[small]Laetud Püss kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Kurat, ma ütlen. Kui sa oled otsustanud – kaalutletult! teades kõiki puudusi ja voorusi – saada selle inimesega laps, siis sa võtad vastutuse selle lapse ees, et sa oled valinud talle parima pere sündimiseks. Jah, ongi lahendus see, et kannatad lapse pärast, kui sa oled tõesti nii loll olnud, et täie mõistuse juures oled lapse saanud inimesega, kellega sa ei suuda koos elada. Kire puudumine!? Tule taevas appi! Kas paarid, kes on 10 ja enam aastaid koos elanud, tunnevad lõputult kirge?
Vahel mul on tunne, et inimesed ei tohi omavahel lapsi saada enne, kui nad on 8-10a koos elanud. No kirge pole, ma vihkan teda – pere laiali, PÕMM!
Ei ole vaja lapsele ju siis mingeid järgmisi luiskelugusid välja mõtelda? Räägigi täpselt nii nagu asjad on. Võib-olla on sellest siiski lapsele kasu, kui ta ise saab täiskasvanuks ja mõtleb, kellega pere luua. [/tsitaat]
Mis tunde see lapsele annab, kui ta peab elama kodus, kus ta vanemad üksteist lihtsalt päevast päeva välja kannatavad? Kus üheski päevas pole kildugi rõõmu? Õhk on nii paks, et võib pea ära lüüa! Kui arvad, et laps on sellise toreda koduse õhkkonna peale tänulik, siis ma väga kahtlen selles. Pigem on lapsel vaid süütunne, et tema pärast pidid tema vanemad kannatama, kuigi oleks võinud olla hoopis vastupidi. Kus see kasu on?