Mehel on väga pingeline töö ja ta on sellest silmnähtavalt stressis ja läbipõlemise äärel – töö võtab kogu energia, nii et koju jõudes on ta enamasti väga väsinud ja otsib stressileevendust kõikvõimalikest ebatervilisest tegevustest nagu õllejoomine, liigsöömine, mõttetute telesaadete vaatamine jne. Ma saan aru, et tahab end lihtsalt välja lülitada. Samas töö talle justkui meeldib ja ta väidab, et tema erialal ei oleks ka kuskil mujal parem. Mina kardan, et ta põleb niiviisi läbi, sest läbipõlemise märke ja sümptomeid aina koguneb. Ta ise arvab, et pole hullu midagi ja peab vastu küll.
Unehäired, võimetus lõõgastuda, ülesöömine, seletamatud valud (mis puhkuse ajal alati ära kaovad), kergesti ärritumine, tujutus, kurvameelsus, ärevus – ta tunnistab, et kõik need sümptomid tal esinevad, kuid ta keeldub suurt pilti nägemast. Ta usub, et psühhiaatri juurde minemine näitaks justkui mingit nõrkust ja tal ei ole sinna üleüldse asja ja ta ei oskaks seal midagi rääkida. Aga samal ajal näen ma kõrvalt, kuidas ta end aina sügavamasse auku kaevab ja pole harvad hommikud, kui ta enne üles tõusmist voodis natuke nutab. Mina tahaks hakata lapsi planeerima ja ühist kodu soetama, aga tema on hetkel nii sügavas augus (ma julgeks pakkuda, et depressioonis), et ei oska ega taha tulevikule mõelda. Lisaks on ta iseloomult kohutavalt jonnakas ja läheb kergesti trotsi täis. Minul on mõistus otsas ja ma ei oska teda aidata – see mõjutab palju ka meie suhet. Psühhiaatri juurde mineku osas on ta juba trotsi täis, aga samas kui ma sellest üldse juttu ei tee, siis ta ei jõua sinna kindlasti.. Koos oleme olnud 7 aastat ja sümptomid on tekkinud viimase 2 aasta jooksul ja aina süvenevad.
Kuidas teha talle selgeks, et tal on abi vaja ja üksi ta sellest mustast august välja ei rabele?
