Kas te küsite alati oma abikaasalt luba kui mõni teie sugulane teie poole ööbima jääb? Nt täiskasvanud laps kes pole abikaasaga ühine? Mees arvab, et mul ei ole õigust üksi selliseid otsuseid vastu võtta, kas mu laps võib ööseks meile jääda või ei. Mina jälle ei tuleks selle pealegi, et nõuda mehelt, et ta minult luba peab küsima kui keegi tema lähedastest öömajale jääks.
Kinnisvara on ühisvara.
Kindlasti peaks olema mingi ühine arusaam külaliste ööseks jäämise osas. Vahel ju tullakse külla ja öömajale jäämine toimub spontaanselt, kuna õhtu venis pikaks… Aga kui ühte inimest väga häirib see, et näiteks pidevalt või tihti on võõrad inimesed majas, siis peaks ka tema tunnetega arvestama ja leppima siis kokku, et seda juhtub harvem. Inimene peaks ennast ikka oma kodus saama mugavalt ja turvaliselt tunda. Pidevad öömajalised on ikka ka pidev stress. Ja teavitada tuleks ikka ja alati. Muidu ikka väga piinlik, kui mees näiteks vetsu ukse jätab lukustamata või käib alasti majas ringi teadmata, et teil on külaline.
Mul on näiteks suur pere ja mehel väike. Teda suured seltskonnad ajavad stressi, kuigi ta on imeline võõrustaja, kui vaid paar inimest vahel harva külas käib. Kui mu õde oma perega meile tuleb – 7 inimest, siis jäävad nad alati ööseks, sest elame kaugel. Olen andnud oma mehele loa, et ta saab selleks ajaks kodust ära minna. Naljakas on, et kuigi teatan talle alalti juba mitu kuud või vähemalt nädalaid ette, et seltskond on tulemas, siis talle jõuab see tavaliselt alles paar päeva varem kohale ja hakkab siis alles endale kiiresti reisiplaane tegema.
