Ootan nõu, kellel mingid konkreetsed lähenemised tulemust andnud. Aastatepikkune selgitustöö on täiesti tulemuseta. Teismelised poisid, ropendamine tuli algklassides ja lahti ei saa. Omavahel tülitsevad, siis lendavad kõikvõimalikud sõnad. Kui on närvis, ütlevad ka täiskasvanutele halvasti, sealhulgas koolis. Probleem läheb aina teravamaks, sest nooremad (lasteaiaealised) on samuti nüüd sujuvalt sellise kõnepruugi omandanud: vihahoos öeldakse väga halvasti.
Meie mehega ei ropenda, mees isegi ei vannu. Mina, tunnistan, vahel suure nördimuse hetkel olen tõesti “Kurat küll!” poetanud, kuid seda pole üle võetud, ikka need teised, mahlakamad sõnad. Mida teha? Kui räägin, siis saavad kõik aru, aga vihahoos on aru kadunud ja tuleb valimatult. Koolis, lasteaias vaadatakse, et täiesti kasvatamatud lapsed 🙁 Lisan veel, et kaks lastest (1 suurem ja 1 väiksem) on erivajadusega ja neil on oma emotsioonide kontrollimine raske, vanem käib psühholoogi juures, aga vihastamise ja ropendamise osas kasu pole siiani.
Teema: Kuidas ropendamisest lahti saada?
Minu tavapärane küsimus-aga milline on sinupoolne sanktsioon? Võtad taskuraha ära? Nutikeeld? Asjade ostmisest keeld? Midagigi?
Sanktsioonide osas. Kõik lapsed ei ole sellised, kellele mõjuks “keelan-poon-ja-lasen” taktika. Tekib hoopis trots ja nojasiis hoiak ning saadakse rohkem hoogu.
Meil toimis väljakasvamine. U 8. klassi lõpus hakkas ses osas aru pähe tulema (kogu sõpruskonnal). Meil kodus ei ropendata ning alati ka juhtisime poisi tähelepanu tema sõnavarale, sama tegime ka tema sõprade puhul.
Kui oli hullem periood, siis kasutasime tähelepanujuhtimiseks roppus=10 senti taskurahast maha.
Minu tavapärane küsimus-aga milline on sinupoolne sanktsioon? Võtad taskuraha ära? Nutikeeld? Asjade ostmisest keeld? Midagigi?
Sellised asjad ei mõju, kõik läbi proovitud. Võin neilt terve elu ära korjata kui tahan, karistamine ei aita meie peres mitte ühegi lapse puhul, seepärast alati imestan, kui teised räägivad, et rakenda sanktsioone. Meil ei toimi. Kunagi proovisin kasseerida iga ropu sõna eest 20 senti sisse, aga asi lõppes sellega, et olid “igaveses võlas” – ja lõpuks tuleb see raha ju nagunii minult, mina pean välja mõtlema neile mingeid töid, millega nad saaksid teenida jne. Aga mu fantaasia sai suht ruttu otsa. Regulaarset taskuraha neil pole nagunii.
Lisan: tavalises rahumeelses olekus ei ropenda keegi (see iga jäi tõesti algklassidesse, kus sellised sõnad olid uued ja huvitavad veel), see tuleb vihahoos kui emotsioonid üle pea löövad, seega ei saagi karistus toimida ju, sest laps ei planeeri oma ropendamist ette, se eon spontaanne. Võibolla sõnastasin küsimuse valesti üldse ja peaksin tegelikult küsima: KUIDAS LAST EMOTSIOONE KONTROLLIMA ÕPETADA? Ei oska seda õpetada.
Trahv ei aitagi. Pole kedagi kunagi aodanud.
Saadad kohe oma tuppa või kuhugi eraldi.
KUIDAS LAST EMOTSIOONE KONTROLLIMA ÕPETADA? Ei oska seda õpetada.
No näiteks siin on päris asjalik käsitlus sellest teemast:
https://www.apollo.ee/emotsioonid-inimkonna-suurim-soltuvus.html
Mul kaks teismelist ja algklassi laps. Ka aeg-ajalt tuleb ette, et emotsioonid keevad üle ja mõned roppused vastastikku lendavad. Kui mina juures olen siis ehmuvad ja vabandavad. Meie kodus ei ropendata. Olen ka kunagi ammu öelnud, et kuniks minu katuse all elatakse käitutakse viisakalt teineteisega. Enam pole olnud vajadust seda meenutada. Kui saavad suureks ja oma kodu siis tehku seal, mida tahavad. See kes maksab tellib muusika. Kodu on meie kindlus ja kõigil peab olema seal hea olla. Ei salli ropendamist karvavõrdki. Labane.
kui käivad psühholoogi juures, siis palu, et psühholoog õpetaks lastele alternatiivseid tegevusi, mida teha, kui vihahoog peale tuleb. Lihtsalt ropendamise keelamine ei aita, tuleb aidata lapsel leida teine väljund, kuidas oma vihaga hakkama saada
Lõpetaks kõik lõbustused ära, kuniks normaalselt käituma ei hakka. Enda valik kas ropendab või on kino, sõbrad, sünnipäevad, nutiseadmed, taskuraha.
Miks esimesena kohe karistamine pähe tuleb? Miks mitte proovida premeerimist? Tingimused ja reeglid lepite kokku muidugi enne. Aga võib ka mitte kokku leppida, võib lihtsalt kiita ja nö pead silitada iga kord kui märkasid, et laps ei andnud järele kihule ropendada. Rohkem tunnustamist, vähem karistamist!
Sest mitte ropendamine ongi tavapärane käitumine, mitte eriliselt tubli käitumine. Muidu hakkad järgmine päev premeerima selle eest, et tuppa ei essunud.
Sest mitte ropendamine ongi tavapärane käitumine, mitte eriliselt tubli käitumine. Muidu hakkad järgmine päev premeerima selle eest, et tuppa ei essunud.
Kui viimane on probleemiks, siis ongi õigem läheneda just sellest küljest ju. Kas aasta-kahesele lapsele hakkad ka ühel päeval kere peale andma või teda ninapidi loiku suruma kui ta ise selle peale ei tule, et tänasest enam mähkmesse ei lasta ja nüüd tuleb potil käia? Hästi saab asjad selgeks vaid positiivse ergutusega, negatiivne tekitab trotsi ja hirmu.
Eriti leebed. Mul läheb üks euro korraga kassast maha, sest alla eurone trahv teda ei mõjutanud. Tagasi saab selle raha ülbamisvaba päeva eest. Alati ja kõigi lastega ilmselt ei toimi.
Ma lihtsalt ei lubaks ropendada. Mingi taskuraha ja nutitelefon ja arvuti aeg jne kõik kaoks kuni kaovad roppused. Kui ropendab kasvõi ÜKS laps kõigist pere lastest, siis ei saaks KEEGI neid asju kuni käitumine paraneb KÕIGIL. See mõjuks kõige tõhusamalt ma arvan. Ja ropendamise eest annaks kodused tööd teha- triikida, nõud pesta. Poisid tuleks koduste töödega nii ära hõivata, et roppusteks pole aega. Kui ÜKS laps kasvõi ropendab, saavad KÕIK koduseid töid juurde. Ma arvan, et see toimiks küll. Nad hakkavad üksteist korrale kutsuma kui näevad, et sul tõsi taga ja muidugi loeng sellest kui ebaviisakas nende käitumine on sinna kõige juurde. Ainult asjade ära võtmisest ei piisa.
Ma lihtsalt ei lubaks ropendada. Mingi taskuraha ja nutitelefon ja arvuti aeg jne kõik kaoks kuni kaovad roppused. Kui ropendab kasvõi ÜKS laps kõigist pere lastest, siis ei saaks KEEGI neid asju kuni käitumine paraneb KÕIGIL. See mõjuks kõige tõhusamalt ma arvan. Ja ropendamise eest annaks kodused tööd teha- triikida, nõud pesta. Poisid tuleks koduste töödega nii ära hõivata, et roppusteks pole aega. Kui ÜKS laps kasvõi ropendab, saavad KÕIK koduseid töid juurde. Ma arvan, et see toimiks küll. Nad hakkavad üksteist korrale kutsuma kui näevad, et sul tõsi taga ja muidugi loeng sellest kui ebaviisakas nende käitumine on sinna kõige juurde. Ainult asjade ära võtmisest ei piisa.
Pere laste üksteise vastu üles ässitamise peale saab tulla ainult inimene, kelle lapsepõlv on samuti olnud täis vägivalda.
Preemiasüsteemiga töötab võõrutamine paremini ja kasvatab sisemiselt. Jah, see võtab aega, ei saa ju harjumust lihtsalt käsu peale jätta. Seda teemaalgataja kurdabki.
Karistamise süsteem töötab vaid vanema kuuldeulatuses. Ja laps ropendab ikka edasi.
Ma lihtsalt ei lubaks ropendada. Mingi taskuraha ja nutitelefon ja arvuti aeg jne kõik kaoks kuni kaovad roppused. Kui ropendab kasvõi ÜKS laps kõigist pere lastest, siis ei saaks KEEGI neid asju kuni käitumine paraneb KÕIGIL. See mõjuks kõige tõhusamalt ma arvan. Ja ropendamise eest annaks kodused tööd teha- triikida, nõud pesta. Poisid tuleks koduste töödega nii ära hõivata, et roppusteks pole aega. Kui ÜKS laps kasvõi ropendab, saavad KÕIK koduseid töid juurde. Ma arvan, et see toimiks küll. Nad hakkavad üksteist korrale kutsuma kui näevad, et sul tõsi taga ja muidugi loeng sellest kui ebaviisakas nende käitumine on sinna kõige juurde. Ainult asjade ära võtmisest ei piisa.
Pere laste üksteise vastu üles ässitamise peale saab tulla ainult inimene, kelle lapsepõlv on samuti olnud täis vägivalda.
Preemiasüsteemiga töötab võõrutamine paremini ja kasvatab sisemiselt. Jah, see võtab aega, ei saa ju harjumust lihtsalt käsu peale jätta. Seda teemaalgataja kurdabki.
Karistamise süsteem töötab vaid vanema kuuldeulatuses. Ja laps ropendab ikka edasi.
Misasja sa ajad? Mida ma ässitanud olen? Kui sa mingi lumehelbeke oled, mida sa ronid siia teemasse “nõu andma”? Teemaalgataja küsis ju, mis toimiks. Sul pole pakkuda ühtegi nippi niiet mida? Kujutad ise ette, et lapsed juhivad pere elu? Kus sa vägivalda näed? Ühe pere lastele peavadki samad reeglid kehtima kui elatakse sama katuse all.
Misasja sa ajad? Mida ma ässitanud olen? Kui sa mingi lumehelbeke oled, mida sa ronid siia teemasse “nõu andma”? Teemaalgataja küsis ju, mis toimiks. Sul pole pakkuda ühtegi nippi niiet mida? Kujutad ise ette, et lapsed juhivad pere elu? Kus sa vägivalda näed? Ühe pere lastele peavadki samad reeglid kehtima kui elatakse sama katuse all.
Ma ütlesingi, mis toimiks.
Lapsed on osa sellest perest. Nad on väga oluline osa sellest perest. Nende normaalne kasvukeskkond on kõige olulisem. Täiskasvanud loovad normaalse kasvukeskkonna. Karistavad ja lapsi üksteise vastu üles ässitavad täiskasvanud loovad ebanormaalse ja haige keskkonna, milles lapsed saavad väärastunud arusaama iseendast, perest ja elust üldiselt.
Aga karistage-karistage, ega need minu lapsed pole…
Ropendamine on vähese haritusega inimeste
üsna loomulik suhtluse viis. Ropendamine
kaob kui inimene püüab liituda paremasse seltskonda kuhu ropendajaid eriti
ei vastu ei võeta.
Misasja sa ajad? Mida ma ässitanud olen? Kui sa mingi lumehelbeke oled, mida sa ronid siia teemasse “nõu andma”? Teemaalgataja küsis ju, mis toimiks. Sul pole pakkuda ühtegi nippi niiet mida? Kujutad ise ette, et lapsed juhivad pere elu? Kus sa vägivalda näed? Ühe pere lastele peavadki samad reeglid kehtima kui elatakse sama katuse all.
Ma ütlesingi, mis toimiks.
Lapsed on osa sellest perest. Nad on väga oluline osa sellest perest. Nende normaalne kasvukeskkond on kõige olulisem. Täiskasvanud loovad normaalse kasvukeskkonna. Karistavad ja lapsi üksteise vastu üles ässitavad täiskasvanud loovad ebanormaalse ja haige keskkonna, milles lapsed saavad väärastunud arusaama iseendast, perest ja elust üldiselt.
Aga karistage-karistage, ega need minu lapsed pole…
Täiesti seosetu jutt.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
