Teema: Kuidas unustada oma ideaalne elu?

Ei saa täpselt aru, kas sulle meeldis see, et kõik oli särav ja tuli vaevata, või meeldis see, et elu oli huvitav, mitmekesine.

Mina elan ka sarnast elu, ainult, et teen ise. Sõidan iga natukese aja tagant eestit mööda ringi – bussiga-rongiga, ööbin üle eesti sõprade juures, joome veini, kõrvale juustu, enda korjatud metsataimedest teeme erinevaid teesegusid ja naudime, ei ole ju vaja suuri toidukoguseid, et end hästi tunda. Ja söögiks teen täpselt sama peeneid ja huvitavaid roogi – pastasid, risotosid, kikerherneid jne. Need ei ole ilmtingimata kallimad, kui hakklihakaste, pead lihtsalt õppima neid odavatest toorainetest valmistama. Ka taaskasutuskeskusest saab päris ägedaid nõusid, kui viitsid vaeva näha ja sama stiili kolmplekti kokku koguda. Käsitöö võta varuks -heegeldatud servadega laudlinad ja salvrätid, küünal lauale, lauakaunistus-kompositsioon kuivaatud taimedest jne. – kõik see vajab lihtsalt näpuosavust ja fantaasiat, mitte raha.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Oooh, viinamarjad on hapud… Jah, olin armuke, ei häbene seda mitte üks raas, sest TUNNE oli võimas/õige/hea. Ma olen õnnelik, et kogesin midagi taolist, mida mõned inimesed terve elu jooksul ei saagi tundma! Me mõlemad saime aru, et ajahetk meie kohtumiseks oli totaalselt vale ja ka meie suur vanusevahe mängis meie kahjuks. Meie suhe oleks püsima jäänud kahe pere lagunemise hinnaga, kannatanud oleks ńii minu laps kui tema lapsed, minu mees ja tema naine. Nende maailm oleks segi paisatud meie õnne hinnaga. Kuid kas see siis oleks enam nii suur õnn olnudki?
Sellele kes imestas kuidas ma sain varjata – käisin ise väga palju ja pikkades lähetustes, ka selle mehega kohtusin ainult välismaal (tema ei olnud eestlane). Osa lähetuse ajast (nt nädalavahetused) kasutasime täiendavaks reisimiseks. Kallid kingid? Noh, riideid ma oleks suutnud ka oma raha eest osta, muid asju lihtsalt nautisime koos – kontserdid, teatrid, restoranid, hotellid.
Oli valus päris-päris pikalt peale otsust, et me enam ei kohtu, aga nüüd lihtsalt hindan seda \”enam mitte korduvat\” aega ja ammutan sellest jõudu, kui ka vahel on raske – kasvõi tööl. Aga nii minu mees kui tema naine on väga sarnased – kinnised, kuid samas meie kõrval vankumatud kui kaljud. Ehk see oli ja on ühtaegu meie mõlema õnn ja õnnetus, kes teab…[/tsitaat]

Jumal, sa näed ja ei mürista!
Sa räägid, nagu oleksid oma mehele heateo teinud, sest lahkuminek oleks teda õnnetuks teinud.
Loomulikult oleks, ilmselt oleks ta esialgu südamepõhjani kurb olnud. Aga mõtle, mõne aja pärast oleks ta leidnud endale naise, kes teda tõeliselt hinnata ja imetleda oskab ning nad oleks teineteist nautinud. Usun, et sulle tuleb see üllatusena aga inimesed naudivadki täiesti erinevaid asju- mõned pikki sisulisi vestlusi, teised jälle vaikset olesklemist teineteise seltsis.
Mõtle nüüd ometi- kas sa oleksid õnnelik suhtes, kus sinuga ollakse koos kohusetundest perekonna ees, kuid tegelikult uneletakse mälestuses kellegi teisega veedetud aja järgi, või suhtes kus armastatakse just sind sinu eripäradega.
Ma tõepoolest arvan, et kui ükskord ollakse vanad, siis võiks inimese ilusaim mälestus olla pärit kas lapsepõlvest või enda perekonnast jne, kuid kui selleks mälestuseks on armukesega veedetud aeg, siis sa petad oma meest ja varastad temalt võimaluse saada tõeliselt õnnelikuks.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ma armastan vaieldamatult ka oma meest, ma ei ole temaga kohusetundest. Ta on mu parim sõber ja mu kalli lapse isa. Me oleme koos olnud üle 15.a. Ja ka minu nn armukese naine oli minu armukesele hea sõber ja tema palavalt armastatud tütarde ema. Nemad olid koos olnud üle 25.a. Nii pikkades suhetes muutuvad väga oluliseks ka muud tegurid – sõpruskond, sugulased jne. Alati ei saa käituda puhtalt isiklikust suurest tundest lähtuvalt. Mu mees on minuga õnnelik, ta ei ole seda tüüpi inimene, kes üldse nii hingeliselt ja sügavalt tundeid läbi elaks kui mina. Ta on tasakaalukas, kahe jalaga maapeal. Ütleb, et armus minusse, valis mind ja rohkem oma õnne mängu ei pane. Mina olen tema jaoks see ainus ja õige. Kogu moos. Mina … mina olen teistsugune. Sellel lool on ka pikemaid põhjuseid, mida ma siin välja tooma ei hakka. Ja ma ei unele, vaid suhtun asja realistlikult – oli ilus, oli hea, aga nüüd on see läbi. On ilusad mälestused, aga ma ei heieta neid päevast päeva ja melanhoolselt. Pigem positiivselt. Ma õppisin sellest suhtest väga palju ja õpin siiani. Tegelikult, vahet pole. Mis ma siin ikka räägin. Kes pole ise tundnud, see ei tea ega saagi teadma.[/tsitaat]

Aga kuhu jääb suhtes ausus. Seda enam, et su mees on su sõber, miks sa talle siis sellest ilusast seiklusest ei räägi?
Ja kuidas ei ole need mälestused igapäevaselt su elus, kui igakord kui kasutad teetange mõtled talle jne.
Ma annaksin andeks petmise, aga mitte seda et kui näen oma partnerit mõnusalt muigamas (see nüüd piltlik väljend) teetange kasutades ja küsin, et millest ta mõtleb, siis ta vastab, et ah üks vana asi tuli meelde. Jätmata ütlemata, et siis meenub talle suur ja võimas tunne, mis oli tal kellegi teise, kui minu vastu.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Teinekord on ausus ja ‘südame puistamine’ egoistlikumad teod kui teise inimese säästmine. Mina eelistaks õndsat teadmatust ja ainult väga pinnapealseid oletusi selle kohta, mis ehk oli, kui mingeid detailseid väljarääkimisi.
Suhte jätkamine oleks ehk võimalik, kui ma teaks, et tal oli mingisugune afäär. Kui ma tean tema ‘suurest ja võimsast tundest’, nunnudest pisiasjadest teetangidega, käidud kohtadest jne, siis selle kõige ettekujutamine teeks mulle nii haiget, et jätkamine muutuks võimatuks.
Kas sa räägiksid abikaasale detailselt unenäost, mis hõlmas teist meest? Mõttetu haiget tegemine teisele inimesele.[/tsitaat]

Jah olen suhtes kus saan sellistest asjadest rääkida. Olen korra ka suhteväliselt tundnud teise mehe vastu sädet tekkivat ja sain sellest rahulikult oma mehele rääkida. Loomulikult ta ei olnud selle üle õnnelik, aga mõne aja pärast sain tõdeda, et ju oli asi lihtsalt põnevuses, sest peale ausat ülestunnistust oli see säde teise mehe vastu kadunud kui tina tuhka.
Ja samamoodi eeldan, et ka mees mulle asju räägib.
Aga ju see on jälle selline inimeste erinevus- ma pole lihtsalt sellist elan-parem-tadmatuses tüüpi.
Me oleme omavahel selgeks teinud, et meie oleme just sellised inimesed, kes tunnevad, et kui asjad on ausad ja läbipaistvad on parem, sest ei hakata midagi juurde mõtlema, mida reaalselt pole olnud.
Ma vähemalt siiralt loodan (võib-olla naiivselt), et ka minu mees mulle julgeb asju ausalt tunnistada.
Aga võib-olla tõesti on ka see naine oma mehega rääkinud ja saanud teada, et tema mees ei tahakski tõde teada, sel juhul loomulikult on hästi kui see on mehe teadlik valik.

Ma olen elanud nii ja naa. Ma tean millest räägid. Praegu elan kuskil nende kahe elu vahel. Kui liikuda siis ikka selle n.ö. kõrgklassi poole, kes on nii hingelt kui rahaliselt vabad.
Õnneks mul on valida, kui sooviksin võin alati oma \”rikka\” mehe juurde naasta. Praegu aga pigem eelistan üksi oma lapsega kahekesi olla.
Ühes on paljudel eeskõnelejatel õigus, et võta seda kogemusena ja loo omale selline elu.
Ma elan hetkel suht tagasihoidlikult, võrreldes möödanikuga aga samas millestki puudust ei ole. Hinges kannan seda väärikust, mida kogesin läbi mehe pere rikkuse.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Unenägu ei ole kontrollitav, unenäol ei ole reaalsusega mingit pistmist muul kujul, kui et aju salvestab kõik pika aja jooksul nähtu, kogetu ja salvestab oma absurdsele sürrealistlikul moel, seega välistatud seal millegi erilise tähenduse otsimine.
Aga varjamine oma lähedase eest kõige tähtsamat, lihtsalt sel põhjusel, et muidu tema kujutelm meist kui oma parimast väärtusest, ainukesest armastatust variseks põrmuna tuhaks kokku, on kuritegu, sest toimisid mingil ajal oma kihu ajel, ja lasid sel nautida, abikaasast lugupidamine ja austamine oli siis 0. Kui ka mina sellest teada saanuks, milliseid tundeid mu elukaaslane tundnuks, mida koges olles teisega- oleks lahkuminek vältimatu, sest petmist saab andestada, aga andestada ei saa seda, mis oli sinust ülevam, mis saadab siiani mälestusis.
Ta on kaval ja argpüks, kes hoidis kogu aeg kahte rauda tules, ja teades, et see lõpeb varem või hiljem, on nii hea minna tagasi oma kindlasse suhte rüppe ja uneleda seal vargsi, oma elukaslase ees ausat ja armastavat naist mängides. Täielik mehe lollitamine, kes tõe teada saades, ah, seda ei tahaks isegi mõelda. See ei ole säästmine, see on oma kuriteo salgamine, pääsemaks teenitud karistusest, olla õnnetu![/tsitaat]

Miks sa nii verejanuline oled? Milles seisneb su probleem?

Ma ei saa ka sellest teisest loost aru. Inimene kiidab taevani oma armukest, räägib oma õnnelikust elust temaga, sellest kuidas nende abikaasad andsid aega neile selgusele jõuda jne jne. Päriselt oledki nii rumal? Te tegite juba oma abikaasadele haiget, mis tunnete säästmine see on, kui te jäite oma kaasade juurde? Ma arvan, et üks teist lihtsalt armastas oma abikaasat rohkem ja Sina see ilmselgelt polnud. On siis hea elada ja õhata oma kunagise armukese järgi? Lahkuminek oleks säästnud teid kõiki. Aga teemaalgatuse juurde, ma arvan ka, et kui väga tahta suudad Sa sellise elu juurde tagasi pöörduda:) See on loomulik, et sa igatsed oma endist elu, kus sa olid õnnelik:)

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Ma juba pikemat aega loen suu ammuli selle ühe ülimalt kibestunud käo kommentaare. See on uskumatu millist labasust ja pettumust sealt õhkub. On selge, et ühel madalalaubalisel mehel on naine läinud vähe arukama ja jõukama juure ja nüüd pritsib ta sappi igas teemas kus see vähegi võimalik on. Ma olen üsna kindel, et see on alati üks ja sama mees, sest see kirjastiil… andke andeks ajab südame pahaks.[/tsitaat]

EI USU et selliseid mehi on,arvan et siiski kibestunud naine

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

EI USU et selliseid mehi on,arvan et siiski kibestunud naine[/tsitaat]

Ei, see on siiski vist mees. Ilmselt inetu, vaene ja sita iseloomuga. Paljudes teemades ajab sellist juttu, vahel ka täitsa tühja koha pealt.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ma armastan vaieldamatult ka oma meest, ma ei ole temaga kohusetundest. Ta on mu parim sõber ja mu kalli lapse isa. Me oleme koos olnud üle 15.a. Ja ka minu nn armukese naine oli minu armukesele hea sõber ja tema palavalt armastatud tütarde ema. Nemad olid koos olnud üle 25.a. Nii pikkades suhetes muutuvad väga oluliseks ka muud tegurid – sõpruskond, sugulased jne. Alati ei saa käituda puhtalt isiklikust suurest tundest lähtuvalt. Mu mees on minuga õnnelik, ta ei ole seda tüüpi inimene, kes üldse nii hingeliselt ja sügavalt tundeid läbi elaks kui mina. Ta on tasakaalukas, kahe jalaga maapeal. Ütleb, et armus minusse, valis mind ja rohkem oma õnne mängu ei pane. Mina olen tema jaoks see ainus ja õige. Kogu moos. Mina … mina olen teistsugune. Sellel lool on ka pikemaid põhjuseid, mida ma siin välja tooma ei hakka. Ja ma ei unele, vaid suhtun asja realistlikult – oli ilus, oli hea, aga nüüd on see läbi. On ilusad mälestused, aga ma ei heieta neid päevast päeva ja melanhoolselt. Pigem positiivselt. Ma õppisin sellest suhtest väga palju ja õpin siiani. Tegelikult, vahet pole. Mis ma siin ikka räägin. Kes pole ise tundnud, see ei tea ega saagi teadma.[/tsitaat]

tean. ja olengi valinud(!) mehe, kelle vastu tunnen suuri tundeid. oleme koos 18 aastat. mehed, kellel tutvumise ajal jäi justkui midagi puudu – oli nt suurepärane hingesõber, aga mitte nii kõlgetõmbav või oli liiga kinnine või liiga tujukas – ei saanud mu meheks.

tagantjärgi mõeldes tundsin seda pigem alateadlikult. imelik, et olen alati mehe armastusest olulisemaks pidanud seda, et mina saaksin meest täiega armastada. kui ma seda ei ole 100 % saanud, siis jääb hing nälga. jah, ja seda, et naine ootamatult armukeseks võib saada, et kuskilt hingele toitu saada ja selle hiilguses siis elada, seda ma arvan mõistvat.

ma siiski prooviksin minevikus unelemise asemel leida oma mehes üles see, mille heleduses elada, seda enam kui su mees teab kogu lugu. siis on ju lihtsam. need teise mehe elukorraldusest üle võetud teistmoodi asjad ma viskaks minema. sest iga hetk, kui sa teisele mõtled, vähendab põhjust südamest mõelda oma mehele.