Inimesed on erinevad. Meie omas peres oleme lahendusele keskendunud, mitte protsessile ja ammugi mitte probleemile. Veel vähem katame me oma halaga tervet perekonda pikema aja vältel.
Ehk siis üldiselt on lugu nii, et kui mehe või minu tervisega midagi halvasti on, siis informeerime teineteist, et valutab või mureks on see, palun too mulle see (vett, tablette, mida iganes). Järgmine laks on paar tundi hiljem, kui arutletakse, kas on parem ja tehakse veel mingit võimalikku ravikuuri. Kui valu/probleem kestab ebanormaalselt kaua, järgneb kolmas praktilise tegutsemise laks. Kolmas laks on veel natuke hiljem, kus minnakse kas perarsti juurde, helistatakse talle, helistatakse perearsti nõuandetelefonile, minnakse EMOsse või kutsutakse kiirabi.
Sellise hambajama puhul on üldiselt teada, et see valutabki 3-4-5 päeva. Seda ütleks sulle iga perearsti nõuandetelefon kohe. Iga inimene, kellel onsama asja tehtud, ütleks sulle seda kohe.
Turtsuda piinleva inimese peale on lubamatu. Kui aga inimene teab, et ta hambaoperatsiooni haav valutab kuni 5 päeva, siis ta tõesti küsib valuvaigisteid ja saadab teise apteeki, aga mitmeid kordi päevas kaevelda, et oioioi kui valus mul on, on tõesti tarbetu. See ei aita kohe kuidagi. Kui jalg on välja väänatud, siis teine toob ja viib, aga kordi päevas kuulama, et oikuivalus pole tõesti vaja. “Oioioi, kallis, ma tean, et oi ku valus sul on pisikene” ei aita ju kuidagi. Aitab, kui partner ABISTAB.
Ma oleksin päris õnnetu, kui mu mees mind meeletult tundide kaupa paitaks ja lohutaks, aga näiteks ei oskaks mind toibutada kui ma minestan või keelduks mu tagumikku pesemast, kui ma pärast puusaoperatsiooni külili oleksin. Tegusid on vaja! Ka ei haliseks ma muidugi korduvalt – mismoodi see aitakski.
Siis juba marss arstile, veenduma, et sul veremürgitust ei ole, kui sa seda kardad.