Usun ka, et paljuski tuleb oma last jälgida, aga kui mulle poleks üks lähedane sõbrannaga öelnud, et ma peaksin üritama oma paarinädalast beebit iga hinna eest magama panna, siis ma võib-olla siiani oleksin üleväsinud lapsega, kes magab ülivähe ööpäevas. Seejuures on ju lapsi küll, keda pigem raske üleval hoida selles vanuses.
Olin enne lapse saamist unega seotud raamatuid küll lugenud, aga ma ikka ei saanud päris hästi aru, et lapse magama saamine võib olla paras töö ja ta ei uinu niisama kui ära väsib. Seega sisuliselt ma ikkagi panin üsna sunniviisiliselt teda magama, aga jah, mitte kunagi oma voodisse lihtsalt lootuses, et jääb magama nagu ma ise hea meelega jääksin, vaid ikka käru, kandekott või lasin süles magada. Aga kindlasti on ka erandeid ja äkki tõesti mõni laps ei vaja neid X ettenähtud tunde. Aga paljud vist ikka vajavad, aga suudavad seda ainult vanemate abil saavutada.
Kui minu laps ei ole oleks olnud mega viril ja nutnud tundide viisi, siis ma võib-olla ei oleks osanudki tahta, et ta rohkem magaks. Lihtsalt minu laps oli tõesti õnnetu ja üleväsinud, aga ma pikalt ei saanud sellest aru. Õhtuti ka lihtsalt tassisime last ringi, hüppasime pallil ja muudkui mõtlesime, et miks laps üldse rahul millegagi pole. Läks tükk aega enne kui ka foorumeid lugedes ja sõbrannaga rääkides mõistsin, et pahuruse põhjus on magamatus.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 19.03 12:56; 20.03 16:48;