Tere,
Plaun öelge, kuidas on korrektne märkida CV-s keeleoksus. Mis omandussõnu tuleks kasutada, kas nii võib
inglise keel (kõnes kirjas väga hea)
Vene keel (kõnes hea, kirjas kesine)
soome keel (kesine)
Kuidas märkida just keelt, mida oskan natuke (mitte just väga hästi)? Kas kesine või lagtase või mismoodi?
Tänud.
Mõistlik oleks kasutada keeletasemeid.
“Kesine” ei anna minu meelest infot selle kohta, mida sa sellega suuteline tegema oled. “Vestlustasemel” (ehk A1) annaks teada, et lihtsamad asjad räägid ära, aga spetsiifilisematel teemadel jääksid jänni. Kui soomlane helistab ja küsib, mis kellani asutus on avatud, millal ülemus kontoris tagasi on, kuidas kontorit üles leida (nt kõrge rohelise maja taga madal punane maja vms) – kui sellistele küsimustele oskad vastata, siis on keeleoskus vestlustasemel. Alla selle pole minu meelest mõtet cv-sse kirja pannagi, sest praktilist kasu su “keeleoskusest” sel juhul ei ole.
Võrdluseks – minu soome keele oskus on kesine, mõndasid sõnu tean ja kuna keeled on sarnased, saan mõnikord laias laastus aru, mida soomlane rääkis (mitte tervest jutust, aga fragmentidest küll). Aga selline “keeleoskus” on ilmselt pea kõigil eestlastel.
Mul on “kesine, peamiselt erialane”. Ehk et erialasest kirjandusest saan aru. 🙂
Võib nii ja naa märkida. Mina pole eriti detailidesse laskunud, olen reastanud oskamise järjekorras ja esimesele märkinud kõrgtase, viimasele algtase. Aga mul on nii kõnes, kirjas kui arusaamises kõik suhteliselt võrdsed ka – kui keelt vabalt valdan, siis ikka kõike, kui algtase on, siis kõiges.
Tööandjaid pole see märkimise viis kunagi huvitanud, aga kahel korral on kontrollitud keeleoskust ja ühel korral oli kogu värbamisprotsess ja töötamine kuni töölepingu ülesütlemiseni (omal soovil) võõrkeeles, sest tööandja eesti keelt ei osanud. Keeleoskust on kontrollitud kirjaliku ülesande ja vestlusega. Seda, mis CVs kirjas, võibolla loeti, aga kui tööandjale on mingi keeleoskus tõesti oluline, siis ta veendub selle tasemes ise. Keeleoskuse peaks kuidagi kirja muidugi panema, aga kuidas, pole eriliselt tähtis. Selline on minu kogemus.
Mõistlik oleks kasutada keeletasemeid.
Tänan. See tundub tõesti kõige mõitlikuma, aga kas ei peask välja tooma, et oskan ka kirjutada? Nt B2 tase seda tegelikult ei ütle
B2 tasemel inimene kohe kindlasti oskab selles keeles kirjutada.
Kuna iga tase (A1, B2) jne tähendavad kindlaid oskusi siis iga kord imestan, kuidas keskkoolilõpetajad tulevad töövestlusele ja siis on pannud endale inglise keele tasemeks C2. Tegelikkuses on pigem B1 või B2 tase, C2 on praktiliselt võrdne emakeelega, mida on siiski vähestel. Aga enda arust on küll C2.
Kuna iga tase (A1, B2) jne tähendavad kindlaid oskusi siis iga kord imestan, kuidas keskkoolilõpetajad tulevad töövestlusele ja siis on pannud endale inglise keele tasemeks C2. Tegelikkuses on pigem B1 või B2 tase, C2 on praktiliselt võrdne emakeelega, mida on siiski vähestel. Aga enda arust on küll C2.
Miks sa keeleeksami tunnistust ei küsi?
Üldiselt tuleks märkida kõnes ja kirjas erinevalt, sest valdav osa inimesi valdabki kõnes ja kirjas erinevalt. Võib minna ka nii detaili, et märkida rääkimine, kõnest arusaamine, kirjutamine ja lugemine kõik erinevalt. Väga tihti inimesed saavad keelest väga hästi aru, aga ise ei oska rääkida, sest praktika puudub. No näiteks et igapäevaselt loen ingliskeelseid artikleid, vaatan filme jne, aga 10 aastat pole muul kujul kasutanud kui turistina kuskil küsides: “how much is this?”.
Kui mingi keele valdamine on kokkuvõttes kesine, siis jätaks selle üldse märkimata, kui see just kuidagi ikka oluline ei tundu välja tuua, et vähemalt tere-head aega oskad nimet. keeles öelda.
Mul kunagi pani üks tuttav ühe keeleoskuse koolituste alla – küsisin, et miks seal, et keeleoskus ju eraldi, mis neist koolitustest mainida. Ja siis ütles, et tegelikult ta ei mäleta enam üldse, aga tahaks kuidagi välja tuua, et kunagi õppis 😀
Kuna iga tase (A1, B2) jne tähendavad kindlaid oskusi siis iga kord imestan, kuidas keskkoolilõpetajad tulevad töövestlusele ja siis on pannud endale inglise keele tasemeks C2. Tegelikkuses on pigem B1 või B2 tase, C2 on praktiliselt võrdne emakeelega, mida on siiski vähestel. Aga enda arust on küll C2.
No kui nad on vastava võõrkeele lõpueksami sooritanud 100 punktile, siis miks mitte? Sa võid ju alati vestlusel siis natuke selles keeles rääkida nendega, et kontrollida.
Kuna iga tase (A1, B2) jne tähendavad kindlaid oskusi siis iga kord imestan, kuidas keskkoolilõpetajad tulevad töövestlusele ja siis on pannud endale inglise keele tasemeks C2. Tegelikkuses on pigem B1 või B2 tase, C2 on praktiliselt võrdne emakeelega, mida on siiski vähestel. Aga enda arust on küll C2.
No kui nad on vastava võõrkeele lõpueksami sooritanud 100 punktile, siis miks mitte? Sa võid ju alati vestlusel siis natuke selles keeles rääkida nendega, et kontrollida.
Paljud üldtunnustatud ja kasutatavad keeletestid ei võimaldagi määrata enamat kui C1 keeletaset ja lisaks: C2 keeletase on haritud emakeelena kõneleja tase, vähemalt ses mõttes, et selle keeletasemega inimene oskab selles keeles aru saada, kaasa rääkida ja kirjutada ka akadeemilistest tekstidest (sellest, mis pole tingimata seotud väga erialaspetsiifilise sõnavaraga).
No näiteks et igapäevaselt loen ingliskeelseid artikleid, vaatan filme jne, aga 10 aastat pole muul kujul kasutanud kui turistina kuskil küsides: “how much is this?”.
Selline keeleprobleem lahendub kiiresti kui sul on passiivne keeleoskus korralik, aga puudub aktiivne suhtlus. Algul on kobav, aga hämmastavalt ruttu päeva-paariga on vestlusoskus vaba. No v.a ehk kitsalt erialane sõnavara.
Kui pidevalt ei räägi siis jääbki oskus aru saada telekas räägitu näol aru saamiseks ja seda vajadusel sünkroonis tõlkida.
No kui nad on vastava võõrkeele lõpueksami sooritanud 100 punktile, siis miks mitte? Sa võid ju alati vestlusel siis natuke selles keeles rääkida nendega, et kontrollida.
Natuke rääkimist pole C1 ega C2 tase. Keskkooli lõpueksam vastab heal juhul B2 tasemele. Minu jutu mõte oli, et ise ei maksa neid tasemeid niimoodi loopida, B2-gi on juba tegelikult päris kõrge tase, eeldab kirjutamisoskust ja natuke paremat keeleoskust kui lihtsalt pisut vestlemine. Mina ei võtagi ühtki ise pandud hinnangut tõsiselt, kui ei ole tunnistust ette näidata, võib inimene oma hinnanguks panna mida iganes. Aga mingi C2-ga vehklemine mõjub pigem negatiivselt, kui see on inimese enda hinnang. Järelikult ta ilmselt ei teagi, mida see tähendab üldse.
No kui nad on vastava võõrkeele lõpueksami sooritanud 100 punktile, siis miks mitte? Sa võid ju alati vestlusel siis natuke selles keeles rääkida nendega, et kontrollida.
Natuke rääkimist pole C1 ega C2 tase. Keskkooli lõpueksam vastab heal juhul B2 tasemele. Minu jutu mõte oli, et ise ei maksa neid tasemeid niimoodi loopida, B2-gi on juba tegelikult päris kõrge tase, eeldab kirjutamisoskust ja natuke paremat keeleoskust kui lihtsalt pisut vestlemine. Mina ei võtagi ühtki ise pandud hinnangut tõsiselt, kui ei ole tunnistust ette näidata, võib inimene oma hinnanguks panna mida iganes. Aga mingi C2-ga vehklemine mõjub pigem negatiivselt, kui see on inimese enda hinnang. Järelikult ta ilmselt ei teagi, mida see tähendab üldse.
No tegelikult on telekavaatamise ja internetis lugemisega võimalik omandada nt arusaamine C1 tasemel. Kui on keelevaist.
Mina sooritasin seoses ingliskeelsele erialale õppima asumisega ka keeletaseme testi. ja saingi tulemuseks – arusaamine nii loetust kui kuuldust C1, kirjutamine ja rääkimine B2. Kokkuvõttes muidugi jäigi madalama järgi B2. Aga tulemustes olid siiski oskused eraldi hinnatud.
Kuna iga tase (A1, B2) jne tähendavad kindlaid oskusi siis iga kord imestan, kuidas keskkoolilõpetajad tulevad töövestlusele ja siis on pannud endale inglise keele tasemeks C2. Tegelikkuses on pigem B1 või B2 tase, C2 on praktiliselt võrdne emakeelega, mida on siiski vähestel. Aga enda arust on küll C2.
No kui nad on vastava võõrkeele lõpueksami sooritanud 100 punktile, siis miks mitte? Sa võid ju alati vestlusel siis natuke selles keeles rääkida nendega, et kontrollida.
Tänapäeva keskkooli lõpueksami tulemus annab teatud keeletaseme ja need on väga kõrged. Minu jaoks oli see ka üllatus, kuna tegelikult ei ole see üldsusele tuntud tasemetega üldse võrdne. Samas mina näiteks oskan erialast keelt ja võin ka sellistel interneti koosolekutel osaleda, aga tavavestlusel jään hätta. Väga keeruline on hinnata kui palju keegi oskab ja aru saab keelest. Need tasemed on nii erinevad. Olen näiteks Saksa keelt õppinud, aga sellest on nii palju aega möödas ja ma pole seda kasutanud, et ma ei arva, et vähesel määral oleks mõtet CV-sse panna.
Tänapäeva keskkooli lõpueksami tulemus annab teatud keeletaseme ja need on väga kõrged.
Ei ole väga kõrged, need annavad B1 ja B2 taseme. Keeletasemed ei anna mingit müstilist taset, vaid on kindlad oskused, mida seal mõõdetakse.
Kesine iseenesest on juba negatiivse varjundiga, seda ma CVs üldse ei kasutaks. Ise olen kasutanud algtase, kui tõesti oskan ilmast jm tühjast-tähjast rääkida.
Kunagi ülikooli ajal sai tõesti käidud õppimas rootsi keelt ja norra keelt, aga mis kasu on tööandjal sellest, et oskan numbreid 1 kuni 10 lugeda ja ennast tutvustada stiilis “olen Piret Tartust ja mul on kaks õde”? Algtaset ei hakkakski kirja panema.
Algtase on täiesti OK märkida, sest kui ei valita sind, siis ei valita. Kui mõnel teisel pole üldse märgitud, siis on isegi algtase ikkagi eeliseks.
Algtase on täiesti OK märkida, sest kui ei valita sind, siis ei valita. Kui mõnel teisel pole üldse märgitud, siis on isegi algtase ikkagi eeliseks.
Algtase on muidugi normaalne märkida, aga see ei tähenda vaid numbrite loendamist. Algtase ehk A1 oskused:
Saab kuulamisel aru tuttavatest sônadest ja fraasidest, mis puudutavad ennast, oma perekonda ja vahetut ümbrust, kui räägitakse aeglaselt ja selgelt. Saab lugemisel aru tuttavatest nimedest, sônadest ja väga lihtsatest lausetest näiteks siltidel, plakatitel vôi kataloogides. Oskab lihtsal viisil suhelda tingimusel, et vestluspartner räägib aeglaselt, vajadusel öeldut kordab vôi ümber sônastab ning vestlemisel aitab. Oskab esitada lihtsaid küsimusi ja neile vastata. Oskab kasutada lihtsaid fraase ja lauseid kirjeldamaks kohta, kus elab, ja inimesi, keda tunneb. Oskab kirjutada lühikest ja lihtsat teadet (nt. postkaarti puhkusetervitusega) ning täita formulare (nt. hotelli registreerimislehte, kus küsitakse isikuandmeid: nime, aadressi, rahvust/ kodakondsust).
Mina olen õppinud prantsuse keelt. Saan väga hästi aru, sest vaatan prantsusekeelseid filme, ent kõnelen piiratud teemadel – iseendast, Prantsusmaast. Ja oskan öelda ka, et ma ei ole hull, sest ei suitseta kunagi tänaval (kes teab, see teab). See keeleoskus on mul CVs kirjas ka algtasemena. Inimeste reaktsioonid on nii erinevad alates sellest et, oh meil sellist keeleoskust küll vaja pole kuni selleni, et oo nii põnev.
Minu arvates räägib aga üks tavalisest vene-inglise paketist erinev lisakeel, et inimene on avatud uuele ning on valmis õppima.
