Teema: kuidas te seda kõike jaksate?

Viska mees elamisest välja on üks laps vähem ja elu lihtsam.

Aga nohh muidu aitab see, et ei korista, ei tee süüa. Teed hädavajaliku enda ja laste jaoks. Mees vaadaku ise kuidas hakkama saab kui pereelus ei taha kaasa lüüa.

Tüüpiline.
Su mees ei osale koduses elus, sest kaudselt sa soosid seda. Loomulikult on mehel mugav elu, kui söök on alati laual, toad puhtad ja lapsed pestud-kustud-kammitud.
Aga lahendus ongi nii, et sead oma prioriteedid ümber. Minul ei olnud näiteks toad kogu aeg korras ja ka söök ei olnud valmis. Selles ongi nipp. Ja kui mees tuleb koju ja söök ei ole valmis, siis on elementaarne, et ta hakkab seda süüa tegema või siis läheb lastega välja, kuni mina süüa teen.

Tööl käies on koristamisega imelihtne. Sa ei usu mind praegu, aga kui kedagi kodus ei ole, pole ka midagi koristada. Ja kui käid tööl väikeste laste kõrvalt, siis on elementaarne, et sinu prioriteet koju jõudes jällegi ei ole toiduvalmistamine või koristamine. Lastega tegelemine on- nii saavad lapsed oma stressi maha laadida ja on vähem haiged.

Sa praegu mõtled, et need on Sinu mehe valikud. Tegelikult on need SINU ENDA valikud. Mitte keegi ei anna sulle auhinda selle eest, et sul on iga jumala päev põrand pestud ja tolmu imetud.

Ütle mehele: Palun aita mind! Mul on sinu abi vaja. Palu tee see ja see ära…jne.
Väldi kaudset kõneviisi (mulle meeldiks, kui sa… või… kas sa teeksid…. ja ebakonkreetsust, ütle lihtsalt, millist abi sa vajad.

Kui tööle lähed, on muide palju lihtsam. Lapsed on lasteaias (kooliaeg võib olla keerulisem!), toad püsivad paremini korras. Õpeta lapsed varakult ennast aitama.

Minu mees käib reeglina poes (on selles väga osavaks muutunud), tegeleb lastega, eriti kui need väiksemad olid (pani magama, mängis rollimänge, rääkis niisama juttu, tõi lasteaiast jne)
Aga kõik ülejäänud asjad alates hädapärastest remonditöödest + koristmine, söögi tegemine, nõudega toimetamine jne, jne…kõike pean mina korraldama. Mitte miski ei juhtu iseenesest, kellegi teise initsiatiivist Lastega sama lugu. Olen nagu kodutööde projektijuht. Kohati väga tüütu, aga üritan olla positiivne.
Mehel on tohutu palju positiivseid omadusi, mis ülaltoodu minu jaoks kompenseerivad. Ta on vaimukas ja ajab mind naerma ja on väga tark ja andekas. Lastega olen palju rahulolematum…

Ma ei peagi meest paluma,ta teeb ise vajalikud tööd ära.Koristab ka tubasid ja teeb süüa.

just, mind mees ei AITA. Oma osaga saan ise hakkama. Tema peab saama oma osaga. Vahel ma \”aitan\” küll meest, nt kui tal on tööreis ca 3 päeva, siis ju teen mina ka tema osa ära.

Üldiselt ikka kui mina kodus lastega, siis tegelen lastega. Kui mees tuleb koju, siis kas hakkab hoogsalt lastega tegelema (läheb õue nendega v loeb raamatut neile, ehitavad koos laste toas v noh midagi teeb vahetult lastega). Mina koristan ja teen süüa näiteks. Ükskõik kuidas, kuid ei ole nii, et üks vedeleb diivanil ja teine rabeleb. Kui saame lapsed magama, siis tuleb meie vaba aeg.

Ühesõnaga, esimesest kokkukolimise päevast peale tuleb hoida just seda suhtumist, et mõlemad toimetavad kodus võrdselt.

Need naised, kes ise ainult toimetavad, need on ilmselt sellise valiku lihtsalt teinud ning mees näebki seda iseenesestmõistetavana siis. Kui aga valida selline tee, et mõlemad peavad algusest peale kodus toimetama, siis sel juhul näeb mees sellist eluviisi iseenesest mõistetavana.

Ma üksi tõesti ei viitsiks kõigi eest kodus tõmmelda.

Kulla kägu, kes sa peab mehe palumist valeks. Kujuta nüüd ette, et sa ise oled see mees, kes ei märka või ei taha, ei pea vajalikuks naise koduste tegemiste koormust vähendada. Kuidas sa läheneksid jagamise printsiibile? Palun paku variante teemaalagatjale, kellel ON juba lapsed ja kes ON juba sellise konkreetse mehega kooselus ja kelle mees käib tõenäoliselt tööl, samal ajal kui naine On hetkel kodune.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kulla kägu, kes sa peab mehe palumist valeks. Kujuta nüüd ette, et sa ise oled see mees, kes ei märka või ei taha, ei pea vajalikuks naise koduste tegemiste koormust vähendada. Kuidas sa läheneksid jagamise printsiibile? Palun paku variante teemaalagatjale, kellel ON juba lapsed ja kes ON juba sellise konkreetse mehega kooselus ja kelle mees käib tõenäoliselt tööl, samal ajal kui naine On hetkel kodune.

[/tsitaat]
Mehele tuleb lihtsalt öelda: nüüd on sinu kord nõusid pesta, jne
Või anda valida: kas sa vahetad lapsel mähkmed ja tegeled lastega või teed ise süüa.
Rääkida aitamisest on tõesti rumal, kui tegu ühise majapidamisega. SAAB rääkida tööjaotusest – ja kui kodusel inimesel kipub see suuremaks, kui töölkäival, siis tuleb tööjaotus üle vaadata.

Kuna sul on mees olemas, siis alustuseks võta kätte ja hakka talle koduseid töid andma, viivitamatult. Poodi anna nimekiri kaasa, saada SMS või meili peale täpselt mida vaja. Pooled asjad ostab nagunii valesti, aga valede toodete hulk ajapikku kahaneb kui leebelt harjutada. Kas mees mõnda toitu teha oskab? Kui ei oska, las teeb ettevalmistused (koorib kartuleid) või korjab pärast nõud kokku/peseb (kui nõudepesumasinat pole).

Paljud söögid on sellised, mis ei nõua väga suurt pingutust. Kasuta näiteks küpsetuskotte. Väga mugav ja tulemus on mõnus. Viskad sinna sisse mõned kartulid ja porgandid, küüslauku ja sibulat kui meeldib, ja näiteks kanatiivad, poolkoivad vms. Peale näpuotsatäis soola, pipart või karrit, sorts õli, natuke vett ja ahju. Koti sisse tee paar väikest auku. Näita ka mehele, kuidas selline asi käib, siis edaspidi võib just sellise roa tegemine tema õlule jääda, see ei nõua mingit meistriklassi, on suht lollikindel ja 98% kindel, et tuleb maitsev. Ohtudeks on ainult ülesoolamine või kõrbema laskmine.

Kui majanduslikult võimalik ja mõned kodumasinad on puudu, siis ostke kindlasti näiteks nõudepesumasin. Abiks on ka näiteks võileivagrill, mille abil kiiremal ajal mõnusaid sooje võikusid teha, lapsed saavad sellega suuremana ise hakkama, mehe saab ka selle juurde suunata kui tal on nälg. Siis peaks kapis alati tükk juustu olema, ajab asja ära.

Mina ostsin koju aurumopi. See on selline tehnikavärk, surud mehele pihku, peseb põrandaid mis ludiseb. Maksis 130 eurot.

Mees õpeta lastega tegelema. Kui on kodutöid, mida tahad miskipärast ise ära teha, et on kindlam vms, siis harjuta oma diivanikaunistus lastega mängima ja jalutama. Kuni sa elad mehega koos, PEAB ka tema kodus tegutsema, ainult palgateenimisest ei piisa.

Aga kui sinust peaks saatuse tahtel saama üksikema, siis usu, ilma sellise meheta, kes kodus lillegi ei liiguta, on 10 korda kergem.

Meil on välja kujunenud tööjaotus. Mina mehena ei kokka kunagi, mulle ei meeldi. Samas olen alati valmis koka abiline, koorin tükeldan fileerin, nii nagu öeldakse. Kõik mis puutub maitsesse ja maitsestamisse mulle ei meeldi seda teha, kui sööki laual pole võin kiirnuudleid ka süüa. Minu asi on hoida korras kogu kodune tehnika, autod, masinad, et vetsust vesi jookseks sisse ja välja, saab dusshi all käia, et katus läbi ei jookseks, et arvuti ja televiisor töötaks, et talvel tuba soe oleks, korstnad ja kaminad puhtad jne. Siis võin olla \”taksojuhiks\” kui vaja ja aega. Laste riietest ei tea ma midagi, kui siis niipalju et poes on vaja millegi eest maksta. Meil nagu asi kuidagiviisi toimib, olgugi et mind ka peetakse laiskvorstiks.

see on täiesti kohutav ja minu enda põhimõtete vastu, aga poolfabrikaadid ja poe kuumleti tooted on ka täitsa söödavad.
kui lapsed väiksed oli, siis mees oli nii mees, et ei teinud kodus midagi. ega ta nüüdki teeb ikka väga palju vähem, aga ma elan selle üle, sest ta teenib ikka väga palju rohkem.
kui ma kodutööde, laste, majapidamise ja aiaga ja muude asjadega saaks ise ka hakkama( no ei teeks nii korralikult, ei püüaks maksimumi). siis mittekuidagi ei suuda ma teenida sellist palka. ah mis ma räägin, ma ei suuda üldse eriti elamisväärset palka teenida, sest riik ei maksa paremat tasu selle töö eest.
muidugi võiks võtta ka koristaja, aga mulle ei meeldi, kui keegi mu elamsies tuustib. mis siis et koristamise pärast.

naised on ikka naljakad. ma ei tahaks hästi uskuda, et enne mees tegi rõõmsalt kodutöid ja tegeles esimese lapsega nii et seda nägu, aga näe peale viimase lapse saamist muutus laisaks põrsaks. Või kui enne sobis, miks siis nüüd ohkida, et ta on samasugune?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]mismõttes mees ei aita? siis tuleb ta ümber kasvatada, kodus ja pereelus peavad ometi olema mingid reeglid, kohustused ja õigused.
Kui mees elab teiega, süüa soovib ja lapsed saite ka ühisel otsusel, siis ta lihtsalt PEAB kõige sellega tegelema. [/tsitaat]
Meest ei kasvata mitte kunagi mitte keegi ümber vaid kui mees tahab siis ta ise avastab et vöiks ka kaasa lüüa pereelus.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Tublid naised ja emad, kelle mees pole teab kui abivalmis, st ei aita süüa teha, koristada ja lastega tegeleb ka minimaalselt, kuidas te jaksate kõigega ise hakkama saada?

Kuidas teie jaksate, et iga päev oleks soe söök laual, toad puhtad, lastega tegeletud? Ja lisaks veel tööl käia… [/tsitaat]

Ega ei jaksagi, või õigemini, ei taha ja ei viitsi 😛 Mees pole koristaja-kokkaja tüüpi, kuid mina ise ka pole ideaalne koduperenaine, ei meeldi koristamine ja kokkamine.

Meeldib vankriga jalutamas käia, niisama lapsega olla, kui laps on ärkvel või raamatut lugeda ja netis olla, kui laps magab. Tööl praegu ei käi.

Mees tahab sooja sööki lõuna ajal (ta on nii harjunud), aga siis on ta tööl ja vaatab ise, kus lõunatab. Mina teen kodus endale midagi lihtsat – keedan kartulit ja söön mõne poe valmis lihatoote. Värsket kraami (tomatid, kurgid, marjad) söön niisama, salatit ei tee. Lihtsam on porgand või kurk juppideks lõigata ja ära süüa, kui hakata seda salatiks riivima. õhtusöök on meil selline, et sööme seda, mida külmkapist kätte saame. Laps on esialgu rinnapiima peal, selles mõttes on tema toiduga lihtne. Vedelevad asjad panen oma kohale, aga põhjalikku tubade koristamist teen väga harva. Koristuspäeval tavaliselt õue vankriga jalutama ei jõua ehk siis koristamine tuleb jalutuskäigu arvelt.

Kirja panduna tundub naljakas ja mõne jaoks kindlasti jube, aga nii meie elu reaalselt käib.

Vanad su lapsed on? Teatud vanuses tundubki, et ei jõua midagi muud teha (eriti, kui ööd on ka katkendlikud). Minu omad on nüüdseks 4 ja 2 (vanem käib osaliselt lasteaias, noorem on kodune) ja viimane aasta on juba suht inimlik olnud. Jah, maja pole just kõige korras (st segaduse koristan ära aga põrandaid pesta palju ei jõua). Õhtusööki teen küll igapäev ja mingeid poolfabrikaate ei lase oma lauale. Aga lapsed saab edukalt söögitegemisse kaasata (eeldusel, et sa oled valmis hiljem segadust koristama).

Ja kui vähegi võimalik, võiks abi palgata. Lapsehoidja paariks tunniks võtta, kes lastega parki läheb ja/või koristaja paariks korraks kuus.

Tegelikult ei saa ma õelda, et mu mees kaasa ei löö pereelus. Lihtsalt on tal tööpäevad nii pikad, et nädala sees lapsed näevad teda heal juhul tunnikese päevas (siis kui ta hommikul tööle läheb ja kui koju jõuab ning lastele unejuttu loeb). Nädala sees laupäeviti käin jälle mina tööl ja koju tulles on maja suht segamini ja õhtusöök tegemata aga see eest lastega on väga tegeletud:)

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Ega ei jaksagi, või õigemini, ei taha ja ei viitsi 😛 Mees pole koristaja-kokkaja tüüpi, kuid mina ise ka pole ideaalne koduperenaine, ei meeldi koristamine ja kokkamine.

Meeldib vankriga jalutamas käia, niisama lapsega olla, kui laps on ärkvel või raamatut lugeda ja netis olla, kui laps magab. Tööl praegu ei käi.

Mees tahab sooja sööki lõuna ajal (ta on nii harjunud), aga siis on ta tööl ja vaatab ise, kus lõunatab. Mina teen kodus endale midagi lihtsat – keedan kartulit ja söön mõne poe valmis lihatoote. Värsket kraami (tomatid, kurgid, marjad) söön niisama, salatit ei tee. Lihtsam on porgand või kurk juppideks lõigata ja ära süüa, kui hakata seda salatiks riivima. õhtusöök on meil selline, et sööme seda, mida külmkapist kätte saame. Laps on esialgu rinnapiima peal, selles mõttes on tema toiduga lihtne. Vedelevad asjad panen oma kohale, aga põhjalikku tubade koristamist teen väga harva. Koristuspäeval tavaliselt õue vankriga jalutama ei jõua ehk siis koristamine tuleb jalutuskäigu arvelt.

Kirja panduna tundub naljakas ja mõne jaoks kindlasti jube, aga nii meie elu reaalselt käib.[/tsitaat]
Ei tundu ei naljakas ega jube, sest elan ise 3 lapsega suht samas stiilis. Lastele teengi lihtsaid toite, nad ei söögi muud.
Aga ma võin öelda, et mingist piirist see enam ei toimi.
Kui käid tööl ja on mitu last, siis tekib koduseid töid isegi minimaalset ainult tehes nii palju, et kui need ainult ühele inimesele jagunevad, siis sa ei ole enam rahul olukorraga: koolilapsele tuleb ikkagi õhtul ka süüa teha, kooliasju jälgida, väiksem vajab täehlepanu ja koos mängimist, pluss siis veel pesu ja koristamine ja kõike seda töölt tulles ja väsinult. Muide, mustus tekib ka vastavalt elanike arvule, praegu sa oled päeval põhimõtteliselt üksi ja rinnalaps ka hoiab korteris puhtust:)
Ning mees, kes küll päeval sööb väljas ja koristada ei viitsi, hakkab ikkagi kodus mingil hetkel tähelepanu nõudma (voodis?), mida sina enam üksi kõike toimetades ei jõua piisavalt osutada.