Ma vist tegin umbes aasta tagasi siia samasuguse teema 😀 Nüüd tagantjärele on hea öelda, et see aeg, mil laps tegi 2-4 uinakut päevas, oli just kõige parem selleks, et igalpool käia.
Tavaliselt kas jalutasin lapse uneajal käruga või sõitsime autoga soovitud sihtpunkti – parki, randa, külla või kuhu iganes. Seal siis asjatasime – laps oli kõhuli piknikutekil, mängisime, imetasin, vahetasin mähet. Kui tuli jälle uneaeg, siis sõitsime/kärutasime tagasi koju või järgmisesse sihtkohta. Meie õnn oli, et laps magas hästi nii kärus kui autos.
Aga õnnetus oli see, et kandmisvahendit ta ei hakanudki armastama ja ärvel olles ei saanud siis eriti palju ringi liikuda, sest ka kärus ei tahtnud ta ärkvel olles olla – see muutus alles umbes 10 elukuu paiku, siis oli nõus ka pärast ärkamist kärus istuma ja ringi sõitma, aga sedagi vaid lühikest aega.
Kui laps oli viiekuune käisime välismaal ja üks minu põhilisi mälestusi on see, kuidas me last mehega kordamööda käes tassisime, kui ta poole jalutuskäigu peal üles ärkas. Ta lihtsalt nuttis nii kärus kui kandekotis ning selleks, et tagasi hotelli või kuhu iganes jõuda, me ei suutnudki mõelda välja muud kui teda lihtsalt süles kanda. Oli raske, aga ma ikkagi ei kahetse reisi ja seda ebamugavust. Lapsega koos on kõik täiesti teistmoodi kui enne, tuleb olla valmis, et kõik ei lähe alati plaanipäraselt, et söötmine võib võtta aega, et ta ei pruugi magada siis kui sa arvasid, et ta kindlasti magab… aga minu jaoks on koduseinte vahel välja saamine siiski olnud elupäästev ja korvanud lõpuks kõik ebamugavused.