Teema: F

#3199183:

4 aastat juba seda tunnet kannatanud,vahel ei jaksa enam.

Kui sa seda tunnet “kannatad”, siis see ei ole sul ju armastus.
Pigem mingi omanditunne vms.

#3199183:

Äkki on olemas mõnda posijat või lihtsalt kedagi,kes suudaks mind tagasi mõistusele tuua?

4 aastat juba seda tunnet kannatanud,vahel ei jaksa enam.

Ideid?

Tead kui lihtne on kaugelt armastada. Proovi lähedal 🙂 Siis on teise kiiksud ja kõõksud koguaeg ninaall. Armastus jätab asjad laiali ja ei täida lubadusi. Kaugelt on armastada väga lihtne ja kerge. Lihtsalt armastad. See mida kirjelda pole armastus, see on sõltuvus. Armastus ei vaja seda, et olemas olla, et inimene oleks kõrval. Juba iseenesest teise olemasolust teadmine on õnnelikku olekut tekitav. Kõik see mis lahusolles kannatust tekitav pole kindlasti armastus. Läbi teiste ei saa elada. Et kui teine kõrval, siis kõik hästi. See on ju teise jaoks vangla, kui selline klammerduv sõltuvus on. Nimeta see kannatus nüüd õige nimega ja saad sellest ka lahti. Niikaua kui nimetad klammerdumist ja suhtesõltuvust armastuseks tuleb edasi kannatada. Endale valetamine ei too mingit vabadust.

Olen samas olukorras.
Nende aastatega saanud kaks last teise mehega,aga mõte eelmisest ei lähe siiani ära..ja ma ei tahagi,et läheks.

Sa nagu päriselt tahad nõuannet või ikka natuke naudid seda enda kannatust?

Posijat ei ole, aga on väga lihtsad võtted, täiesti praktilised. Raamatutarkus + nimeste kogemused. Tunduvad ehk veidi lihtsad ja tüütud, aga aitavad. TÖÖD on vaja endaga teha.

Iga päev ca kolm korda keskendud ja mõtled 5 min asjadele, mis sulle tema juures ei meeldi. Neid on niikuinii.

Lisaks kujutad teda ette oma jalast võetud sokke nuusutamas või hambavahesid küünega puhastamas või kakatriipe aluspükstel. Kujutled, kuidas ta kõht 30 aasta pärast on löntis, igemed taandunud, kõrva- ja ninakarvad ning kuidas ta kiilaspea varjamiseks hakkab juukseid üle pea kammima. Kujutled teda kahvli, hambatiku või pstakaga küünealuseid puhastamas või üksi olles söömas ja mahlakalt samal ajal peeretamas (sest no ilmselgelt ta teeb seda vähemalt ajuti). Püüad selle võimalikult elavalt silme ette manada.

6-7 kuud ja valmis. Iga päev, minimaalselt 1-2 korda päevas keskendunult 5 min korraga. Minu garantii sulle. Ja loomulikult pole see minu väljamõeldis vaid nii need klammerdunud ent targad naised teevadki. Iga terapeut soovitaks sulle sedasama, ehk natuke teise sõnadega. Paljusid aitab ka, kui kirja panna kõik sekundid, mil see mees on teinud midagi, mis sulle siis ei meeldinud.

Ma armastan ka üht meest, keda pole mu elus enam paar a. Olen selle tundega õppinud elama, isegi nautima…arutlen mõttes temaga asju läbi ja arvestan mingil moel (elan üksi).
Koos olles olidki tal need vead, mida eelkirjutaa ette luges, kuidas

#3199404:

Sa nagu päriselt tahad nõuannet või ikka natuke naudid seda enda kannatust?

Posijat ei ole, aga on väga lihtsad võtted, täiesti praktilised. Raamatutarkus + nimeste kogemused. Tunduvad ehk veidi lihtsad ja tüütud, aga aitavad. TÖÖD on vaja endaga teha.

Iga päev ca kolm korda keskendud ja mõtled 5 min asjadele, mis sulle tema juures ei meeldi. Neid on niikuinii.

Lisaks kujutad teda ette oma jalast võetud sokke nuusutamas või hambavahesid küünega puhastamas või kakatriipe aluspükstel. Kujutled, kuidas ta kõht 30 aasta pärast on löntis, igemed taandunud, kõrva- ja ninakarvad ning kuidas ta kiilaspea varjamiseks hakkab juukseid üle pea kammima. Kujutled teda kahvli, hambatiku või pstakaga küünealuseid puhastamas või üksi olles söömas ja mahlakalt samal ajal peeretamas (sest no ilmselgelt ta teeb seda vähemalt ajuti). Püüad selle võimalikult elavalt silme ette manada.

6-7 kuud ja valmis. Iga päev, minimaalselt 1-2 korda päevas keskendunult 5 min korraga. Minu garantii sulle. Ja loomulikult pole see minu väljamõeldis vaid nii need klammerdunud ent targad naised teevadki. Iga terapeut soovitaks sulle sedasama, ehk natuke teise sõnadega. Paljusid aitab ka, kui kirja panna kõik sekundid, mil see mees on teinud midagi, mis sulle siis ei meeldinud.

Ma ka armastan üht meest, keda mu elus enam paar aastat pole. Mõtlen, mis ta ühest või teisest asjast arvaks, arutlen mõttes temaga asju läbi, arvestan, nagu oleks ta lihtsalt ära… (elan üksi, uuest suhtest nagu ei hooligi). Teagi, kas armastuseks nimetada või milleks..

Hoian teda südames või siis oleks õigem ütelda, et ei aja vägivaldselt välja ja ei suru unustamist peale.

Mina olen lugenud, et tunne tuleb läbi elada või läbi tunda…ajaga läheb ise üle.

Koos olles tal olidki eelmainitud vead, või osa neist ja mõned veel, mis oligi osaliselt talumatu. Hetkel negatiivsed asjad puha puudu ju…

#3199755:

Tutvusin temaga juhuslikult aastaid tagasi ühe ürituse raames,jäime suhtlema ja kohtusime mõne aasta pärast taas.Nii see lugu arenema hakkas.

Mõlemad olime ka tol ajal suhtes.

Mis siis arenema hakkas ja kui kaugele jõudsite? Voodisse, ainult suudlemine?

#3199790:

Jõudsime suudlemiseni ja ka voodisse,viimati mitte väga ammu.

Vahel mõtlen küll,et olen ikka rumal,et selliseid tempe teen. Vanust nagu oleks,aga nüüd ei suuda oma tundeid kontrollida.

Oeh. Ja mida too mees siis arvab? Peret ei jäta, ilmselt seda arvab. Tahaks edasi kõrvalsuhet pidada?

Täielikult unustada saaks kui sul õnnestuks veenduda, et ta on siga. Äkki ta tõesti ongi siga?

#3199321:

Ma tahan just seetõttu sellest välja rabeleda,et meie vahel ei saa suhet olema ja tundub nii absurdne aastaid ja aastaid kedagi armastada,mingi tulemuseta.

Ka mina armastasin niimoodi kaugelt. Aastaid olid lausa palavikulised mõtted aga ühel hetkel sain aru, et tegelikult oli see inimene minu mugavustsoon. Temale mõtlemine aitas rasketel aegadel edasi elada, lihtsam oli mõtetega tema juures olla kui mingite muude raskemate teemadega tegeleda. Kuigi tegelesin muidugi, lihtsalt mõtetes olingi tema juures oma mugavustsoonis. Mingil hetkel tegingi südame kõvaks ja iga kord kui temale mõtlema hakkasin, tegin teadliku otsuse hoopis millelegi muule keskenduda. Aja jooksul see aitaski edasi liikuda.

Ja kui edaspidi kellessegi armud, ära alusta temaga suhet, vaid ainult fantaseeri mõttes. Sinu mõttemaailm on su salapeidupaik, mida keegi ei saa sult ära võtta. Saad olla armunud, särad ja keegi ei pea teadma, miks.

Pääris karm kedagi nii aastaid taga nutta ju ????

“Sõltuvus” ei ole siinkohal tõepoolest õige sõna, “kinnismõte” ehk “obsessioon” on. Kinnismõtteks võib olla ka palju teisi asju peale armastuse. Ka näiteks teadlased või politseiuurijad on tihti teinud oma suurimad edusammud täiesti obsessiivselt oma teemat uurides. Loomulikult on nende muu elu seetõttu kannatanud.

Teemaalgataja peab välja mõtlema, kas see tunne on tema elus edasiviiv või takistav. Kas ta tegelikult tahab sellest lahti saada või ei. Kui on takistav, elu häiriv, ja ta tõesti tahab sellest lahti saada, siis võib aidata hea psühhoterapeut, kellel on kogemus obsessioonide teraapiaga. Võimalik, et mingit aega oleksid ka mõned ravimid abiks. Tegemist on ikkagi kinni kiilunud ajuga ja inimene on natuke reaalsusest väljas.

Täiesti võimalik, et aidata saaks ka mõni posija, aga kindlasti mitte oma posimisvõimete pärast, vaid sellepärast, et mõned neist on lihtsalt väga osavad (isehakanud) psühhoterapeudid. Psühhoteraapia alal on naturaalsed anded täiesti olemas, st niisugused, kes saavad häid tulemusi, kuigi neil pole formaalset väljaõpet. Ka akadeemiline seltskond tunnistab seda. Kuid posijate seas on kahjuks ikka 95% petiseid, st selliseid kes ainult vehivad kätega ja teevad kiiksuga rituaale ja loodavad, et sellest piisab. Ei piisa – kuigi rituaalid on vahel väga abiks (mitte oma maagia pärast vaid mõtete koondamise ja sümbolite loomise läbi, millele pärast saab toetuda), siis on ikkagi vajalik ka vestlus ja terapeutiline abi. Sellist loomuliku psühholoogiandega posijat leida on suhteliselt sama hea kui otsida nõela heinakuhjast. Enne jõuad kogu varanduse ja lootusereservi petiste (või lihtsalt lollilt enesekindlate) peale ära kulutada. Ja kinnismõte võib ka sellest hullemaks minna, sest iga ebaõnnestumine ja sellega kaasnev rahakaotus paneb uskuma, et ju mul ikka selle armastatuga on nii tugev ja lootusetu side, sest vaata: olen käinud 2, 3 … 20 … 30 kuulsa posija juures ja keegi neist pole suutnud mind aidata … Tegelikult oleks võinud sama hästi rääkida oma kurba lugu 30 armsalt kutsule, kes osavõtvalt silma vaatavad ja keelega üle nina limpsavad – kasutegur oleks juba eos olnut täpselt sama, sest need inimesed ja kutsud pole lihtsalt algusest peale olnud võimelised abi andma.

Nii et teemaalgataja: kui sa siin oma lugu rääkisid lihtsalt magusas piinas õndsalt edasihõljumiseks, siis oled oma eesmärgi saavutanud. Kui tegelikult ka tahad lahti saada, siis tuleb kontakteeruda hea litsenseeritud psühhoterapeudiga.

Kui selle armastatuga elad paar aastat kõrvuti või suhtled n-ö argisituatsioonis (või lähed 10-ks päevaks rasketesse oludesse reisile), siis võib selguda, et armastusest ei jää midagi järele. Sa oled armunud oma ettekujutusse sellest inimesest ja armastusse endasse, mitte reaalsesse mehesse.