Esileht › Pereelu ja suhted › Kuidas edasi elada…
Külge löömine pole tahtmine, see on vaid taga ajamine, sugude vaheline mäng, mida ei tasu võtta nii tõsiselt. Samuti ei loe mehe tiitlid. Tahtes me ei aja taga vaid oleme selle inimese kõrval ja siis see ei ole mäng vaid tõsine.
Kardangi teisele tasemele jõuda, sest tahan mehele hea naine olla, mitte möödakas.
Kardangi teisele tasemele jõuda, sest tahan mehele hea naine olla, mitte möödakas.
Kui sa võtad suhtes mehe rolli, pole ime, et sa leiad naiselikke mehi. Sa püüad end tõestada naisena, aga sul pole seda vaja, sa oled ju juba naine. Hea naine? Unusta need omadussõnad, ja lihtsalt ole Naine. Kui sa tahad olla Hea naine, siis mis on hea vastand? Halb. Järelikult sa saad leida vaid Halva mehe. Kui sa seda ei taha, miks sa siis nii mõtled.
Sun Tzu ütles: ära loe kokku seda, mida sul pole, loe seda, mida sul on. (umbes nii)
Aga mida sa siis tahad, kui sa meest ei taha? Kas sa karjääri tahad? Mida sa tahad? Mõtle järele. Kui sa midagi ei taha, siis võibolla pead endale tunnistama, et oled masenduses ja pead hoopis sellega tegelema kõigepealt.
Nii kurb, kui see ka ei ole – pikalt üksi olnud muutuvad kummaliseks. Hea tuttav oli, ühte äkki hakkas kohtumisel (paar korda aastas kohtusime) rääkima, kuidas käis kontserdil ning mingi mees istus kõrval, sõrmust sõrmes ei olnud – et nii tekkis huvi. Sellised jutud hakkasid korduma. Teine asi – muutus ihnsaks, iga sent oli arvel (üksi elas, teenis keskmiselt), näiteks oli pikem jutt, kuidas ta oleks säästnud u 20 senti, kui oleks selle asja ostnud teisest kohast.
Ma ei tea, leia endale keegi kõrvale, inimene on ikka inimene, muidu käid nagu mu naabrinaine ja räägid koeraga – eile ehmatasin, kui kuulsin – arvasin, et minuga räägib.
Nii kurb, kui see ka ei ole – pikalt üksi olnud muutuvad kummaliseks. Hea tuttav oli, ühte äkki hakkas kohtumisel (paar korda aastas kohtusime) rääkima, kuidas käis kontserdil ning mingi mees istus kõrval, sõrmust sõrmes ei olnud – et nii tekkis huvi. Sellised jutud hakkasid korduma. Teine asi – muutus ihnsaks, iga sent oli arvel (üksi elas, teenis keskmiselt), näiteks oli pikem jutt, kuidas ta oleks säästnud u 20 senti, kui oleks selle asja ostnud teisest kohast.
Ma ei tea, leia endale keegi kõrvale, inimene on ikka inimene, muidu käid nagu mu naabrinaine ja räägid koeraga – eile ehmatasin, kui kuulsin – arvasin, et minuga räägib.
Vallalistel tulevad vabandused, et Tinderis on ainult petjad ja põhjakiht, koroona, piirangud ja mask on süüdi, et tutvusi ei saa, sõda on süüdi, et lapsi ei julge siia maailma sünnitada. Koroona ja sõda on röövinud tegelikult inimestelt palju, kuigi positiivse ellusuhtumisega inimesed ei lase ennast uudistest kõigutada.
No aga meest ja suhet ei taha/ei julge tahta, karjääri ei tee, mis su elu eesmärk on? Lapsi tahad, üleüldiselt, teoreetiliselt, või ei taha neid ka? Mida sa tahad, kuidas sa kujutad elu nt 5a pärast ette (psühholoogide klishee), mida teinud, mida saavutanud oleksid? Kui sa lihtsalt vegeteerid, oleskled päevast päeva ja lased elul kanda ennast kuhu juhtub, siis ei hakkagi midagi saama, paremal juhul loksub kõik samamoodi aastast aastasse edasi. Mida sa tahad? Kui sul pole absoluutselt mingeid tahtmisi, sihte, soove, siis peaksid äkki depressiooni diagnoosimiseks midagi ette võtma, kui eluisu ja mingit sihti elul pole. Üksikutel inimestel võib olla ka mitu asja, mis nende elule värvi annab, alates lemmikloomast kuni hobide, seltsiürituste, sõprade, vabatahliku tegevuseni, misiganes. Inimene on seltsiloom ikkagi, sul on mingit lähedust vaja teistega, üksildus on kurb.
Edasi õppida, karjäärimuutus uuesti algusest alal, mida tegelikult armastad? Võtab mitu aastat tegemist.
Ma ei tea, leia endale keegi kõrvale, inimene on ikka inimene, muidu käid nagu mu naabrinaine ja räägid koeraga
Mul on üle 20a inimene kõrval, kari lapsi ja ka lapselaps. Üksi ma pole üldse, aga ikka räägin oma koeraga :).
kui omal pole peret ega meest ja kui kõik kipub minema selliselt, et ei tahagi kedagi enda kõrvale
Kui ei tahagi kedagi enda kõrvale ja karjääri teha ka ei taha, siis eladki nii edasi nagu seni. Kui aga sa praeguse eluga nagu hästi rahul pole, siis hakka tegutsema. Hakka vaatama, kuidas karjääriredelil tõusta saaksid ja liitu tinderiga. Ehk õnnestub ikka.
Nende meeste seas, keda SINA endale meheks tahad, on defitsiit. Nende meeste hulgas, kes SIND endale naiseks tahavad, pole kunagi defitsiit. See naise vanus on lihtsalt sinu ettekääne mitte minna õigel hetkel suhtesse, vaid oodata edasi printsi valgel hobusel, mida aga ei tule nagu sa näed.
Mis lollus see veel on?
Nii kurb, kui see ka ei ole – pikalt üksi olnud muutuvad kummaliseks. Hea tuttav oli, ühte äkki hakkas kohtumisel (paar korda aastas kohtusime) rääkima, kuidas käis kontserdil ning mingi mees istus kõrval, sõrmust sõrmes ei olnud – et nii tekkis huvi. Sellised jutud hakkasid korduma. Teine asi – muutus ihnsaks, iga sent oli arvel (üksi elas, teenis keskmiselt), näiteks oli pikem jutt, kuidas ta oleks säästnud u 20 senti, kui oleks selle asja ostnud teisest kohast.
Ma ei tea, leia endale keegi kõrvale, inimene on ikka inimene, muidu käid nagu mu naabrinaine ja räägid koeraga – eile ehmatasin, kui kuulsin – arvasin, et minuga räägib.
Minu jaoks ei ole selles kõiges mitte midagi kummalist. Kummaline on hoopis kuulata selliseid jutte ja neist endale sobivaid järeldusi teha.
Ma ei tea, leia endale keegi kõrvale, inimene on ikka inimene, muidu käid nagu mu naabrinaine ja räägid koeraga – eile ehmatasin, kui kuulsin – arvasin, et minuga räägib.
Ma ei tea ühtki inimest, kel oleks koer ja kes oma koeraga ei räägiks. Kuidas see vaikimine siis välja peaks nägema?
Ei ütle “tule sööma”, “söö-söö nüüd kauss tühjaks”, “kas konti tahad”, “tubli poiss, tark koer”, “no mis sa vaatad, kas tahad õue?”, “ei, sinna ei tohi”, “noh, kas nüüd oled väsinud”, “ei, ma ei anna sulle vorsti, ära parem üldse ilasta”, “oota, mis pusa see sul siin on”, “näe, siin on sulle uus pall, piuksuga”, “palun ära seisa ukseaugus, tule eest ära”?
Sa vaikid ja töötad käemärkidega?
Ma ei tea, leia endale keegi kõrvale, inimene on ikka inimene, muidu käid nagu mu naabrinaine ja räägid koeraga – eile ehmatasin, kui kuulsin – arvasin, et minuga räägib.
Ma ei tea ühtki inimest, kel oleks koer ja kes oma koeraga ei räägiks. Kuidas see vaikimine siis välja peaks nägema?
Ei ütle “tule sööma”, “söö-söö nüüd kauss tühjaks”, “kas konti tahad”, “tubli poiss, tark koer”, “no mis sa vaatad, kas tahad õue?”, “ei, sinna ei tohi”, “noh, kas nüüd oled väsinud”, “ei, ma ei anna sulle vorsti, ära parem üldse ilasta”, “oota, mis pusa see sul siin on”, “näe, siin on sulle uus pall, piuksuga”, “palun ära seisa ukseaugus, tule eest ära”?
Sa vaikid ja töötad käemärkidega?
Ei tea jah, mis koerad sellised on, kellega ei räägita. Ise kindlasti räägib oma koeraga/kassiga ka, aga seda siin ei tunnista.
Ma ei tea, leia endale keegi kõrvale, inimene on ikka inimene, muidu käid nagu mu naabrinaine ja räägid koeraga – eile ehmatasin, kui kuulsin – arvasin, et minuga räägib.
Ma ei tea ühtki inimest, kel oleks koer ja kes oma koeraga ei räägiks. Kuidas see vaikimine siis välja peaks nägema?
Ei ütle “tule sööma”, “söö-söö nüüd kauss tühjaks”, “kas konti tahad”, “tubli poiss, tark koer”, “no mis sa vaatad, kas tahad õue?”, “ei, sinna ei tohi”, “noh, kas nüüd oled väsinud”, “ei, ma ei anna sulle vorsti, ära parem üldse ilasta”, “oota, mis pusa see sul siin on”, “näe, siin on sulle uus pall, piuksuga”, “palun ära seisa ukseaugus, tule eest ära”?
Sa vaikid ja töötad käemärkidega?
Ei tea jah, mis koerad sellised on, kellega ei räägita. Ise kindlasti räägib oma koeraga/kassiga ka, aga seda siin ei tunnista.
Isegi Turgenevi Gerassim, kes teatavasti oli tumm, rääkis oma koeraga.
… mina sellisel juhul teeksin väikese eneseanalüüsi ja püüaks aru saada, miks mehed ei taha minu kõrvale jääda. Mis on minu käitumises või hoiakus see, mis paneb mehi end minu kõrval ebamugavalt tundma, et väsivad või tüdivad proovimast kooselu klappima saada ja lahkuvad. Samas pakun, et lahkumise põhjused olid kindlasti kõigil erinevad ja vaevalt et nad ka tõde tunnistasid.
Ja kui endasse juba vaatad siis jäta kõrvale ohvriroll ja üldistamine, et olin naiivne ja mind kasutati ära või kõik mehed on sead jms. See ei aita sind edasi. Eriti hea oleks kui sul on mõni ex, kellega oled nö sõbraks jäänud, et saad muu jutu sees teemat arendada ning rahulikult küsida ja ta saab vastata ilma et peaks muretsema su emotsiooni või reaktsiooni peale.
Võta õppust ja liigu edasi, tsiteerides filmiklassikat: “Mis sa nutad, mammi, maailm on mehi täis”!
… mina sellisel juhul teeksin väikese eneseanalüüsi ja püüaks aru saada, miks mehed ei taha minu kõrvale jääda. Mis on minu käitumises või hoiakus see, mis paneb mehi end minu kõrval ebamugavalt tundma, et väsivad või tüdivad proovimast kooselu klappima saada ja lahkuvad. Samas pakun, et lahkumise põhjused olid kindlasti kõigil erinevad ja vaevalt et nad ka tõde tunnistasid.
Ja kui endasse juba vaatad siis jäta kõrvale ohvriroll ja üldistamine, et olin naiivne ja mind kasutati ära või kõik mehed on sead jms. See ei aita sind edasi. Eriti hea oleks kui sul on mõni ex, kellega oled nö sõbraks jäänud, et saad muu jutu sees teemat arendada ning rahulikult küsida ja ta saab vastata ilma et peaks muretsema su emotsiooni või reaktsiooni peale.
Võta õppust ja liigu edasi, tsiteerides filmiklassikat: “Mis sa nutad, mammi, maailm on mehi täis”!
Enamasti on lahkumineku põhjuseks teine naine.
Mul oli sama olukord… Siis juhuslikult vaatasin YTst mingeid Jordan Petersoni loenguid ja mõtestasin mingid asjad ümber enda jaoks…
Leidsin hea mehe, kes tahtis samu asju nagu mina (abielu, lapsed), vahetasin töö (töötasin mingi psühhopaadi jaoks, läksin inimlikumasse kohta, kuigi korporatiivsemasse), hakkasin rohkem lugema ja uurima, hobidega tõsisemalt tegelema, rohkem jalutama, paremini toituma; abiellusin, tuli kovid, sain lapse… Ei saa nagu elu üle kurta.
Mul oli sama olukord… Siis juhuslikult vaatasin YTst mingeid Jordan Petersoni loenguid ja mõtestasin mingid asjad ümber enda jaoks…
Leidsin hea mehe, kes tahtis samu asju nagu mina (abielu, lapsed), vahetasin töö (töötasin mingi psühhopaadi jaoks, läksin inimlikumasse kohta, kuigi korporatiivsemasse), hakkasin rohkem lugema ja uurima, hobidega tõsisemalt tegelema, rohkem jalutama, paremini toituma; abiellusin, tuli kovid, sain lapse… Ei saa nagu elu üle kurta.
Mis asjad sa siis ümber mõtestasid? Too näiteid, kuidas, mida, kui kaua kõik võttis jne.
Sellisest ümmargusest jutust pole kellelegi kasu, et vaatasin youtubest mingi Petersoni loenguid ja kõik hakkas imeväel toimima.
Kui ise nii palju valid, et mitte keegi ei sobi, oled ise süüdi, kui pärast viinamarjad hapud on.
Ja kui sinu nõu järgi talitanud teemaalgataja mõne aasta pärast tuleb siiasamasse tagasi kurtma, kuidas mees pärast ühise lapse sündi kohe üldse pereelus ei osale ja naist ei aita, lisaks elab veel ka naise kulul, karjuvad kõik käod talle kooris, et ise sa ju sellise tölli valisid, paras sulle!
Kui ise nii palju valid, et mitte keegi ei sobi, oled ise süüdi, kui pärast viinamarjad hapud on.
Ja kui sinu nõu järgi talitanud teemaalgataja mõne aasta pärast tuleb siiasamasse tagasi kurtma, kuidas mees pärast ühise lapse sündi kohe üldse pereelus ei osale ja naist ei aita, lisaks elab veel ka naise kulul, karjuvad kõik käod talle kooris, et ise sa ju sellise tölli valisid, paras sulle!
Minu nõu on end maailmale avada. Olla avatud ja mitte kibestuse käes vaevelda. Vaadata ringi. Toredaid mehi on ka olemas, kõik ei ole laste mahajätjad ja pereelus mitteosalejad. Kui seni vaid taolistega oled suhelnud, oledki kibestunud ja üksik.
Mis asjad sa siis ümber mõtestasid? Too näiteid, kuidas, mida, kui kaua kõik võttis jne. Sellisest ümmargusest jutust pole kellelegi kasu, et vaatasin youtubest mingi Petersoni loenguid ja kõik hakkas imeväel toimima.
JBP osas oli ÜKS asi, mis pani teistpidi liikuma. Ma olin pea 10 aastat elanud nii, et tegin, kuidas arvasin, et kutid ära ei jookse mu eest. See tähendas siis seda, et abielust ja lastesaamisest rääkida ei tohtinud.
Olin selleks ajaks juba mitu aastat üksi elanud, psühholoogi juures käinud (tööl läbipõlemine), oma aeg kulus arvutimängudele.
Jah, ma tahan lapsi ja abielu – ja selle vaatega alustasin ma ka uuesti deitimist. Ja ennäe, leidsingi kuramuse tinderist inimese, kellel olid samad huvid (mh oli ka JBPd vaatanud, ehk siis meil oli, millest rääkida).
Ma hakkasin rohkem lugema peale seda – mõjutamispsühholoogia, risk – ja paljugi sellest kinnitas, et tegelt olin eluaeg asjadest õigesti aru saanud, aga kahjuks lihtsalt valesti käitunud – ehk siis nii, nagu ARVASIN, et teised eelistavad, et ma käituks jne.
Hindan asju teistmoodi – tunnen rõõmu lihtsatest ja tavalistest asjadest. Ei aja raha taga, nagu see oleks kõige olulisem näitaja.
Kogu see elu ümberkeeramine võttis aega, loomulikult. Aga ajateljes – peika (kellest hiljem sai mees), leidsin ~1 kuu peale “ümbermõtestatust”, tööle kandideerisin ka juba, aga tööle võeti nii 4 kuud hiljem (olin oma oskuseid alahinnanud ja oma aega vale tööandja juures raisanud :)).
Abielu tuli 2 aastat peale uut algust, laps sündis 4 aastat peale uut algust.
Ega see asi nii ei käi jah, et vaatad mõned JBP videod ja siis elu kohe korras. Vaatasin ka väga palju muid asju – ja lugesin – mis veel mind nö suunasid omal moel. Arvan, et igal ühel kujuneb selline teekond omamoodi – selles osas ei saa ma soovitada ei JBPd ega kedagi teist – see mõjutaja oleks võinud väga vabalt olla ka keegi teine.
Lihtsalt kusagilt tuleb see niidiotsake leida ja siis harutama hakata.
See on jah tõsi, et pikalt üksi elanud mehed-naised muutuvad veidi kummaliseks.
Arvatavasti nad ise sellest aru ei saa aga pereinimeste seltskonnas tuleb see pea kohe välja.
Eks see paneb ka uue pitseri otsaette “ettevaatus probleemne vallaline”. Midagi peab tal ju viga olema kui keegi ei ole nõus temaga pesa punuma. Lisaks hakkavad sõbrannad kahtlustama, et mida ta siin koketeerib mu mehega, ja dekoltee on ka liiga sügav ja puksivad viisakalt seltskonnast välja. Päris karm.
Ainult et ühel hetkel hakkab see lisaks eraelule ka tööelu mõjutama. Kolleegide klatši ja armulikult õelad seljataga tehtud nöökimise osas on vallasemad oma purunenud suhtega veidi paremas seisus kui lastetud ja üksikud naised.
Arusaadavalt ajab see ühel hetkel parasjagu meeleheitele ja täidab südame viha ja kibestumisega.
See on jah tõsi, et pikalt üksi elanud mehed-naised muutuvad veidi kummaliseks.
Arvatavasti nad ise sellest aru ei saa aga pereinimeste seltskonnas tuleb see pea kohe välja.
Eks see paneb ka uue pitseri otsaette “ettevaatus probleemne vallaline”. Midagi peab tal ju viga olema kui keegi ei ole nõus temaga pesa punuma. Lisaks hakkavad sõbrannad kahtlustama, et mida ta siin koketeerib mu mehega, ja dekoltee on ka liiga sügav ja puksivad viisakalt seltskonnast välja. Päris karm.
Ainult et ühel hetkel hakkab see lisaks eraelule ka tööelu mõjutama. Kolleegide klatši ja armulikult õelad seljataga tehtud nöökimise osas on vallasemad oma purunenud suhtega veidi paremas seisus kui lastetud ja üksikud naised.
Arusaadavalt ajab see ühel hetkel parasjagu meeleheitele ja täidab südame viha ja kibestumisega.
Fran Leibowitz õnnetu just pole?
Vist ei saa aru, et kui inimene lapsi ei soovi, siis ta elu on üsna teistsugune ja ei vaja nõuandeid. Eks see ole selline kurb teema paljudele.
Miks teemaalgataja siis teema tegi, kui ei soovi teiste inimeste arvamust ja kaasarääkimist?
Astud mugavustsoonist välja, teed Tinderisse konto ja hakkad kohtamas käima. Enesehinnangut tõstavad deidid päris korralikult.
Ta ju kirjutab, et ei taha kedagi enda kõrvale.
Kas sa muidu lapsendamisele või hooldusvanemaks olemisele ei ole mõelnud?
Ainult lapsevanemad pakuvad sellist lahendust.
Millist lahendust siis vaja oleks?
On löödud, aga mul on madal enesehinnang. Ma mõtlen, mida mul on mehele pakkuda. Süüa väga hästi ei tee, välimus on soso, palju muid negatiivseid omadusi. Kuid kõik naised pole ideaalsed ja neil on mehed.
Ma kujutan ette, et välimus ja söögitegemise oskuse puudumine ei ole nüüd küll takistuseks pere loomisel. Sinu kommentaare lugedes kahtlustan pigem, et oled üksi oma veidra olemuse tõttu. Sinu jutust on väga keeruline aru saada. Just kui nutad taga mingi asja puudumist, mida sa tegelikult ise ei tahagi.
Kui ütled, et ei tahagi lapsi ega meest, siis milleks halada, et sul neid ei ole? Ehk on abiks see, kui kõige pealt mõtled iseenda jaoks välja, mida sa siis lõpuks tahad, või ei taha?
Ja, kui järgmine kord perekooli teema teed või kuskil kommenteerid, siis püüa end arusaadavamalt väljendada. Sinu praegused kommentaarid on nagu purjus inimese omad – jutu mõte läheb poole lause pealt vastupidiseks. Osad laused jäävad justkui hoopis pooleli.
Oli lausa nägus arst, kes külge lõi. Ja ikka ei suhelnud edasi. On veel olnud.
Psühhiaater?
Esileht › Pereelu ja suhted › Kuidas edasi elada…
