisest elamisest võtad kaasa laste asjad, riided jmt, voodipesud, tekid-padjad, lastele mees ju neid ikka ei keela, isegi kui kunagi tema raha eest ostetud. Hädapärased nõud saad uuskasutuskeskustest, odavamatest poodidest, nt Koduextra vmt. Väga paljud elavad sellise rahaga, see, et “mul pole midagi” on kahe kõrva vahel kinni. Uuesti alustamiseks pole väga palju asju vaja.
Kui töötad poole kohaga või vabakutselisena, nii nagu parajasti tööd õnnestub saada, siis on võimalik leida ka lisatöö. Või hakata täiskohaga uut tööd otsima. Toimetaja kohta kirjutad küll hirmus vigaselt, aga midagi ikka leiad, kasvõi muul alal. Toimetajatel ongi praegu vähe tööd, tasub mõelda sellele, et kas teadmistest piisab, et kandideerida nt vabakutselise tõlkija kohale ja pakkuda end tõlkebüroodele. Kui oskad tõlkeprogramme kasutada, siis oleks see ka variant tööpõldu laiendada. Tööotsi leiab ka FB gruppidest, nt Tõlkide ja tõlkijate pesa, seal otsitakse mõnikord ka toimetajaid.
Minu jaoks jääb arusaamatuks, et kui praegu elate üüripinnal, siis mis see suur vara on, mida mees abieluga kartis kaotada. Teil pole praegugi ju midagi, igapäevased tarbeesemed ei oma erilist väärtust. Nii et eraldi kolides ning endale ja lastele ise korterit üürides ei kaota sa ju tegelikult midagi. Ma ei tea, kus linnas elad, kui Tallinnas, u 400 euroga saad kasvõi Mustamäel 2-toalise üürida, talvised kommunaalid, elekter, internet jmt juurde, elukoha peale läheb max 600 eurot. Kätte jääb sul lastetoetus 120 + elatis (mingi megasummaga ma ei arvestaks, aga paar-kolmsada eurot kahe lapse peale oleks reaalne) + enda palgast mõnisada eurot, söögiraha seega olemas, ettevaatlikult majandades ka riiete jmt raha.
Mul endal on netopalk u 1000 eurot, teen ka lisatööd. Rahaliselt saan kahe lapsega hakkama küll. Ma küll ei ela üürikas, aga maksan eluasemelaenu (Tallinnas). Nii et kui ma enda igakuiseid kulusid vaatan, siis tundub küll, et hädapärast saaks ka üürikas hakkama, tuleks lihtsalt veidi kokkuhoidlikumalt elada kui praegu. Lapsed nt ei saaks mitmes ringis, ujumistrennis jne käia, tuleks hakata valima, kasvõi üks ring/trenn lapse kohta. Aga põhimõtteliselt peaks välja tulema küll. 1000-eurosed palgad ongi reaalsus, kui sa poole kohaga saad ligi 1000, siis on sul hästi läinud.
enamik soovitusi on eeldusel, et TA kolib koos lastega välja ja mees maksab siis suure osa kuludest jätkuvalt kinni. samas on olemas ka variant, et mees nõuab lapsed enda juurde või et lapsed tahavad jääda koos isaga praegusesse koju elama. kui lapsed on 50:50 ajast mõlema vanema juures, siis ei tiksu sentigi elatist. kui laste peamine elukoht määratakse isa juurde, siis peab TA leidma oma ligi 1000eurosest palgast 600 eurot elatiseks.
isa juurde jäädes jääksid lapsed oma senisesse elukohta ja isal on nähtavasti ka suurem palk, seega täiesti reaalne lahendus ka kohtust
Issand, tõesti mitmed naised siin arvestavad elatist kui sissetulekuallikat… NO IGAL JUHUL ju kulub laste kasvatamisele rohkem kui mistahes elatis, ehk et rahaliselt oleks igal juhul odavam maksta mehele elatist… Ainult et milline ema suudaks elada lasteta?
Suhte päästmisest ei ole mõtet ilmselt rääkida (kui mees pole abielluda tahtnud kunagi eriti), aga koos elada saab ju ka nii, et lihtsalt elate ühisel pinnal, lapsed on ju ühised, saavad vähemalt mõlema tähelepanu ja aja. See eeldab muidugi, et mõlemad saavad aru, et suhe ei toimi, lihtsalt jagatakse korterit ja kohustusi.
Ma läksin mehest lahku siis, kui mul polnud ei stabiilset sissetulekut (töötasin tema firmas, lahkuminekuga minu koht seal kadus), kohta kuhu minna ega mingitki teadmist sellest, milline tulevik olema saab.
Elukoht oli juriidiliselt tema oma, ehkki läbi aastate olime panustanud mõlemad. Ma lihtsalt ei tulnud varem kunagi selle peale, et paberitel võiks asja kuidagi teistmoodi kajastada, sest ei osanud ette näha, et võiksime kunagi lahku minna. Seega tulin ära praktiliselt kaks kätt taskus, ainult oma riiete ja isiklike asjadega.
Aga olen kogu aeg olnud seda meelt, et mingi lahenduse leiab alati ja et suhted olid juba pikalt kehvad, ei olnud minu jaoks enam variant ka ainult sellepärast koos elada, et oma tagalt kindlustada.
Üürisin korteri, peagi leidsin omale stabiilse töökoha. Lapsed on meil 50-50 jagatud, ehk kumbki kellelegi midagi ei maksa.
Esimene pool aastat oli väga raske hakkama saada, sest siis mul veel regulaarset sissetulekut polnud ja iga kuu oli paras nipitamine, et üüriraha ning muu esmavajalik kokku saada. Kulud olid ka suured, sest pidin sisulselt kogu elu uue ostma, prügikühvlist voodini.
Praeguseks on kõik paika loksunud. Minu sissetulek kokku on ca 1300 eurot kuus, peale üüri ja eluasemega seonduva mul muid kohustusi pole. Ei priiska ja mõtlen ostud läbi, aga selle raha eest saavd ka riided selga, vahel väljas söömas käia ning jääb kõrvale panemiseks ning reisimiseks ka.
Tunnen, et elan täna paremini ja saan omale rohkem lubada kui varem, ehkki eksmehega elades oli meie sissetulek kordades suurem.
Pakun, et sa elad Ameerikas ja mees on kohalik. Seal on sellised seadused, et lahutuse korral saab naine poole mehe varast.
Eee mmm, millise lahutuse korral täpsemalt, kui pole isegi abielu, mida lahutada?
Palk veidi alla 1000 + lastetoetus. Kui eraldi lastega kolid, siis mingi summa ka elatist. Selle rahaga on täiesti võimalik uuesti alustada. Otsid odava üürika, kus hädapärane olemas (pesumasin, pliit, mingi mööbel). Ühisest elamisest võtad kaasa laste asjad, riided jmt, voodipesud, tekid-padjad, lastele mees ju neid ikka ei keela, isegi kui kunagi tema raha eest ostetud. Hädapärased nõud saad uuskasutuskeskustest, odavamatest poodidest, nt Koduextra vmt. Väga paljud elavad sellise rahaga, see, et “mul pole midagi” on kahe kõrva vahel kinni. Uuesti alustamiseks pole väga palju asju vaja.
Kui töötad poole kohaga või vabakutselisena, nii nagu parajasti tööd õnnestub saada, siis on võimalik leida ka lisatöö. Või hakata täiskohaga uut tööd otsima. Toimetaja kohta kirjutad küll hirmus vigaselt, aga midagi ikka leiad, kasvõi muul alal. Toimetajatel ongi praegu vähe tööd, tasub mõelda sellele, et kas teadmistest piisab, et kandideerida nt vabakutselise tõlkija kohale ja pakkuda end tõlkebüroodele. Kui oskad tõlkeprogramme kasutada, siis oleks see ka variant tööpõldu laiendada. Tööotsi leiab ka FB gruppidest, nt Tõlkide ja tõlkijate pesa, seal otsitakse mõnikord ka toimetajaid.
Minu jaoks jääb arusaamatuks, et kui praegu elate üüripinnal, siis mis see suur vara on, mida mees abieluga kartis kaotada. Teil pole praegugi ju midagi, igapäevased tarbeesemed ei oma erilist väärtust. Nii et eraldi kolides ning endale ja lastele ise korterit üürides ei kaota sa ju tegelikult midagi. Ma ei tea, kus linnas elad, kui Tallinnas, u 400 euroga saad kasvõi Mustamäel 2-toalise üürida, talvised kommunaalid, elekter, internet jmt juurde, elukoha peale läheb max 600 eurot. Kätte jääb sul lastetoetus 120 + elatis (mingi megasummaga ma ei arvestaks, aga paar-kolmsada eurot kahe lapse peale oleks reaalne) + enda palgast mõnisada eurot, söögiraha seega olemas, ettevaatlikult majandades ka riiete jmt raha.
Mul endal on netopalk u 1000 eurot, teen ka lisatööd. Rahaliselt saan kahe lapsega hakkama küll. Ma küll ei ela üürikas, aga maksan eluasemelaenu (Tallinnas). Nii et kui ma enda igakuiseid kulusid vaatan, siis tundub küll, et hädapärast saaks ka üürikas hakkama, tuleks lihtsalt veidi kokkuhoidlikumalt elada kui praegu. Lapsed nt ei saaks mitmes ringis, ujumistrennis jne käia, tuleks hakata valima, kasvõi üks ring/trenn lapse kohta. Aga põhimõtteliselt peaks välja tulema küll. 1000-eurosed palgad ongi reaalsus, kui sa poole kohaga saad ligi 1000, siis on sul hästi läinud.
Vabandust, et mitte päris teemasse, aga on sul mingid kindlad vettpidavad andmed, et täna, koroonaaja tingimustes, on Mustamäe 2-toalised 400.- üüriga?
Mul kaks 2-toalist Mustamäel välja üüritud, 300.- kuu:( Enne kevadist koroonat olid 350.-, üürnikud kauplesid alla, viidates töötasu vähenemisele.
Siiamaani sama vabandus, et tulud pole taastunud.
Ah jaa, kommunaalide osa parandaks ka. Minu korteritel kõik kokku tavaliselt alla 100.-, kõige külmematel talvekuudel tuleb 140.-.
Aga ühesõnaga, kas mind kui liigset pehmot on üürnikud nahhaalselt lüpsnud või pole siiski Mustamäe kahetoaline 400.-, pigem 300.-?
enamik soovitusi on eeldusel, et TA kolib koos lastega välja ja mees maksab siis suure osa kuludest jätkuvalt kinni. samas on olemas ka variant, et mees nõuab lapsed enda juurde või et lapsed tahavad jääda koos isaga praegusesse koju elama. kui lapsed on 50:50 ajast mõlema vanema juures, siis ei tiksu sentigi elatist. kui laste peamine elukoht määratakse isa juurde, siis peab TA leidma oma ligi 1000eurosest palgast 600 eurot elatiseks.
isa juurde jäädes jääksid lapsed oma senisesse elukohta ja isal on nähtavasti ka suurem palk, seega täiesti reaalne lahendus ka kohtust
Millisest isa “elukohast” sa täpsemalt räägid, isal pole ju elukohta, samamoodi kui emal.
On üürikorter, mille omanik võib homme sisse sadada, et nüüd korter müüki ja vaja välja kolida.
Mingit üüripinda kohus kindlasti võrdväärselt isa kinnisvaraga ei arvesta, millel oleks laste jaoks nö jääv väärtus.
Ja miks peaks teemaalgataja ilmtingimata 600.- elatist maksma, kui mehe puhul saaks selleks summaks heal juhul 300.- kahe lapse peale kokku?
Mis sa tühja TA-t hirmutad.
Endal on töökoht olemas, säästud olemas ja räägib, et “mitte midagi ei ole”???
Lähedki kolid teise üürikasse või kui sa ei ela Eestis, siis kolid Eestisse tagasi. Leiad endale täiskohaga töökoha ja siis on ka raha rohkem, ei pea kogu aeg säästudest juurde näpistama. Eestis ei ole sellist seadust, et kuni teismeliseeani peab neid kodus keegi kogu aeg valvama, st last üldse üksi koju jätta ei tohi (mõnes riigis on nii).
Ma arvan, et Teemaalgataja mitte ei otsi võimalusi, kuidas ära minna, vaid pigem otsib vabandusi, miks mitte ära minna, sest kui on olemas nii töö kui säästud, siis on äraminemine küll vaid enda kokkuvõtmise asi ja selle juures kurta, et midagi ei ole, on üsna jabur. Seda enam, et lapsed on juba küllalt suured.
Mida mehel karta on, kui te elate üürikorteris? Mida abielust karta on, kui abielueelne vara on ja jääb ikk isiklikuks varaks ju. Ja kui abielludes tehakse ju varaleping. Kui pole ühist vara.
pigem küsiks…Miks üldse abielluda, kui tehakse varaleping?
pigem küsiks…Miks üldse abielluda, kui tehakse varaleping?
see vara, mis on enne abiellumist, jääb nagunii kummalegi alles.
Lahusvara lepinguid tehakse erinevatel põhjustel, ka selleks, et teist poolt mingitest jamadest säästa (kui tekib olukord, et peab oma varaga vastutama näiteks).
Aga abielus olemisel on mitmeid plusse, näiteks saab abikaasale teha töökoha kaudu haigekassa, kui teine satub haiglasse, siis on luba külastama minna, maksusoodustused võivad olla, ühesõnaga abielluda on mõtet kasvõi seetõttu, et sellega kaasneb erinevaid soodustusi, mis suvaliste sõprade või elukaaslaste puhul ei kehti.
Samas, kui tegu on võõrriigiga, siis vbla on tõesti parem kui ei abiellu, sest osades kohtades on abielu lahutamine pikk ja piinarikas protsess, vist oli Inglismaal see, et pead ikka veel jupp aega abielus olema, kuigi enam isegi koos ei ela. Seda seadust nad vist hakkasid muutma. Eestis saab lahutuse igal juhul, keegi ei sunni veel aastaid abielus püsima. Aga igal juhul, kui juba mitu lastki on koos tehtud, siis oleks mõistlik abielluda, olgu siis selle lahusvara lepinguga või ilma (ma ei soovita seda küll teemaalgatajale, kes haub hoopis lahkumineku mõtteid) 🙂
Aga ühesõnaga, kas mind kui liigset pehmot on üürnikud nahhaalselt lüpsnud või pole siiski Mustamäe kahetoaline 400.-, pigem 300.-?
Kas sa uurid turgu Perekoolist või äkki city24-st, kust võtad kõik turul olevad sarnased üüripinnad?
Pakun, et sa elad Ameerikas ja mees on kohalik. Seal on sellised seadused, et lahutuse korral saab naine poole mehe varast.
Eee mmm, millise lahutuse korral täpsemalt, kui pole isegi abielu, mida lahutada?
Mees ilmselt teab juba ette, et lahutus tuleb ????. Mehega, kes varalistel põhjustel abielluda ei taha? No ma ei tea, sellisega pole nagunii midagi peale hakata.
Et abielluda ei soovi raha pärast, siis enamasti räägivad seda mehed, kel on olemas ainult olmepraht, mis ahju ajada ja mustamäe condo (Ükssarvikus öeldi nii) nii 2 toa ja igivana remondiga.
See on nüüd tõesti, mida jubedalt keegi tahaks 😀
Aga ühesõnaga, kas mind kui liigset pehmot on üürnikud nahhaalselt lüpsnud või pole siiski Mustamäe kahetoaline 400.-, pigem 300.-?
Kas sa uurid turgu Perekoolist või äkki city24-st, kust võtad kõik turul olevad sarnased üüripinnad?
City24 uurimisest pole ses mõttes kasu, et küsida võib kõike. Seal on üürimise kuulutused ehk omaniku soovunelmad. See ei peegelda mingiski mõttes taset, millega tegelikult korter kaubaks läheb.
Nii et palun ära haugu mu kallal.
No mina läksin aastaid tagasi kolme lapsega. Üks põhikoolis, üks algkoolis ja üks oli veel lasteaias. Ma läksin siis, kui juba kõik muu tundus parem, kui sinna jäämine. Ise õppisin veel samal ajal ka kõrgkoolis. Üürika jaoks võtsin laenu. Rahalist abi sõpradelt ei olnud ja perekonna tuge ka mitte. Jumala üksi oma kolme põngerjaga. Tead, hakkama sain. Nüüdseks on elu reel, saime hakkama. Riided on poodides imeodavad, odavamad kui kuskil taaskasutustes. Jah, trennidega oli alguses raskusi, 50 eur trenn näkku lapsele, no seda ei suutnud. Aga toit korralik, soe tuba ja korralikud riided suutsin küll võimaldada.
Ma olen seda meelt, et naised pingutavad “ninast vere välja”, kui neil lapsed on, selleks, et ikka pere koos hoida. Aga kui enam ei suuda, no siis ei suuda. Sa ise tead, kas kannatad oma praeguse olukorra välja, või siis oled valmis nö. Kalurisaabastes merd vallutama.
Endal on töökoht olemas, säästud olemas ja räägib, et “mitte midagi ei ole”???
Jah. Ja päris oma kodu ei ole ju ka koos mehega elades, nii et misasi see siis on, mida ära kolides ei ole, aga kooselades on?
Ma praegu ei koliks kuhugi. Saaksin hoopis kolmanda lapse. Peale seda oleks sul ikkagi 500 euri peretoetust igas kuus taskus pluss palk. Läheksin siis alles lahku ja annaksin mehe kohtusse, et lastele elatist välja nõuda.
Ma praegu ei koliks kuhugi. Saaksin hoopis kolmanda lapse. Peale seda oleks sul ikkagi 500 euri peretoetust igas kuus taskus pluss palk. Läheksin siis alles lahku ja annaksin mehe kohtusse, et lastele elatist välja nõuda.
Aga kui mees teeb sama ja saab õiguse ka (nt laste senise elukoha säilitamine on argument)?
Siin elavad pooled Käod peadpidi nõukaajas ja annavad sellest tulenevalt lolli nõu.
(Juhuks, kui mõni selle postituse tabavat irooniat tõsiselt võttis)
Ma praegu ei koliks kuhugi. Saaksin hoopis kolmanda lapse. Peale seda oleks sul ikkagi 500 euri peretoetust igas kuus taskus pluss palk. Läheksin siis alles lahku ja annaksin mehe kohtusse, et lastele elatist välja nõuda.
Aga kui mees teeb sama ja saab õiguse ka (nt laste senise elukoha säilitamine on argument)?
Siin elavad pooled Käod peadpidi nõukaajas ja annavad sellest tulenevalt lolli nõu.
(Juhuks, kui mõni selle postituse tabavat irooniat tõsiselt võttis)
Mille alusel see mees selle õiguse peaks saama?
Ma praegu ei koliks kuhugi. Saaksin hoopis kolmanda lapse. Peale seda oleks sul ikkagi 500 euri peretoetust igas kuus taskus pluss palk. Läheksin siis alles lahku ja annaksin mehe kohtusse, et lastele elatist välja nõuda.
Aga kui mees teeb sama ja saab õiguse ka (nt laste senise elukoha säilitamine on argument)?
Siin elavad pooled Käod peadpidi nõukaajas ja annavad sellest tulenevalt lolli nõu.
(Juhuks, kui mõni selle postituse tabavat irooniat tõsiselt võttis)
Mille alusel see mees selle õiguse peaks saama?
Miks ta ei peaks saama? Kui tal on stabiilne töö ha sissetulek, elukoht, siis miks peaks lapsed kolima? Ta on ju KA lapsevanem.
