Teema: Kuidas saada jälile väsimuse põhjusele?

Ma alustaks nt kilpnäärmest ja rauast.

Minul oli seotud väsimus südamega.

Mul sama probleem, kõik eelnimetatud põhilised näitajad kontrollitud ja kilpnäärme alatalitlus kompenseeritud. Seega kõik peaks nagu korras olema, aga just periooditi on suur väsimus (paar päeva kuni paar nädalat korraga, rohkem sügis-talvel, kõige parem ongi just praegu, suve alguses miskipärast). Vererõhku olen nüüd ise kodus jälginud ja mingi seos tundub olevat küll, kui alla 90/60 läheb, on enesetunne oluliselt kehvem. Mul aitab veidi see tavaline soovitus, soolase söömine ja piisav joomine – kuna kogu aeg süüa ei taha, siis joon selle asemel võimalikult “kanget” mineraalvett (Vytautas näiteks sobib). Tegelikult tarbin juba ainuüksi selle mineraalveega rohkem soola kui päevas muidi soovituslik oleks, ega see vist ka kasulik ei ole pikemas perspektiivis (kardan, et võib osade muude mineraalide puudus tekkida?). Aga tundub, et see hoiab vererõhu ja enesetunde normaalsemana.
Sul võib muidugi hoopis muu probleem olla, eriti kui kilpnäärme jms analüüse veel tehtud pole, aga selge on see, et väga madal vererõhk võib ka väsimust jms tekitada ja seda mineraalvee joomist on vähemalt väga lihtne ja odav katsetada.

Väsimust ja madalat ferritiin võib põhjustada ka madal b12 ja D vitamiin.

See on tingitud soolestikust ja selle eripärast. Tänu osa toiduainete mittesobivusele on sooltes pidev madalatasemeline põletikuline protsess ning sellega seotult on mitmete oluliste toitainete (raud, B12 jne) imenduvus häiritud.

Hakka pidama toitumispäevikut, kuhu paned kirja KÕIK, mida päeva jooksul sööd või näksid. Ning lisa sinna ka enesetunde kirjeldus. Kindlasti on sul üksikuid paremaid päevi. Teadliku toitumise abil saad neid päevi omale juurde tekitada.

Minule annavad “paremaid päevi” ainult taimetoidud, v.a õun ja viinamari. Kui töö tõttu on päev väga kiire ja olen saanud süüa näiteks ainult paar porgandit ning õhtul koju jõudes ostan karbi sushit – ning see ongi kogu mu päeva söök, siis järgmisel päeval on palju kergem ja reipam olla.

AGA. Olen suur lihasõber, söön ka võileibu, armastan õunu ning üleüldse enamikku neid toite, mis mulle toitumispäeviku järgi rasket enesetunnet ja väsimust põhjustavad. Coca zero ja jahutooted tekitavad mulle alati seedevaevuseid, aga armastan neid väga ja loobuda ei suuda.

Ja nii ongi, et elan suure osa oma elust lihtsalt magades või vegeteerides, vererõhk on madal, kehatemperatuur on madal, käed ja jalad külmetavad, kui õues on vähem kui 25 kraadi (ehk siis praktiliselt 10 kuud aastas on mul füüsiliselt vastikult külm), raud ja D-vitamiin on madal (ja ei tõuse ka toidulisandeid võttes, lihtsalt ei imendu), käin saan B-vitamiini süste, jne. Midagi teha ei jaksa. Füüsiliselt lihasjõud on olemas, aga lihtsalt ei jaksa muule mõeldagi peale voodis lebamise või lausa magamise. Ja nii elangi, täielikus energiapuuduses, üksikute helgemate päevadega – kui olen oma toitumist jälginud ja suunanud. Ei otsi isegi abi enam, olen juba aru saanud, et kõik on kinni soolestikus ja seedimises ja toitumises, aga midagi muuta ma ei oska ega suudagi – toiduvalmistamist ja menüü läbimõtlemist vihkan, pigem elangi väsinuna ja letargilisena. Ootan, kuniks meditsiin nii kaugele areneb, et saaksin mingi gastroenteroloogilise diagnoosi, millele oleks olemas muu ravi kui toitumise jälgimine. Ilmselt jäängi ootama ja suren enne ära, kui minu seisundile mingi medikamentoosne ravi leitakse. Ja kui see seisund üldse mingi meditsiinilise konkreetse diagnoosivõimaluse leiab, sest näha ja kuulda on, et see on inimestel vägagi levinud. Aga enamik on oma probleemiga täiesti üksi, meditsiin ei aita ning ise endale sobiva toitumise avastamine-leiutamine on täielik teadus, üksi sellega hakkama saada on raske, eriti kui 90% ajast oled lihtsalt surmani väsinud, jõuetu ja sellega seotult ka tahtejõuetu. Kuradi külm, vastik ja väsinud on kogu aeg olla, mis teadust sa sellisena ikka teed. Parem lähed ja magad. Ja magad. Ja magad.

#3809864:

Olen samas olukorras, nagu teemaalgatjagi. Olen aastaid olnud hädas ülimadala hemoglobiiniga. Viimastes vereproovides selgus, et isegi kui hemoglobiin on tänu retseptiga saadud rauapreparaatide tarbimisele pisut tõusnud, siis rauadepood organismis on täiesti nullis. Käin pmst iga kuu või vahel isegi iga 2 nädala tagant perearsti jures vereproove tegemas, seis on kogu aeg sama või hullem kui varem.

Õnneks on mul tore perearst, kes on võtnud südameasjaks mind aidata või siis saata suuremate spetsialistide juurde.

Mul on mitmel korral kontrollitud kilpnääret, see on korras. Vererõhk on muidugi kõrge aga selle vastu saan rohtu.

Nüüd on asi niikaugel, et tuleval nädalal pean minema ITK-sse veenisisest rauda manustama. Kuigi mulle tundub, et ka see on ajutine abi tegelikule probleemile.

Hematoloogile pole mõelnud minna? Kui depood tühjad, pead vähemalt pool aastat lisa saama.

Huvitav teema

Mina alustaks kõigepealt terviseanalüüsist, kui kopsud süda jne kõik terved siis läheks edasi.

a) kuidas sa magad, magad hästi?

b)Kuidas väsimus on? Kas selline mõnus väsimus, et maatööd tehtud ja selline mõnus uni tuleb või selline haiglane väsimus. kus tunned tahaks nagu külili keerata, aga und ka ei tule ja on kehv uni.

c)toitumine, oled ülekaalus, mis toitu sööd?

d) liikumine , sport. Kui palju liigud? Kui üldse ei liigu alusta jalutamisest?

#3809989:

See on tingitud soolestikust ja selle eripärast. Tänu osa toiduainete mittesobivusele on sooltes pidev madalatasemeline põletikuline protsess ning sellega seotult on mitmete oluliste toitainete (raud, B12 jne) imenduvus häiritud.

Hakka pidama toitumispäevikut, kuhu paned kirja KÕIK, mida päeva jooksul sööd või näksid. Ning lisa sinna ka enesetunde kirjeldus. Kindlasti on sul üksikuid paremaid päevi. Teadliku toitumise abil saad neid päevi omale juurde tekitada.

Minule annavad “paremaid päevi” ainult taimetoidud, v.a õun ja viinamari. Kui töö tõttu on päev väga kiire ja olen saanud süüa näiteks ainult paar porgandit ning õhtul koju jõudes ostan karbi sushit – ning see ongi kogu mu päeva söök, siis järgmisel päeval on palju kergem ja reipam olla.

AGA. Olen suur lihasõber, söön ka võileibu, armastan õunu ning üleüldse enamikku neid toite, mis mulle toitumispäeviku järgi rasket enesetunnet ja väsimust põhjustavad. Coca zero ja jahutooted tekitavad mulle alati seedevaevuseid, aga armastan neid väga ja loobuda ei suuda.

Ja nii ongi, et elan suure osa oma elust lihtsalt magades või vegeteerides, vererõhk on madal, kehatemperatuur on madal, käed ja jalad külmetavad, kui õues on vähem kui 25 kraadi (ehk siis praktiliselt 10 kuud aastas on mul füüsiliselt vastikult külm), raud ja D-vitamiin on madal (ja ei tõuse ka toidulisandeid võttes, lihtsalt ei imendu), käin saan B-vitamiini süste, jne. Midagi teha ei jaksa. Füüsiliselt lihasjõud on olemas, aga lihtsalt ei jaksa muule mõeldagi peale voodis lebamise või lausa magamise. Ja nii elangi, täielikus energiapuuduses, üksikute helgemate päevadega – kui olen oma toitumist jälginud ja suunanud. Ei otsi isegi abi enam, olen juba aru saanud, et kõik on kinni soolestikus ja seedimises ja toitumises, aga midagi muuta ma ei oska ega suudagi – toiduvalmistamist ja menüü läbimõtlemist vihkan, pigem elangi väsinuna ja letargilisena. Ootan, kuniks meditsiin nii kaugele areneb, et saaksin mingi gastroenteroloogilise diagnoosi, millele oleks olemas muu ravi kui toitumise jälgimine. Ilmselt jäängi ootama ja suren enne ära, kui minu seisundile mingi medikamentoosne ravi leitakse. Ja kui see seisund üldse mingi meditsiinilise konkreetse diagnoosivõimaluse leiab, sest näha ja kuulda on, et see on inimestel vägagi levinud. Aga enamik on oma probleemiga täiesti üksi, meditsiin ei aita ning ise endale sobiva toitumise avastamine-leiutamine on täielik teadus, üksi sellega hakkama saada on raske, eriti kui 90% ajast oled lihtsalt surmani väsinud, jõuetu ja sellega seotult ka tahtejõuetu. Kuradi külm, vastik ja väsinud on kogu aeg olla, mis teadust sa sellisena ikka teed. Parem lähed ja magad. Ja magad. Ja magad.

Oot, sa tahad öelda, et see on mingi väga eriline soolestik, mis coca zero jms kräpi dieedil olles rõõmust ei hõiska? Ootad ravi millele?

#3811590:

#3811102:

Ferritiin. Mul oli sügisel 12, nüüd olen poole aastaga saanud üle 40, söön Nõgeli Superrauda edasi, kuni saan 100 kätte. Hemoglobiin oli kenasti normi piires, kuigi alumise piiri lähedal.

Igasugu menüümuutusi tasub teha alles siis, kui veres on põhiasjad kontrollitud.

… ja ma siiralt arvasin, et kui mul ferritiin üle 10 on, siis olen juba väga tegija. Selle Nõgeli superrauaga ma napilt üle 10 selle saangi.

Vahel on perspektiivi mõttes päris silmiavav teiste inimeste kogemusi lugeda.

Kuna olen ise hädas nii väsimuse kui ka peapöörituste jm sellise elu segava jamaga, siis uurisin netist lisaks eestikeelsetele ka saksakeelseid allikaid. Kui eesti allikad soovitavad ferritiini hoida üle 50, siis sakslased soovitavad tõsta 100-le, eriti kui inimesel on rauavaeguse sümptomid. Nii et ma söön ikka edasi 🙂 Ja vahepeal käin analüüsi tegemas. PS ferritiini sain 12 pealt 40-le tegelikult selle tavalise 30 mg Nõgeli rauaga, edasi hakkasin superrauda võtma.

Kui analüüse ei ole tehtud, siis kahtlemata alustada vereanalüüsist — nagu eelpool juba osututatud, kindlasti hemoglobiin, kilpnäärmenäitajad jne. Kui esineb kõrvalekaldeid ja põhjused jäävad segaseks, siis jälgida näitajaid pikema aja vältel, vajadusel lisauuringuid, nt teatud puhul põhjendatud soolestiku uuringud või südameuuringud. Kindlasti seda, mida just oleks vaja lisaks teha, teab kõige paremini perearst. Kuna elu näitab, et mõni perearst on kahjuks ülemäära muretu või lihtsalt ka tööga äärmuseni üle koormatud, siis tasub ise küsida ja peale käia või juhul, kui see on võimalik, kasvõi lasta teha mõni täpsustav uuring tasulisena. Liialt pabistama hakata samas ei ole vaja — pikaajaline väsimus VÕIB vahel osutada varjatult kulgevale raskele haigusele, aga EI PRUUGI ja enamasti ei olegi selle taga midagi nii väga koledat. Mida kauem on see esinenud, seda ebatõenäolisem mõnes mõttes on, et see mingi väga raske haiguse sümptom olla saaks (kui ei ole lisandunud muid spetsiifilisi kaebusi).

Tean ka ühte inimest, kes oli ka selline “raske juhtum”, nagu siin keegi eelnevalt kirjeldas (tema puhul lausa oli juba probleem, et ei suutnud oma pere eest hoolitseda, mistõttu ta lapsed elasid suure osa aega vanavanemate juures, arvas, et peab töölt ära tulema jne) ja kelle puhul lõpuks tõi olulist leevendust just psühhiaatri konsultatsioon ja pikaajaline ravi antidepressantidega. Ise inimene seda depresioonina tajuda ei osanud, ütles vaid, et on arusaamatul põhjusel lihtsalt kogu aeg unine ja väsinud, masendust ega kurbust ei kurtnud.