Teema: Kuidas teile meeldiks?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mina arvan seda, et kui laps kutsub võõrasema emmeks, siis järelikult on tal temaga väga soe ja usalduslik suhe. Mina oleks selle üle õnnelik. Küsimus on selles, et kas laps omal algatusel ütleb naisele emme või on tõesti issi või see naine palunud nii teha. See viimane variant oleks minule vastuvõtmatu.
Kui juba suurem laps ütleb teisele naisele emme, siis vaataks ma pigem enda sisse ja analüüsiks oma suhet lapsega. miskit oleks ju mäda.
Samas see emmetamine ja issitamine on nii individuaalne. Tean peret, kus lapsed nimetavad oma vanemaid eesnimedega.
Endal on selline juhus, et naabripoiss on mulle mitu korda emme öelnud. Vot see on juba imelik. Kuna minu lapsed mind emmetavad, lipsab ka naabripoisil minu kohta emme. Tegu siis 5aastaste lastega. Eks ma ka ulatan talle küpsise ja pakun piima ehk siis selline hetkeline hoolitsus. Aga jah, see emme on tal ikka mitu korda üle huulte libisenud. Laps lihtsalt ajab segi. Aga kui ma nüüd hakkan mõtlema, siis tõenäoliselt ta ei teagi minu nime. Peakski talle ütlema, et ma olen tädi see ja see. [/tsitaat]

Mulle tundub ka asi nii ja ma ei saa üldse aru, mis draamat siin korraldama peaks. Minu 5-aastane ütleb mulle lasteaiast tulles \”õpetaja\” ja õpetajale \”emme\”, mina ütlen vahest ühele lapsele järgemööda kõigi laste nimed enne ära, kui õige ka tuleb 🙂
Lapsed on mind ka issiks kutsunud ja vahest mängib üks poeg oma nooremale õele issit – ja tema kutsubki oma venda issiks (vanusevahe 2 aastat).

laps tunneb ennast isa elukaaslasega turvaliselt, mina rõõmustaks. Muidugi see häiriks kergelt, aga asja tuleks mõistusega võtta. kuri võõrasema poleks ju sugugi parem variant.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

No uus naine ikka kui \”teine\”. Minu lapse jaoks pole ta ju tegelikult keegi. Siin on ennegi olnud neid uue naise teemasid, et kui palju peaks uus naine lapsega tegelema, enamus ütleb, et kui laps on isa juures, siis tegelebki isa lapsega, uus naine jääb kõrvale, olgu sõber vms, aga ärgu mängigu ema. Topeltstandardid?[/tsitaat]

Naised on nii kahepalgelised. kui neil on uus mees, siis see peab ikka lastega tegelema ja nad omaks võtma ja veel parem kui lapsed teda isaks hakkaks pidama, siis saab päris isa üldse pildilt välja. aga isa uus perekond on kurjast, eriti uus naine.

Minu vanemad läksid lahku ca 17 aastat tagasi. Põhjused mind väga ei huvitanud ei siis, ega ka nüüd. Isa ja tema naisega olen kunagi mässavas teisemeeas aastajagu koos elanud. Siis me väga ei klappinud. Ei toimunud küll kummaltki poolt ussitamist, aga no minu maailma pilt oli ikka nii kitsas, et sai ainult minust endast täis. Kahjuks.
Praeguseks on seis selline, et isa juurde minnes on tunne, nagu koju läheks. Just sellisesse \”õigesse\” koju, kus on mõlemad omad vanemad ja mis püsib kui maailma tugisammas.
Ja kui pead kellelgi mainima, kuhu oled minemas, siis tahaks nii väga isa-ema juurde öelda. Ometi olen täie mõistuse juures olev täiskasvanud inimene. Tean hästi, et tegemist ei ole mu bioloogilise emaga, kes on muidu ka täiesti elu ja tervise juures.
See on mu meelest ehe näide, kuidas üks naine oskab luua kodu ja kodutunde.
Ma kahtlustan, et minu abikaasa lapsed varasematest abieludest ei tunne minu suhtes samasugust lähedust. Põhjusi pean raudselt endast otsima. Aga see oleks pigem meeldiv ja võibolla kuidagi ehk ka asjadega leppimise märk. Mõningate suurte otsuste puhul olen olnud arutamiseks vääriline ja see annab jõudu. Jõudu jaksata siis, kui ei peeta vääriliseks. Ilmselt oleks ma palju arvestavam ja soojem osanud olla siis, kui mul ka omal laps või lapsed oleksid. See õpetaks pisut kannatlikkust. Liiga palju olekseid sai.
Igatahes on minu meelest parem, kui last ümbritseb pigem rohkem hoolivaid täiskasvanuid, mitte ainult seaduse raames taga aetavaid ja paragrahviga tegelema sunnituid \”päris\” vanemaid, kelle esimene ja tihti ainukene püha kohus ja rõõm on rahakotiraudu avada.