Teema: Kuidas olete üle saanud mehe ringi hulkumisest ?

saime üle jah aga see oli pikk protsess.. 3 aastane lausa. aga asi oli seda väärt 🙂 algul sai ilusti räägitus, siis sai röögitud, siis läksin ise ära ja jätsin lastega ning lõpuks esitasin ultimaatumi(tegelikult tuli neid väga palju) ja ma ähvardasin ja närvitsesin ja kannatasin … ja siis lõpuks sai mees aru kui ma nutsin 😀 ma arvan, et minu näide on vist liiga dramaatiline. paljud oleksid juba selle ajapeale mehe pikalt saatnud. aga mul on tõesti praegu parim suhe. mind ei jäeta enam üksi ja kui minek on siis teeme seda koos 🙂 või vähemalt lepitakse asi kokku. mulle ei sobinud see ,et tema kaob ja mina istun põnnidega üksi kodus. eks see suhte värk vajab jah tõsist tööd aga allaandmine pole ka mingi lahendus. mis puutub tagasilöökidesse siis neid oli ka algul aga pigem seetõttu, et sõbrad kippusid meest narrima. ma ei tea mis arusaam see on, et mehed käivad väljas kui naised kodus pliidi ees mässavad.

Milleks teha laps mehega, kellel selline probleem on? Kus on mehed omapead, seal on ka võõrad naised.

ma lisan- kui teil muu korras siis ei tasu kohe kindlasti veel alla anda. eriti veel siis kui sa seda ise ei taha. aga kui väike teie laps on? paljud issid püüavad kodust pääseda peale lapse sündi- kõik muutub, kurnav pereelu käib isegi öösel, raske harjuda. äkki ta hoopis tunneb ennast kuidagi lõksus? oled sa temaga tunnetest rääkinud? võib-olla ta ei jookse välja lõbu pärast…

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Milleks teha laps mehega, kellel selline probleem on? Kus on mehed omapead, seal on ka võõrad naised.[/tsitaat]

Ka mina võin käsi südamel öelda, et asjad võivad väga ootamatult juhtuda. Ja just peale lapse sündi. pasitab, et väga raske on neil seda uskuda kel omal sellist juhtust pole elus olnud. Aga võiks.
Palju õnne, kui suhe on algusest peale olnud nii nagu praegugi. Eks sellist suhet kadestavad paljud. Kuid on ka teistsuguseid lõppusid

aga kui mees on sinuga nõus isegi nõustamises käima siis see ju ikkagi näitab, et ta tahab ka midagi muuta 🙂 tagasilööke tuleb elus nagunii. aga kui asi ikkagi paremuse poole liigub siis on ju lootus väga suur.
aga kas tal alkoholiga probleeme pole? on mehi kes põgenevad lihtsalt jooma kuna naine kodus ei luba. mõni mees isegi peidab kodus alkoholi.
mingi põhjus peab ju ikkagi olema kui kõik tundub korras ja siis üks hetk ta lihtsalt kaob öösel.
aga kas ta ütleb sulle, et ta läheb või lihtsalt läheb minema?

tegelikult need sõbrad mängivad ikka väga suurt rolli. ma täiesti mõistan seda asja.
aga äkki mängib vanus natuke rolli? ise alustasin pesa punumist väga vara, liiga vara. kaaslane polnud mul mees vaid poiss, kes kuidagi üritas midagi peretaolist asja korraldada.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Kui vanuse järgi võtta siis peaksin mina olema see kes ringi hulgub ja joob, mina see nooreke . Mees kohe 30 juba.

Aga kuna sina mind tundud mõistvat ,siis palun anna mulle ideid mida teha ? Kuidas seda asja muuta ? Ta hoiab ju last ja mind väga,aitab kodutöödes on suurepärane inimene, aga ta ei saa aru,et selliseid asju ei tohi teha kui on perekond ja perekond kannatab selle all . Või õigemini ta saab aru, aga ei oska seda täielikult vältida ja need sõbrad on ka koguaeg kes kutsuvad ja räägivad jne.[/tsitaat]

tegelikult ideaalis peaks mees midagi ettevõtma aga no mis sa teed kui asjad ei käi nii nagu peaks 🙁 su mehel on lihtsalt halvad harjumused aga harjumusi saab muuta. kahjuks selle muutmise osas oled sina ainult üks lüli. põhilise töö iseendaga peab tegema mees.
muidugi on igasuguseid erinevaid variante nt sõpradega rääkimine, valikute jätmine jne aga need on kaheotsaga asjad ning see eesmärk võib võtta hoopis teise pöörde. kui su mees on ikkagi vabahingeline siis kontrollimine võib asja hoopis hullemaks teha. suhe ongi üks suur kompromiss. kui päris reaalselt seda olukorda vaadata siis tegelikult on seda olukorda väga raske lahendada. see on su mehe üks eripära ja see on aastate jooksul kujunenud. keegi ei saa dikteerida või öelda kuidas peaks teie suhtes olema. äkki sa räägid mehega just selle kompromissi teemal. ma tean et sa ei taha seda kuulda aga ma arvan, et ta seda väljaskäimist lõpetada ei taha 🙁 aga selle koha pealt saab teha ka kindlad reeglid(nt kui kaua ja millal, kelle kord, või kindlad reeglid mis ka sulle sobiksid) te mõlemad peate end hästi tundma. aga kui mees tunneb ennast väljas hästi siis peaks ta selle kas või heastama. teil on nii keeruline olukord aga kui oled järjekindel ja tead täpselt mida sa temalt ootad äkki teeks see ka sulle asja kergemaks.
aga kõige peamine on see kas sind häirib et ta käib väljas ilma sinuta? see oleks loomulik kui sa lapsege ainult kodus istud. keegi ei saa su tundeid hukkamõista. te mõlemad olete lapsevanemad ja kauaks seda ei ole. aeg läheb kiiresti. sa lihtsalt pead kindel olema mida sa mehelt ootad. ma lihtsalt ei mõistnud sind päris täpselt. kas sind ei häiriks kui ta sulle etteteatab või häirib et ta liiga tihti käib ja ette ei teata?
mina kõlan vist kõigi jaoks väga kontrollivana aga kuna mul on väikesed lapsed siis peab ka mees olema alati kodus nende juures ja mind häirib see, et ta läheb sõpradega välja jooma! paljudel pole julgust seda tunnistada just nimelt hukkamõistmise pärast.

Meie suhe on kujunenud hoopis teisiti, mõne arvates lausa imelikult ja vastuvõetamatult, kuid igaüks valib oma tee ise. Ehkki minu meespoolel polegi esmavalik hulkumine, vaid hoopis tahtmine sõpradega pidu panna.

Jäin rasedaks, kui meil oli lihtsalt seksil põhinev suhe ja kuna meespool polnud veel valmis (just seetõttu, et oli vaja sõpradega pidevalt pidu panna), siis otsustasin lapse üksi saada ja üles kasvatada. Isegi lapsega kokku saada polnud tal võimalik, sest alati oli nädalavahetusel kellegi sünnipäev ja pidu tuli panna mitu päeva järjest. Kuid läksid aastad mööda (lapse isa ikka vahel tegi ettepaneku kooselu alustada, kuid minu tingimused talle tol ajal ei sobinud), meespoole sõbrad randusid (leidsid vist tahtejõulised naised, kes leidsid endas jaksu seda kõike taluda) ja mees tahtis taaskord proovida. Nüüd, üle aasta juba \”proovime\” (esitasin muidugi endapoolsed tingimused). Alguses tuli ikka väga palju selgitustööd teha, et igal nädalavahetusel ei ole normaalne end täis juua ja ei ole normaalne, kui keset laupäevast päeva alustatakse õlle joomist. Sõbrad leiavad siiani, et igal nädalavahetusel õllega lõõgastumine on ainuõige (sest mees peab ju lõõgastuda saama), kuid tundub, et mu selgitustööd oma lapse isa puhul hakkavad tasapisi vilja kandma. Olen endale selgeks teinud, et talle tuleb anda ruumi ehk siis umbes 2-3kuu jooksul saab endale vaba nädalavahetuse, kus siis veedab täpselt niimoodi aega, kuidas ise tahab. Ja ma keeldun temaga suhtlemast, kui ta joogine on – see on minu nö manipuleerimisvahend (mida ma tegelikult manipulatsiooniks ei pea, sest ta tõesti lihtsalt ei meeldi mulle joogisena – olen seda liiga palju näinud).
Samuti pean tunnistama, et muus osas on kõik väga super.

Kusjuures tulistasin puusalt, pahaselt ja irooniata. No mida kasvatamist! Mees peab mees olema, mitte lisalaps. Ilmselt ei saa ma lihtsalt sellest mehetüübist aru, kuna omal vastav kogemus napp, et mitte öelda olematu.
Ja kuidas mees ei saa ennast ette valmistada? Saab. Perekooli loengud, kirjandus, kõhu katsumine ja liigutuste otsimine, arsti visiidid, ultraheli. Kohanemiseks on aega küll ja küll.

üle ei saanudki, mingi hetk lõid lained üle pea ja viskasin välja ning see lõi mehel pildi selgeks.
teate, naised, ei aita see mõistmine. mõtlesin minagi mehele välja igasuguseid põhjendusi-põhjuseid, aina mõistsin ja mõistsin teda, tema aga ei tulnud mulle poolelegi teele vastu, ehk pool meetrit kui sedagi. tegi mida tahtis, suhteliselt demagoogilise retoorika saatel. no ja mingi hetk ma siis nö nägingi valgust, et kuramus, kaua ma selline kalts olen? millal tema mind mõistma kavatseb hakata? minu vajadustest hoolib jne? viskasingi välja, kindla teadmisega, et edasi olen lapsega kahekesi. mõned kuud hiljem oli paanitsedes tagasi, et nüüd alles mõistab mida me lapsega talle tähendame. praegu on idüll kuigi mul on säärane elame-näeme attitude.
tahan öelda, et jah, inimesed võivad mitte just muutuda, aga nende prioriteedid võivad paika loksuda. paraku juhtub see vaid siis, kui sina ise hakkad endast lugu pidama, asetad ennast esimesele kohale. triviaalne tõde, aga kõige pealt tuleb armastada iseennast, siis oled suuteline seda ka teistega tegema.

eks ma jagasin lihtsalt oma kogemust. ei oska me keegi teistele siin mingeid häid retsepte anda. ma olen praegu õnnelik, et ma alla ei andnud (kuigi teisalt tegelikult ju just andsingi). mitmed mu lähedased andsid parimate kavatsustega nõu see asi lõpetada, sest nii kui nii ei tule midagi välja. aga näe, tuli! ma ei tea, kus on see tasakaalu moment, kuidas seda tajuda. kus mitte alistuda ning teha suhte nimel tööd edasi, kus aga tunnistada kaotust ja õigel ajal taanduda. ei tea tõesti.
vabanda, ma ei pannud tähele kas kirjutasid kusagil kui vana su laps on. meil tegi konkreetselt laps oma töö – mida nö inimesemaks laps algsest pambust muutus, seda suuremaks paisus isa huvi temaga tegelemise vastu ning süvenes ka vastutustunne/arusaam sellest, kuidas laps teda nägema hakkab. nii et kõik on võimalik.

[small]Rabakana kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Oot… Mis?
Mehele kõik muutub, ta on nii kurnatud ja raske on harjuda. Vaene härra küll.
Tahad öelda, et naised on sündinud spetsialistid kohe või? Neil on see titesaamine, öine sahmerdamine ja magamatus ning titelapid kui õitsev lilleaas või? Miks neil millegipärast lõksust minema joosta ei sobi ja ära kaduda?
Mehest saame siis aru, aga naisi millegipärast hurjutatakse.
Ptui, ma ütlen! Jalga laskev mees on vastutustundetu tropp, mitte õrn lõksus hingeke.
Kaua seda s***a pilpa peal kantakse?[/tsitaat]

Midagi enam-vähem sellist tahtsin ise ka öelda.Mehed millegipärast arvavad, et nendel on kõik õigused minna-tulla-teha, millal iganes-mida iganes.Vat nii need asjad ei käi.Mehed on nõrgad….

Ka mind paneb siiralt imestama osade naiste meeste õigustus, a la mehele peab andma aega harjuda, teda tuleb ettevaatlikult suunata lapse ja perega tegelema jne.
Samas, kui naine peab just kui kohe oskama ja teadma ning mis põhiline, naine peab KOHE suutma vastutuse võtta. Mehel see kohustus just kui pole nii oluline.
Sellise mõtteviisiga naiste puhul ma üldse ei imesta, et mehed nendega niimoodi käituvad, sest mees käitub sinuga tõesti täpselt nii, nagu sa lased endaga käituda. Miks mees peaks pingutama ja olema vastutustundlik, kui naine sisimas arvab, et mees ju ei peagi kohe…

Muide, imekaspandav on ka see, siiras uskumine, et mees on sõpradega… Eriti jäi silma keegi, kes kirjeldas, kuidas mees hakkas tema raseduse ajal kodust ära olema, aina tihemini. Kas naine on tõepoolest nii sinisilmne ja ei suuda \”üks-pluss-ühte\” kokku panna? See lihtsalt pole võimalik!
Ilmselt usutakse seda, mida soovitakse uskuda!