Teema: Küsiks, et aga mis olukord on teile tinginud koduse olemise?

Eks meile kõigile meeldib endast aeg-ajalt mõelda kui lillekesest pasameres.

Kadestan.
Oh oleks mul mingi regulaarne pealevoolav rahavoog, ma ei käiks enam minutitki tööl oma aega ja tervist raha eest müümas.

minu tutvuskonnas on 2 kodust. üks on kodune selletõttu, et ei leia tööd (ta välisriigis) ja teise jaoks on kodus olemine ja laste kasvatamine võrdväärne töölkäiva naise tööga. kusjuures kodus käib tal koristaja ja lapsed on enamuse päevast koolis.

aga üldiselt kadestan naisi, kes on suutnud oma elu sättida mehe kukile ja on pannud enda heaolu sõltuma mehe rahakotist. mina ise nii ei oska ega vist ka julge.

kuigi ma oleks ka hea meelega kodune, kui pere rahakott seda võimaldaks. arvestades aga seda, kui raskelt raha ikka tuleb kätte, siis ma pigem eelistan tööl käia, kui et matta oma meest infarkti tõttu aastaid varem.

Lühidalt küsimusele vastates: olin tööst väsinud ja tüdinud. Koondati. Avastasin töötuskindlustusega kodus olles kaks asja: 1.mulle meeldib kodus olla, igav ei ole ja natuke tööd saan ka tehtud 2. meie pere tuleb toime ka ainult mehe palgaga + minu mingi tilluke sissetulek, mille teenimiseks tegin iga kuu vbl paarkümmend tundi tööd (u 5 tundi nädalas).

Olin kodus kolm aastat, kui koondati ja tundsin, et tahan puhata töötamisest. Töötamisest oli lihtsalt kõrini, tahtsin sellest puhata. Sain ka mitu tööpakkumist, kuid ütlesin need ära ja võtsin oma töötuskindlustuse välja. Kuna palk oli mul väga hea, jäi ka töötuskindlustusest kodus olles veel alles. Oli ka kogunenud sääste + koondamishüvitis. Kodusolemise teisel aastal tegin mõned suuremad tööd, millega teenisin u 100 000 kr kokku. Kulutasin hästi vähe. See oli minu jaoks nagu mäng: kehastusin vaeseks kodusolevaks naiseks:) Ma ei ostnud kaks aastat endale ühtegi riidehilpu va paar paari sokke.
Mulle õudselt meeldis selline elu. Ootasin, millal ma kodusolemisest tüdinen , aga seda ei juhtunudki. Lõpuks läksin ikkagi tööle, isegi ei tea miks. See oli umbes nii, et sügis hakkas tulema, mõtlesin, et äkki peaks tööle minema? Läksin CVkeskuse lehele, leidsin ühe sobiva tööpakkumise, kandideerisin, käisin vestlusel ja saingi selle töö. Mõtlen siiamaani, et miks ma ikka veel seal töötan? iga päev olen nagu kahevahel, et kas peaksin tööl käima v mitte?
Kodus olles teenisin nii palju, et minu arvelt minev pangalaen 250 ¤ oleks olemas + u 50 ¤ isiklikeks kulutusteks, nagu juuksur või sõbrannade sünnipäevakingid. Toidupoes käisime ja käime siiani koos mehega, tema maksab arve. Lapsele ostsin riideid siis Humanast, see 10 e oli mul ikka olemas.
Nüüd tööl käies löön jälle vanaviisi raha laiaks hilpude ja ilusalongi peale. Autoparkimine, väljas söömine – ma arvan, et ma ei ole töölkäimisega erilises plussis. Samas tunnen, kuidas see \”tööl peab käima, kõik normaalsed inimesed käivad tööl\” mõtteviis minus aina enam juurdub. Tegelikult ma arvan, et töölkäimine on ebanormaalne seisund. Ilmselt ma ei ole ka kuigi sotsiaalne olend ja 5 päeva kontoris oleks piin. Õnneks, kuna mul on oma töökohast suht savi, siis olen deklareerinud, et pooled päevad töötan kodus ja siiani on nad sellega leppinud.
Isegi ei tea, mida ma tahaks – vbl osaajaga tööd, mille tegemiseks üle ühe päeva nädalas ei peaks kodunt välja minema? Täna ntx istun kontoris ja hommikul oli nii kahju kodunt ära minna, praegu on maal nii ilus. Suvel ei saa iga päev randa minna, peab ootama puhkust. Ja kindlamast kindlam, et tööl käimine ise on päris kallis lõbu. Näiteks ostan ma nüüd laste riideid jälle poest, mitte ei kammi 2-euro päevade ajal Humanaid.

Vabandage teie, kes te siin sõna otseses mõttes solvate kodus olevaid naisi – kas te ise ei saa aru et nõme on niimodi kadetseda?
Meil on nii, et olen kodune 2 aastat. Kuna mees käib tööl ja ta ise tahabki nii, siis miks peakski olema teistmoodi? Minu töö on kodu ja lapsed. Ning teenime lisaks tema palgale ka oma ettevõttega raha. Praegu pole mul aega sellega väga palju tegeleda, aga siiski saame sealt kõrvale raha pandud küll. Muidugi oleme ka kindlustatud. Nii mees kui mina. Ja on pangas alati üleliigne raha.
Miks ei võiks nii elada kui elu võimaldab? Mina pole unustanud samas töötamist ja aitan mehel kogu aeg pabereid korras hoida ning muud asjad sinna hulka. Ning kui kõige pisem paari aastane juba on, siis hakkan ise ka jälle asjatama rohkem sissetuleku suurendamiseks meie ettevõttega.

mina lihtsalt ei saa aru, kuidas naised julgevad ja tahavad oma elus kõik kaardid ühele inimesele laduda. nagu ei eksisteerikski elus üldse liiklusõnnetusi, haigusi, keskeakriisi jms.

vabandused stiilis \”mehele meeldib tööl käia\” on naeruväärsed. kui mehele anda mõnekski nädalaks võimalus tegeleda oma hobidega, reisida ja puhata ning samal ajal veel raha saada, siis nad ikka valiksid ka mitte-töötegemise. neile lihtsalt pole elus selliseid valikuid pakutud, sest alates perekonna loomisest on ju mehed kuni surmani tööorjad (isegi mitte pensionini, sest eesti mees ju väsib enne…).

jajah, nüüd tulevad kõik kodused naised rinnale taguma ja väitma, kuidas kõik on kindlustatud ja naise nimel, aga reaalsus on ju suuremal enamusel naistel ikka see, et kui mehega miskit juhtub, on naine oma eluga käpuli. ja mitte et mul naisest kahju oleks, mul on lastest kahju, et naised oma laste heaoluga sellisel viisil mängivad ja ainult oma heaolule mõtlevad.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]mina lihtsalt ei saa aru, kuidas naised julgevad ja tahavad oma elus kõik kaardid ühele inimesele laduda. nagu ei eksisteerikski elus üldse liiklusõnnetusi, haigusi, keskeakriisi jms.

vabandused stiilis \”mehele meeldib tööl käia\” on naeruväärsed. kui mehele anda mõnekski nädalaks võimalus tegeleda oma hobidega, reisida ja puhata ning samal ajal veel raha saada, siis nad ikka valiksid ka mitte-töötegemise. neile lihtsalt pole elus selliseid valikuid pakutud, sest alates perekonna loomisest on ju mehed kuni surmani tööorjad (isegi mitte pensionini, sest eesti mees ju väsib enne…).

jajah, nüüd tulevad kõik kodused naised rinnale taguma ja väitma, kuidas kõik on kindlustatud ja naise nimel, aga reaalsus on ju suuremal enamusel naistel ikka see, et kui mehega miskit juhtub, on naine oma eluga käpuli. ja mitte et mul naisest kahju oleks, mul on lastest kahju, et naised oma laste heaoluga sellisel viisil mängivad ja ainult oma heaolule mõtlevad. [/tsitaat]

Vaata, on erinevaid koduseid naisi, sa ära löö neid kõiki ühe mütsiga. Riskigrupp on jah võibolla need kodused naised, kes läksid mehele kohe pärast keskkooli, ametit neil pole ega ole elus päevagi tööl käinud.
On ka selliseid koduseid naisi, kes enne koduseks jäämist saavutasid sellise erialase positsiooni, et mingisuguse erialase töö saavad nad alati, kui soovivad tööturule tagasi pöörduda. Samuti saavad nad olevalt erialast vähemal määral ka kodus oma erialase tööga tegeleda, kui soovi on.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ahjaaa ja minu jaoks pole vahet kas naine käib tööl või on kodune, see on igaühe enda valik ja otsus.[/tsitaat]

muidugi on see igaühe otsus ja mure. samas on elu näidanud, et see saab vägagi perekonna, tutvuskonna ja suguvõsa mureks, kui midagi peaks mehega juhtuma. see on lihtsalt reaalsus, mida ilmselt on paljudel kodustel raske endale tunnistada. aga muidugi pole mõtet vaielda siin hetkel kodustega, kellel hetkel tunne, et selline ongi elu. ilma ühegi õnnetuse ja ootamatusega.

Olen kodune olnud üle 5 aasta. Enne laste sündi otsisin tööd. Oleks isegi tööle saanud, aga nädal enne vestlust sain teada, et ootan meie esimest last. Loomulikult mind tööle ei võetud. Pärast esimest last sündis mõne aja pärast juba teine laps. Nii oligi planeeritud. Kaks last järjest ja siis on kõik. Lastega olin pikalt kodus, sest lasteaiakohti polnud. Ja siis said nad lasteaeda. Olin rõõmus, et lõpuks ometi saan hakata tööd otsima. Iseenesest selleks vajadust polnud, aga mina tahtsin kodunt välja saada. Mehe ainuke palve oli, et ma töölkäimisele peale ei peaks maksma. Tema ei ole nõus finantseerima minu töölkäimisi. See tähendas, et töökoht peaks olema võimalikult kodu lähedal või ühistrantspordiga ligipääsetav, palk normaalselt suur ja kindlasti ilma vahetusteta töö. Põhjuseks just see, et meest nädala sees kodus pole ja kogu majandamine minu õlul. Selgus aga see, et lapsed on suurema osa ajast haiged. Keskmiselt 10 päeva kuus said lasteaias käia. Polnud võimalik isegi vestlustele minna. Kui oleks lapsehoidja palganud, oleks tõenäoliselt juba tõesti oma töölkäimistele peale maksnud. Selgeks sai see, et tööle mul asja pole. Eriti just rõhutas seda mees ise. Tundsin süümekaid, aga mees rahustas maha. Tema töölkäimised ei sõltu minust. Isegi, kui ma tööle lähen, töötab tema ikkagi kodunt eemal välismaal. Minu palk oleks kui taskuraha mulle ja tööl käimine minu eralõbu. Sellest ei sõltu midagi. Tema peab endiselt rohkem teenima, et meie majaehitus lõpule viia. Eestis sellist palka teenida pole võimalik ja ka meie kahe palk kokku Eestis ei annaks sama summat, mida tema üksi teenib. Samuti ei saa tema lastega nende haiguste ajal koju jääda.
Nii ma siis mõtlesingi, et lähen sügisest hoopis õppima. Jääb veel piisavalt aega lastega tegeleda ja suved on vabad. Suvel töötamist ma hetkel ette ei kujuta. Ilusate ilmadega kuskil kontoris istuda oleks piin. Pealegi tegelen ma usinasti meie aiaga ja see võtab kevadel suurema osa minu ajast. Terve suve tuleb seda korras hoida. See on minu hobi ja suur armastus.
Ma ei kavatsegi koduseks jääda, sest tean, mis riskid sellega on. Kui kool lõpetatud, kavatsen pensini ja võibolla ka kauemgi tööd teha. Selleks ajaks on lapsed juba suuremad. Loodetavasti ei käi ka mees igavesti välismaal tööl ja mingi aja pärast jääb Eestisse ning nokitseb oma vana tööd teha. Selleks on tal abilist vaja ja kui poeg meil piisavalt suur, saab ta isa aidata. Pakun, et meie pensipõlv on kindlustatud. Sissetulekud muidugi vähenevad, aga siis polegi sellel enam tähtsust. Maja on valmis ja lapsed suured. Paras aeg tagasi tõmmata.

[small]andur kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ei, ei..valesti mõistad. Ei solva! Vaid nii nagu Sina ei mõista, miks me \”raiskame\” end tööd tehes kui kodus võiks olla, ei mõista meie Sind, et millist rahuldust võiks pakkuda kodune perenaine olla ning mehest sõltuv olla. Issanda loomaaed on kirju, hukka ei saa kedagi mõista. Mis ühele pakub pinget, ajab teise hulluks ja vastupidi. [/tsitaat]

Ma käin küll tööl, aga ei mõista, mis mõttes mehest sõltuv? Ehk on hoopis mees naisest sõltuv? Kui naine hoiab kodu korras, hoolitseb lapse eest, saab mees rahul tööle pühenduda. Ei pea pidevalt hoolduslehti võtma, saab rahus ületunde teha, komandeeringusse sõita, ei pea peale tööd poodi tormama, siis pliidi äärde, õigeks ajaks lasteaeda, ei pea töölt ära küsima, et korsnapühkijat, torumeest oodata jne, jne. Puhkepäeval ei pea mees hakkama kodu koristama, pesu eest hoolitsema, aeda hooldama, vaid saab end hobidele ja lastega koos lõbutsemisele pühenduda.
Minu unistus oleks selline tööl käimime! Ma teen oma tööd ja hästi ja naudin seda, aga töö- ja pereelu ühitamine paneb end ribadeks tõmbama.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

täiesti usun. kuid tänapäeval on see pigem erandite erand. ameteid, mis ei eelda pidevat koolitust ja rongil-püsimist ning milles oskusteave on ajatu, on ikka väga vähe. loe siin mistahes päeval foorumis teemasid, kus isegi 2-3 aastat kodus olnud naised ei saa tööle tagasi, sest asendajad on olnud paremad või ettevõte on edasi liikunud, ja sa pead ka tunnistama, et sellised naised on pigem erandid. kui ma vähegi enda tutvuskonnale mõtlen, siis vägagi kirjust naiste tööaladest ma ei suudaks ühtegi välja mõelda, kuhu saab tööle kohe, kui tuju peaks tekkima, CV-s tükk maad tühjust ja üksikema staatus… tõenäosus, et kodune naine käib erialastel koolistustel pidevalt? lubage naerda. ei usu.[/tsitaat]

Aga loomulikult käisin kodus olles erialastel ja ka muudel koolitustel, tegelesin hobidega, lugesin nii teaduslikku kui erialast kirjandust. Miks ei peaks?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]andur kirjutas:[/small]

Ma käin küll tööl, aga ei mõista, mis mõttes mehest sõltuv? Ehk on hoopis mees naisest sõltuv? [/tsitaat]

Ju siis olete mõlemad üksteisest sõltuvad. Mees teenib raha ja sina meest ning lapsi. Perekoolis olen sellose peremudeliga kokku puutunud jah. Huvitav, aga ei mõista. Hukka ei mõista samuti. 🙂
Õnneks olen põrganud kokku õige mehega, kes minust ei sõltu. Ta saab söögi lauale ja toad korda ka siis kui mind pole. Lapsega on õpitud ja müratud, aeda toodud ja viidud. Nimelt…ma käin kah komandeeringutes (küll tunduvalt vähem kui tema) ja emmet ma temale küll mängida ei jõua ega taha. Võibolla sel juhul tõesti..peaksin siis koju jääma ja iseenda unistused maha matma…

[small]andur kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Ju siis olete mõlemad üksteisest sõltuvad. Mees teenib raha ja sina meest ning lapsi. Perekoolis olen sellose peremudeliga kokku puutunud jah. Huvitav, aga ei mõista. Hukka ei mõista samuti. 🙂
Õnneks olen põrganud kokku õige mehega, kes minust ei sõltu. Ta saab söögi lauale ja toad korda ka siis kui mind pole. Lapsega on õpitud ja müratud, aeda toodud ja viidud. Nimelt…ma käin kah komandeeringutes (küll tunduvalt vähem kui tema) ja emmet ma temale küll mängida ei jõua ega taha. Võibolla sel juhul tõesti..peaksin siis koju jääma ja iseenda unistused maha matma… [/tsitaat]

Nii kummaline oleks teineteisest sõltumatult abielus olla. ABIelu ju teineteise abistamist tähendabki.. See on võrdsete liit, kus mõlemad pere hüvanguks tegutsevad.
Mis vahet on sellel, kas kõike tehakse pooleks või üks teeb ühte ja teine teist? Tulemus on sama. Ühele perele sobib esimene, teisele teine. Ei ole kumbki vorm teiste kritiseerida, kui pere ise on oma rollijaotuse valinud.
Mulle jah, meeldib oma abikaasast sõltuda ja talle minust ka. Miks me muidu pere lõime?
Loomulikult saame me kõik ka üksi tehtud. Enne pereloomist ju elasime ka! Ja saame siis, kui üks näiteks mitu nädalat kodust ära on. Palju mõnusam on siiski asjad ära jaotada. Mulle (ja mehele) meeldib tegelda korraga vähemate asjadega ja nende eest vastutada. Kahjuks ei saa me seda praegusel eluperioodil endale lubada. Seega käib meeletu kombineerimine – kes saab täna haigete lastega koju jääda, kes läheb poodi, kes jääb torumeest ootama, kes tormab töölt varem ära, et koolikoosolule jõuda jne, jne. Ei ole üldse mõnus.

Seda teemat lugedes tuli üks mõte. Koduseid naisi hoiatatakse, aga mis juhtub, kui mees su maha jätab või kui mees sureb, invaliidistub.
Aga sama võib ju juhtuda ka tööga. Ma ei tea oma tutvusringkonnas ühtegi naist, keda oleks julmalt maha jäetud, elatusvahenditeta ja väikeste lastega. See-eest on päris mitu naist, kes tegid head karjääri, olid kõrges ametis ja kes viimastel aastatel on vallandatud. Osad neid lakuvad veel kodus haavu, osad on võtnud vastu madalamad ametikohad.
Ka töö ei ole midagi raudpoltkindlat. Ennetades vastuväiteid, et haridust ja kogemusi ei võta keegi ära, kuigi võib võtta konkreetse hea ametikoha. Siis vastu võib öelda, et kui palju siis ikka on neid koduseid naisi, kes on täiesti kindlustamata. Ikka on abielu vältel soetatud ühisvara, on naisel ka varasemast mingigi töökogemus jne.
Sellest on varasemates analoogilistes teemades ka räägitud: sellised naised, kelle lagi ongi Maxima kassapidaja, saavad ikka tööle Maxima kassapidajaks või turule müüjaks või kuhugi vabrikusse kilusid karpi panema.
Peamine on ikkagi, et las igaüks elab oma elu. Töötavad naised olgu parem õnnelikud, et kodused naised on kodus ega konkureeri nendega töökohtades pärast. Praegu on meil veel tööpuudus.

Mina ei taha, ei viitsi ja ei paku pinget. Meile sobib, mees teenib väga hästi ja libiseme läbi elu:D