Teema: Kuidas teile meeldiks?

Kumb pool sina oled? Kui pärisema siis kas armukadedus lõi üle pea? Ega see meeldiv ei ole jah, aga draamat tegema ei hakkaks, küll läheb ajaga üle.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ei teegi draamat. Ei kavatsegi ses suhtes midagi ette võtta ega probleemi tegema hakata. Veider on see lihtsalt ja mitte just meeldiv jah. Üldiselt tean, kust see asi tulnud on. Lapse isa käsi mängus[/tsitaat]
Tubli oled ja õigesti teed. Kui laps on väike ja isa omalt poolt pressib, siis ajad ainult lapse segadusse. Küll ta aru saab kui suuremaks kasvab.

Kui sellel naisel on ka teisi lapsi, kes teda emmeks kutsuvad, siis on täitsa arusaadav, et laps hakkab automaatselt teiste eeskujul samamoodi kutsuma, ilma sügavalt järgi mõtlemata et tegu pole tema päris-emmega. Mul on kaks last erinevate isadega ja mõlemad lapsed on kutsunud teise lapse isapoolseid vanavanemaid vanaemaks ja vanaisaks, kui need meil külas on. Keegi pole pahaks pannud. See on lapsele palju lihtsam, kui hakata mõtlema, et mis nende pärisnimed on ja siis \”täditada\” ja \”onutada\” sel ajal kui teine laps kõrval neid lihtsalt vanaemaks ja vanaisaks kutsub.

emme on keegi, kes lapse eest hoolitseb. Ja lapse selline ütlemine tähendab, et temast ikkagi hoolitsetakse. Kas lapsel Ema üldse on. Nimetus EMA tähistamaks isikut, kes teda sünnitanud ja igapäevaselt kasvatab.

No kui laps on pool ajast isa juures, siis on üsna loomulik, et ta vajab ka seal ema ja nimetabki siis isa elukaaslast emmeks.

Sina oled ju vaid pooleldi emme st ainult pool lapse ajast.
Sellist asja ilmselt poleks, kui ta käiks isa juures külas n 2 nädalavahetust kuus vms.

Loomulikult, kui pool ajast on seal kodu, on ka ema ja isa.

Üks põhjus, miks ma poleks kunagi nõus sellega, et laps on pool ajast isa juures. Neid põhjuseid on muidugi veel, aga ma olen väga vastu sellisele elukorraldusele niikuinii. Lapse ema on ikka see, kes lapse sünnitas ja kasvatas, ma ei laseks teistel oma last kasvatada.

Antud juhul pole see juriidiline põlvnemist tähistav termin, vaid ametinimetus perekonnas.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Nüüd jõuame jälle sinna, et ikkagi naised üksi peavadki lapsi kasvatama või?
Muidu ikka häda, et mehed ei osale kasvatuses.[/tsitaat]

Eks kasvatuses osaleda saab ka muudmoodi, ei pea kõike pooleks jagama. Ikkagi on lahku mindud ja sellega arvestatakse, et ei saa samas mahus edasi lapse kasvatamises osaleda.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Üks põhjus, miks ma poleks kunagi nõus sellega, et laps on pool ajast isa juures. Neid põhjuseid on muidugi veel, aga ma olen väga vastu sellisele elukorraldusele niikuinii. Lapse ema on ikka see, kes lapse sünnitas ja kasvatas, ma ei laseks teistel oma last kasvatada.[/tsitaat]

Lapse isa kui teine? Me oleme küll oma lastele mõlemad esimesed. Aga no ma ei sünnitanud ka, keisrilõige oli.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Nii ja kuidas see reaalselt oleks? Et isa köhib pappi ja ikkagi ema kasvatab? Või mis variandid veel ? Et kui juba vanemad lahku läinud, siis kisume lapselt ka ühe vanema ära või? Haige maailm,haiged inimesed.[/tsitaat]

No enamasti see tegelikkuses ju nii ongi. Ainult sel juhul, kui vanemad elavad ühes linnas või kohas, või siis lasteaialapse puhul üks vanematest tööl ei käi ja lasteaed on seal, kus üks vanem elab. Või siis on laps 2 nädalat ema juures ja käib ühes koolis ja 2 nädalat isa juures ja käib teises koolis või? Pealegi psühholoogid peavad lapse jaoks kurnavaks seda, kui ta mõlema juures vaheldumisi elab, ka kohtunikud määravad sel põhjusel lapse elukohaks ühe vanema kodu. Lapse kasvatamises saab osaleda ka nii, et tegeleb lapsega, käib külas, helistab ja konsulteerib teise vanemaga, võtab last külla jne.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

No uus naine ikka kui \”teine\”. Minu lapse jaoks pole ta ju tegelikult keegi. Siin on ennegi olnud neid uue naise teemasid, et kui palju peaks uus naine lapsega tegelema, enamus ütleb, et kui laps on isa juures, siis tegelebki isa lapsega, uus naine jääb kõrvale, olgu sõber vms, aga ärgu mängigu ema. Topeltstandardid?[/tsitaat]

Mind panevad kohe nördima sellised laste emad 🙁 Kahjuks on ka minu elukaaslase lapse ema selline, kes arvab, et mina olen mittekeegi tema lapse jaoks.

Ma võtaks selle asja kokku nii, et tegelikult olen mina hoopis tema jaoks mittekeegi. Lapse jaoks olen kindlasti keegi. Ja seda on näha sellest, et laps arvestab minu arvamusega, kuulab mind, seab mind eeskujuks ja tuleb küsib minu käest abi või nõu, kui tarvis on. Ma ei ole kunagi teda minema saatnud või keeldunud temaga tegelemast, ei kavatse ka tulevikus ennast selle koha pealt muuta. Ütle mulle, lapse ema, kas mina peaksin siis väljendama lapsele sinu suhtumist (seda, et olen mittekeegi sinu arvates)? Ja järgmine kord ütlema talle, et anna andeks, mina ei tohi sinuga tegeleda, kuna seda peab tegema sinu isa või ema. Kuidas sa seda täpselt ette kujutad? Laps solvub ju hingepõhjani, kui ma ei taha temaga suhelda, rääkida või tegeleda ja tunneb ennast kahtlemata isa juures pahasti, kui mina seal nagu võõras ükskõikne tont ringi käin? Toon sulle lihtsa näite, kus läheb nö kasvatamine/tegelemine/niisama olemine tegelikult juba segamini ja ausalt öeldes ei ole mul võimalik seda vältida. Näide: Oleme kõik aias, mina istutan näiteks lilli, mees nokitseb ka kuskil midagi ja laps mängib niisama oma asjadega. Nagu teada, siis lastele kangesti meeldib mängida aeg ajalt ka täiskasvanute asjadega. Võtab siis kätte ja hangib endale kuurist ise sae (kuigi on varasemalt öeldud, et see pole mänguasi) seni kuni isa on teisel pool maja näiteks haamrit toomas või läks pissile. Et kuna mina sekkuda ja kasvatada ei tohi, siis vaatan kala näoga pealt, kuidas laps saagimist matkima hakkab ja teeb mida ohtlikku, mida tegelikult ei tohi? Et ootan nö lapse isa, kuigi tean, et mäng võib pahasti lõppeda? Tead, mul täiesti ükskõik, mis on lapse ema arvamus sellisest situatsioonist, aga põhimõtteliselt võtan kätte, lähen lapse juurde ja võtan talt sae ära ja võib olla saab laps ka veidi riielda – teadis küll ju, et ei tohtinud võtta saagi. Siis kindlasti selgitan veelkord, miks ei tohi saega mängida ja ilmselt kaasan isa samuti, kui too tagasi jõuab. Kas see on kasvatamine või mis? Kas seda ei peaks tegema ja siiski niisama pealt vaatama? See piir on nii õhuke ja ausalt öeldes on täiesti jabur öelda, et kõik uued naised, igavesed bitchid, hoidku jumala eest lapsest eemale ja ärgu kasvatagu ega tehku välja. No ei ole võimalik sedasi paraku ühises majapidamises eksisteerida.

Selle koha pealt on ka minu elukaaslane öelnud lapsele, et ta peab kuulama ka minu sõna ja meie juures kehtivad ikka meie reeglid. See on elementaarne, et ma sekkun, kui peaks tarvis olema. Või siis teine positiivne näide, kui laps tuleb minu juurde ja ütleb mulle näiteks, et loeme juttu ja õpime tähti. Mis ma siis teen, saadan jälle isa juurde, et kuule mina sinuga küll ei tegele, et mine õpi ikka isaga või emaga? Tegelikult ka, lapsehoidjale usaldate õpetamise, kasvatamise ja kõik muud tegevused. Aga inimesele, kes jääb aastateks teie lapse ellu ja võib olla on teie lapse õe või venna ema, ei luba lapse poole vaatamistki….Pahandasin praegu väga!

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Mind panevad kohe nördima sellised laste emad 🙁 Kahjuks on ka minu elukaaslase lapse ema selline, kes arvab, et mina olen mittekeegi tema lapse jaoks.

Ma võtaks selle asja kokku nii, et tegelikult olen mina hoopis tema jaoks mittekeegi. Lapse jaoks olen kindlasti keegi. Ja seda on näha sellest, et laps arvestab minu arvamusega, kuulab mind, seab mind eeskujuks ja tuleb küsib minu käest abi või nõu, kui tarvis on. Ma ei ole kunagi teda minema saatnud või keeldunud temaga tegelemast, ei kavatse ka tulevikus ennast selle koha pealt muuta. Ütle mulle, lapse ema, kas mina peaksin siis väljendama lapsele sinu suhtumist (seda, et olen mittekeegi sinu arvates)? Ja järgmine kord ütlema talle, et anna andeks, mina ei tohi sinuga tegeleda, kuna seda peab tegema sinu isa või ema. Kuidas sa seda täpselt ette kujutad? Laps solvub ju hingepõhjani, kui ma ei taha temaga suhelda, rääkida või tegeleda ja tunneb ennast kahtlemata isa juures pahasti, kui mina seal nagu võõras ükskõikne tont ringi käin? Toon sulle lihtsa näite, kus läheb nö kasvatamine/tegelemine/niisama olemine tegelikult juba segamini ja ausalt öeldes ei ole mul võimalik seda vältida. Näide: Oleme kõik aias, mina istutan näiteks lilli, mees nokitseb ka kuskil midagi ja laps mängib niisama oma asjadega. Nagu teada, siis lastele kangesti meeldib mängida aeg ajalt ka täiskasvanute asjadega. Võtab siis kätte ja hangib endale kuurist ise sae (kuigi on varasemalt öeldud, et see pole mänguasi) seni kuni isa on teisel pool maja näiteks haamrit toomas või läks pissile. Et kuna mina sekkuda ja kasvatada ei tohi, siis vaatan kala näoga pealt, kuidas laps saagimist matkima hakkab ja teeb mida ohtlikku, mida tegelikult ei tohi? Et ootan nö lapse isa, kuigi tean, et mäng võib pahasti lõppeda? Tead, mul täiesti ükskõik, mis on lapse ema arvamus sellisest situatsioonist, aga põhimõtteliselt võtan kätte, lähen lapse juurde ja võtan talt sae ära ja võib olla saab laps ka veidi riielda – teadis küll ju, et ei tohtinud võtta saagi. Siis kindlasti selgitan veelkord, miks ei tohi saega mängida ja ilmselt kaasan isa samuti, kui too tagasi jõuab. Kas see on kasvatamine või mis? Kas seda ei peaks tegema ja siiski niisama pealt vaatama? See piir on nii õhuke ja ausalt öeldes on täiesti jabur öelda, et kõik uued naised, igavesed bitchid, hoidku jumala eest lapsest eemale ja ärgu kasvatagu ega tehku välja. No ei ole võimalik sedasi paraku ühises majapidamises eksisteerida.

Selle koha pealt on ka minu elukaaslane öelnud lapsele, et ta peab kuulama ka minu sõna ja meie juures kehtivad ikka meie reeglid. See on elementaarne, et ma sekkun, kui peaks tarvis olema. Või siis teine positiivne näide, kui laps tuleb minu juurde ja ütleb mulle näiteks, et loeme juttu ja õpime tähti. Mis ma siis teen, saadan jälle isa juurde, et kuule mina sinuga küll ei tegele, et mine õpi ikka isaga või emaga? Tegelikult ka, lapsehoidjale usaldate õpetamise, kasvatamise ja kõik muud tegevused. Aga inimesele, kes jääb aastateks teie lapse ellu ja võib olla on teie lapse õe või venna ema, ei luba lapse poole vaatamistki….Pahandasin praegu väga![/tsitaat]

No kuule, ma ei avaldanud ju praegu enda arvamust, vaid perekooli kägude üldtuntud arvamust. Mina ei keela kellelgi kellegagi tegeleda ega kellegi eest hoolitseda jne. Nendest teemadest on lihtsalt välja tulnud, et isa peaks oma lapsele süüa ka tegema eraldi jne. Aga see pole minu arvamus. Ma siiralt loodan, et mu lapse isa uus naine tegeleb mu lapsega, sest mees seda niikuinii ei tee, seda ma tean. Aga mitte niipalju, et teda emaks nimetataks.

Minu kõige suurem hirm on see, et ma saan lapse ja siis lähen oma lapse isast lahku. Ja see on nii suur, et ma ei tea, kas sinu omani üldse jõuan 😀 Ausalt, ma ei kujuta ette, mida sellises olukorras teeksin, oleks vist täiesti murdunud.

Mina arvan seda, et kui laps kutsub võõrasema emmeks, siis järelikult on tal temaga väga soe ja usalduslik suhe. Mina oleks selle üle õnnelik. Küsimus on selles, et kas laps omal algatusel ütleb naisele emme või on tõesti issi või see naine palunud nii teha. See viimane variant oleks minule vastuvõtmatu.
Kui juba suurem laps ütleb teisele naisele emme, siis vaataks ma pigem enda sisse ja analüüsiks oma suhet lapsega. miskit oleks ju mäda.
Samas see emmetamine ja issitamine on nii individuaalne. Tean peret, kus lapsed nimetavad oma vanemaid eesnimedega.
Endal on selline juhus, et naabripoiss on mulle mitu korda emme öelnud. Vot see on juba imelik. Kuna minu lapsed mind emmetavad, lipsab ka naabripoisil minu kohta emme. Tegu siis 5aastaste lastega. Eks ma ka ulatan talle küpsise ja pakun piima ehk siis selline hetkeline hoolitsus. Aga jah, see emme on tal ikka mitu korda üle huulte libisenud. Laps lihtsalt ajab segi. Aga kui ma nüüd hakkan mõtlema, siis tõenäoliselt ta ei teagi minu nime. Peakski talle ütlema, et ma olen tädi see ja see.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mina arvan seda, et kui laps kutsub võõrasema emmeks, siis järelikult on tal temaga väga soe ja usalduslik suhe. Mina oleks selle üle õnnelik. Küsimus on selles, et kas laps omal algatusel ütleb naisele emme või on tõesti issi või see naine palunud nii teha. See viimane variant oleks minule vastuvõtmatu.
Kui juba suurem laps ütleb teisele naisele emme, siis vaataks ma pigem enda sisse ja analüüsiks oma suhet lapsega. miskit oleks ju mäda.
Samas see emmetamine ja issitamine on nii individuaalne. Tean peret, kus lapsed nimetavad oma vanemaid eesnimedega.
Endal on selline juhus, et naabripoiss on mulle mitu korda emme öelnud. Vot see on juba imelik. Kuna minu lapsed mind emmetavad, lipsab ka naabripoisil minu kohta emme. Tegu siis 5aastaste lastega. Eks ma ka ulatan talle küpsise ja pakun piima ehk siis selline hetkeline hoolitsus. Aga jah, see emme on tal ikka mitu korda üle huulte libisenud. Laps lihtsalt ajab segi. Aga kui ma nüüd hakkan mõtlema, siis tõenäoliselt ta ei teagi minu nime. Peakski talle ütlema, et ma olen tädi see ja see. [/tsitaat]

Mulle tundub ka asi nii ja ma ei saa üldse aru, mis draamat siin korraldama peaks. Minu 5-aastane ütleb mulle lasteaiast tulles \”õpetaja\” ja õpetajale \”emme\”, mina ütlen vahest ühele lapsele järgemööda kõigi laste nimed enne ära, kui õige ka tuleb 🙂
Lapsed on mind ka issiks kutsunud ja vahest mängib üks poeg oma nooremale õele issit – ja tema kutsubki oma venda issiks (vanusevahe 2 aastat).

laps tunneb ennast isa elukaaslasega turvaliselt, mina rõõmustaks. Muidugi see häiriks kergelt, aga asja tuleks mõistusega võtta. kuri võõrasema poleks ju sugugi parem variant.