Lähedasel inimesel pole arvatavasti enam kaua jäänud, teagnoositi just raske haigus, millest enam ei parane, arstid elulootust ei anna. Saab vaid elu päevi juurde, kui palju seda ei tea keegi. Nii raske on olla toeks, kui inimest kuidagi aidata ei saa. Nii valus on inimest piinlemas näha. Muretsemise pärast hakkab juba oma tervis ka streikima.
Lähedasel inimesel pole arvatavasti enam kaua jäänud, teagnoositi just raske haigus, millest enam ei parane, arstid elulootust ei anna. Saab vaid elu päevi juurde, kui palju seda ei tea keegi. Nii raske on olla toeks, kui inimest kuidagi aidata ei saa. Nii valus on inimest piinlemas näha. Muretsemise pärast hakkab juba oma tervis ka streikima.
Vb hakkaksite koos lähedase inimesega raske haiguse vastu võitlema? Kui ta alles sai DIAGNOOSI siis ehk ikka on võimalus saada ravi või vähemalt valu leevendamiseks ravimeid pesks küll olema. Nutta ja halada tema juures igatahes ei tohi. Ole tavaline, ole toetav.
Arstid, siinkohal õnneks, eksivad ka vahel. Sinu tuttava elu võib palju pikem olla. Hiljutine kogemus mul olemas kui sõbranna isale öeldi sama. Sõbranna polnud nõus, nõudis ravi…
Ei tohi alla anda!
Oleks toeks sellega, et oleks tema juures võimalikult palju. Et ta ei peaks need viimased ajad üksi olema oma haigusega. Muu polegi oluline. Ikka juhtub haigusi. Võib-olla tahab ta mõningate inimestega veel enne kindlasti kohtuda jne. või on tal veel mingi kindel soov selle osas, mis tuleks enne kogeda kui haigus veel halvemaks läheb. Igastahes ole mõistev kuid ära ülereageeri, muidu tõinate mõlemad ja mis sellest siis tolku on.
Soovitan soojalt – otsi nõu internetist. Loodan siinjuures, et oskad inglise keelt. Leidub palju selliseid soovitusliste, kuidas ennast ja ka surmaga lõppevat haigust põdevat aidata, toeks olla. Vähi kohta eriti palju.
Uuri, kas ta valuravi on piisav. Saad temaga valukabinetti kaasa minna. Kui elad lähedal ja saad läbi astuda, tee seda kindlasti nii tihti kui võimalik. Alguses võib olla harjumatu, aga usu, haigele on väga oluline, et temast hoolitakse. Helista kindlasti iga päev, lihtsalt küsi, et kuidas läheb? Pikki vestlusi pole vaja. Ära hakka õpetama, et puhka ja söö jms.
Kui tead tema sõpru, palu, et helistaksid. Hoia ennast!
Nutsin oma nutud ära, kui sain teada ema diagnoosi, siis hakkasin otsima alternatiivravi. Ega see eriti ei aidanud, aga andis meile tegevust, aga võib olla aitas (ema elas paar kuud kauem). Õnneks oli kiire minek ja õnneks sain olla iga päev ta juures, istusin ja rääkisime, kui enam rääkida ei suutnud, pigistas mu kätt.
teagnoositi on päris hea
Olen tema kõrval nii palju kui saan, aga väga raske ja valus on vaadata kallist inimest piinlemas. Ega ta enam suurt midagi teha ei jõua. Enamus ajast vaid magab. Mis kuradi elu see selline on? Piinelda kuni lõpuni, nii palju kui antud on.
Olen samas olukorras olnud. Meil oli pikalt teada, et kunagi see juhtub, millal ja kuidas, ei teadnud muidugi keegi. Me ei rääkinud kordagi surmast, püüdsin nagu mõttega sellist võimalust eemale suruda. Ehkki tead, et kunagi see juhtub, oli ikkagi ootamatu. Viimased päevad olid karmid, et aju ja organeid säästa, viidi kunstlikku kooma. Vat see oli raske- intensiivpalat, hingamisaparaadi hääl, abitu olek. Ei julgenud magamagi jääda, muudkui palusin. Sain aru, et seis on halb, aga ei suutnud uskuda ega leppida.
Praegu on töökaaslase ema väga haige. Ka lähiaja küsimus. Käis pikalt perearsti vahet, uuringutele ei suunatud ja kui suunatigi, siis olid mitme kuu pikkused järjekorrad. Kuni kiirabi kodust viis ja tõde leiti. Liiga kaugele arenenud, ravi saab, aga tulemust pole.
Ma ei oska sulle soovitada, kuidas ise valuga hakkama saada. Ilmselt kõigil on selline asi individuaalne. Mina ei suutnud üksi jäädes matuseidki korraldada. Ei suutnud uskuda, ei söönud, ei maganud. Kirstus oli üks väga vana võõras mees (tegu noore inimesega, aga haigus tegi selliseks), ehk see tegi matused kergemaks. Matused said läbi ja algas agoonia. On loomulik, et paljud hakkavad eemale hoidma, nad ei oska sind kuidagi aidata, su valuga toime tulla, sellepärast. Tundsin, kuidas vaikus toas lausa karjub. Võtsin õhtuti ise telefoni ja helistasin sõpradele, ei suutnud olla. Rääkisin ja rääkisin ja rääkisin, kõike algusest lõpuni, kuni ühel hetkel sain aru, et see on juhtunud, et muuta enam ei saa. Paar esimest kuud olid ikka väga rasked.
Pea vastu, mis ma muud öelda oskan.
Nägin hiljuti tuttava läbielamist, ku tema abikaasa ajuvähki suri. Diagnoosist surmani oli 2 aastat. Püüti opereerida, kuid pandi lihtsalt kokku tagasi, öeldi, et liiga laiali valgunud ja nii kauges staadiumis, et enam midagi teha ei ole. Peale op-i sai veel kiiritust ja keemiat ja mida kõike. Pikendas ta eluiga paari aastani. Viimased 3-4 kuud olid täielik katastroof. Inimene ei saanud enam ise hakkama, lähedased püüdsid oma jõududega, edasi juba viimased nädalad hooldushaiglas. Seal ta ka suri. Vahest on nii, et meile endale tundub see kõik nii ebaõiglane ja meeletult tahaks, et lähedane veel veidi elaks, et meie kaotusvalu edasi lükkuks. Kuid tegelikkuses ta ju piinleb. Ja alati peale rasket haigusperioodi, vahetult enne surma hakkavad kõik lähikondsed juba seda päeva ootama, sest valus on vaadata, kuidas lähedane igasuguse elamisväärse elu kaotab, enda väärikuse sealhulgas. Väga raske teema. Küll aga on vaja lähedasega nii palju rääkida, kui ta soovib ja seda teha saab. Tal on surmahirm! Tuleb teda selle kõige juures toetada, lasta tal end tühjaks rääkida. Ja pole mõtet soiuda talle, “ah, mis sa ajad, ei sure sa veel midagi, küll saad terveks”… See on pea liiva alla peitmine. Pigem püüda talle märku anda, et surmast rääkimine on OK. Tuleb lasta tal hingelt asju ära rääkida, suhteid klaarida, teda lohutada ja öelda, et tema kõrval ollakse kuni lõpuni.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
