Teema: Kuidas saada AD-st lõplikult lahti. Kasutanud ca 10 a. Kas on üldse võimalik?

Olen teemaalgataja:

Üldine maksanäitaja korras, kui teha verepilt.

Küll aga olen ülekaaluline, ca 15 kg panen küll AD kaela. Teen küll ka palju trenni, ilmselt seetõttu pole 30 kg juurde võtnud nagu AD-ga tavaliselt.

Küll aga kipub kolesterool kõrgeks (see ka AD-s kõrvalmõjudena kirjas) ja ülskord kui läksin op-le tehti spetsiifiline maksa vereproov, võeti näidud, mida tavaliselt ei vaadata ja need olid veidi paigast ära ja arst ütles ka, et hakkab rasvmaks tekkima. Ma ei teagi, kas see ka ülekaalust ja magusast või tõesti AD-st.

Samas, mis siin viriseda, psühhiaater ütles, et väga paljudel AD ei aita. Minul aitavad väga hästi.

Olen teemaalgataja:

Ma ei saa lihtsalt aru, miks siis kõik arstid ja artiklid jne kõik kuulutavad, et AD ei tekita sõltuvust. Rahustid/uinutid tekitavad. Neid ma ei tarvita.

Arstid lausa suruvad neid AD-sid. Milleks siis valetada?

#3485301:

#3485243:

Olen teemaalgataja:

Ma ei saa lihtsalt aru, miks siis kõik arstid ja artiklid jne kõik kuulutavad, et AD ei tekita sõltuvust. Rahustid/uinutid tekitavad. Neid ma ei tarvita.

Arstid lausa suruvad neid AD-sid. Milleks siis valetada?

Sõltuvuseks loetakse meditsiinis ikkagi seda, kui inimesel on tugev tung midagi tarvitada, ta soovib seda teha pidevalt suurenevates doosides jne.

Rahustitest ja unerohtudest saabki nö laksu alla ja inimene soovib seda tunnet veel kogeda. Mida rohkem ta neid tarvitab, seda suuremat doosi sama mõju saamiseks vaja on. Samuti tekivad sõltuvuse puhul kohe võõrutusnähud.

ADst laksu alla ei jää. Ei ole ka tunnet, et tahaks kohe järgmist doosi või et tahaks rohkem võtta kui tarvis jne.

See, et poole aastaga sümptomid tagasi tulevad ei näita ka kuidagi ravimisõltuvust, sest tekivad ju sümptomid, mitte meeletu tung ravimit tarvitada.

Samas omamoodi füüsiline sõltuvus on võimalik ka ADst. Oma nahal läbi elatud. Aga see väljenduski selles, et mul tekkisid ravimi tarvitamise lõpetamisel tugevad pearinglushood, iiveldus jms sümptomid. Samas isegi siis ma ei tundnud tungi ravimit uuesti võtta.

Võrdluseks – kui narkomaanil on võõrutusnähud, siis tal on ka isu uue doosi järgi. Minul oli kehv olla, aga isu ravimit võtta ei olnud.

Ehk arstidel ongi õigus ja AD ei põhjusta klassikalises mõttes sõltuvust.

Iseasi on muidugi kas AD on mõistlik rsvi alati ja kas seda peaks nii paljudele välja kirjutama jne. Aga see on juba teine ja pikem jutt.

Lõpetamisel pole minul ka mingeid võõrutusnähte. Poole a pärast olen lihtsalt jälle endine närvihaige. Mu elukbsliteet on kehv. Mustad mõtted, ärev jne. Ma ei tea, kas see SSerotoniin saab otsa selle ajaga või mis?

Kuidas ise AD-st lahti said? Või oli sul vaid 1 lühike kuur?

#3488011:

Ma hakkasin võõrutama pärast 7 kuud ja võõrutamine ise võttis ka kuskil 7-8 kuud, sest tugevate võõrutusnähtude tõttu sain ma doosi vähendada väga vähese kaupa.

See oli siis praeguseks 3 aastat tagasi. Sümptomid kordunud ei ole, sest minu probleemide põhjus ei olnudki tegelikult milleski, mida oleks pidanud ravimitega ravima. Ärevushäire sümptomid tekkisid tegelikult sellest, et mul oli pikaajaline stress töö, elukoha ja suhte tõttu ning kui sellele sadas otsa veel traumaatiline elusündmus, tekkisidki paanika- ja ärevushood ning esimene psühhiaater, kelle juurde ma sattusin, kohe mulle ka AD välja kirjutas. Kuna olemine oli halb, siis hakkasin neid ka võtma, aga samas need siiski ei aidanud mind. Võtsin üsna kangeid rohtusid, maksimumdoosis, aga need tõesti võtsid ära paanikahood, aga rahulolematus ja mustad mõtted jäid, sest ega kui päriselt elu ongi pask, siis ega rohud seda ei paranda.

Tagantjärgi tarkusest oleks ilmselt tegelikult piisanudki elu ümber korraldamisest ja puhkusest, sest tegelikult hakkaski päriselt paremaks minema siis, kui vahetasin elukohta, tööd, lõpetasin suhte ja üleüldiselt suunasin oma elu nii, et ma lõpuks olingi päriselt oma eluga rahul. Kurb oligi see, et selle asemel, et seda uut elu kohe täiega nautida, maadlesin ma pool aastat võõrutamisest tulenevate probleemidega.

Minu soovitus sulle oleks täiesti ausalt oma elule otsa vaadata ja mõelda, et kas sa ikka oled kõigega päriselt rahul ja kui ei ole, siis mida sa teha saaksid selleks, et asjad paremaks muutuksid.

Kuidas sul need 7 kuud võõrutusnähtudega maadlemine välja nägi? Kas kohe kui hakkasid vähendama, tekkis mingi jama. Ega ma ju ka 10 a jutti pole võtnud. Ikka kuurid on olnud ja u kuuga võõrutan ära ja mitte midagi pole. Poole a pärast olen närvihaige ja ärev.

#3488954:

mõttemustrite ja uskumuste tuvastamine ja nende muutmine. kui 30 aastat on depressiivseid mõtteid mõlgutatud ja neist n-ö rada sisse tallatud, siis uued mõttemustrid ja rajad ei teki üleöö. ikka tuleb pikemalt harjutada, öeldakse et 21 päeva on see aeg, kui hakkavad uued mõtteviisid kinnistuma. näiteks kordad iga pöev “mina olen väärtuslik”, ” mul on aega kõige jaoks, mida teha soovin” jne. võib öelda, et oled praegustest mõttemustritest sõltuvuses, otsid välismaailmast kogu aeg neile kinnitust ja n-ö elad nende toel, sest teisiti ei oska.

palju aitab vaikuses olek, mediteerimine (iseendaga olek ja mõtete vaigistamine), enda südames olek, mitte peas ????

loe Kreet Rosin-Pindmaa raamatut “MIna olen väärtuslik”

Brandon Bays “Rännak”

Holistilise regressooni teraapia peale võiks mõelda.

depressiooni jm vastu aitab hästi cbd-õli – cbd.ee

Aitäh vastuse eest. Ilmselt see nii vist on jah, et olen oma mõttemustritest sõltuvuses. Polegi varem nii mõelnud. Hakkan proovima: näiteks kordad iga pöev “mina olen väärtuslik”, ” mul on aega kõige jaoks, mida teha soovin” jne.

#3492816:

Mul on ka ärevus ja muremõtted juba lapsest saati, lisaks keskendumisraskused. Aasta aega tagasi võtsin pool aastat AD-d. Jube hästi aitasid. Mõtlesin ka, et kas see ongi normaalse inimese tunne. Justkui puhkus iseendast oli. Aga mul tekkisid peavalud ja siis otsustasin loobuda. Minu jaoks andis AD justkui võimaluse ennast väljast vaadelda. No kui muidu olin oma muremõtete ja ärevusega hädas, siis nüüd sain puhata ja vaadata. Jälgisin muremõtteid ja ärevust, mis tulid. No et, näe, ma muretsen selle pärast, kuidas hommikul koosolek läks tööl. Aga AD-d võttes see ei tekitanud erilist emotsiooni, lihtsalt justkui harjumusest muretsesin. Mul aitas see aru saada, et muremõtted ja ärevus ei ole osa minu isiksusest. Ja õppida ära tundma seda hetke, et millal ebaratsionaalne mõte tuleb. Ja siis teadlikult otsustada mitte muretseda selle pärast. Kirja pannes tundub nii lihtne, eks. Ega tegelikult ei ole alati. Ja on kehvemaid päevi, kus laine üle pea kokku lööb. Aga siis katsungi võtta kaks sammu tagasi ja mõelda, kas tegelikult tasub muretseda, mida ma muretsemise asemel teha saan ja mida see pikas plaanis tähendab. Ega mul ühtegi päris probleemi ei olnud/ei ole, lihtsalt üldine ärevus.

Keerulisem on muidugi, kui stressi ja muret tekitav olukord on pidev – vanainimese hooldamine, lapse haigus vms. Seda ma ei tea, kuidas sellises olukorras toime tulla.

Nii, et siis ikkagi ka peavalud. Minul sama… ma ei suuda neid enam taluda ja otsustasin AD loobuda, ma ei tea, mis minust saab 🙂 aga tabletid jäävad ära. Mul on ka ärevus juba lapsest saati…

Kui võtan AD, siis peavalud nii süvenevad ja pean väga tihti ka peavalu rohtu võtma, käsimüük ei aita enam, mul migreeni rohud. Ja kuna need peavalud nii tihti, siis migreeni rohtude võtmine tihti mōjub juba muudele organitele, magu, maks jne. Tulgu, mis tuleb AD peab välja jääna. Jään kasvõi töölt koju või, mis iganes. Olen trenni koormust kõvasti tõstnud, seega hetkel saan hakkama, mis edasi- ei tea :). Praegu võtan veel 0,5 AD, varsti veersnd ja siis kõik- igaveseks.