Meil on peres 5-aastane laps ja kuna mul on vanust pea 40, siis nüüd on viimane aeg otsustada, kas saada veel ka teine laps või mitte. Ma olen ise üksik laps olnud ning alati endale õde või venda soovinud. Samas võib-olla just tänu sellele olen üsnagi suur individualist, vajan aegajalt rahu ja vaikust ning üksi olemise aega. Mitme lapse kõrvalt see tõenäoliselt ei õnnestuks niipea. Ma ei kujuta päris hästi ettegi elu mitme lapsega. Vaatan küll peresid, kus on rohkemgi kui 2 last, piltidel paistavad pered nii õnnelikud ja ägedad.
Kas mitme lapsega jääb ka omaette/mehega olemise aega? Või on lärm ja segadus pigem normaalsus? Mul abiliseks oleks peale mehe vaid mu hetkel 75-aastane ema, kes vaevalt kahte last aeg-ajalt hoida jõuaks.
Teiseks hirmutab see, et praegu on 5-aastane jõudnud lõpuks sellisesse ikka, kus on juba temast ka seltsilist. Isegi see võttis meil 3,5 aastat, et ta absoluutselt igal ööl ei karjuks 1-2 tundi läbi une. Lutist ja mähkmetest võõrutamine, jonnihood, söötmisraskused ja vannihirm jne jne… väga palju keerulisi hetki on lõpuks läbi saanud ja nüüd tunnen end jälle natukenegi inimesena. Kui saaksin uue beebi, siis hakkaks kõik algusest peale..??
Muretsen juba sellegi pärast, et kui uus beebi samamoodi on rahutu unega, kuidas siis näiteks suurem laps magada saab seal toas?
Kas need on minu isiklikud kiiksud ja probleemid või on ka teised samasuguste hirmudega olnud? Kui on olnud sellised hirmud, siis mida olete otsustanud ja kuidas on läinud?
Väikeseid beebisid vaatan küll suure heldimusega kuid kuidagi ei suuda otsustada, kas siis saada see laps või mitte… 🙁
Teema: Küsimus 2 ja enama lapsega vanematele
Jah, kukud alguses nö tagasi ja kõik hakkab algusest peale aga minu arvates teise lapsega on oluliselt lihtsam selles osas. Esiteks pole muutus nii suur ning teiseks on juba kogemused, mille najalt lahendad olukordi kiiremini, kui esimese lapsega.
Kui laste vanusevahe on juba nii suur (meie lastel on 4,5, seega kogemus olemas), siis mingit konstantset kisa küll pole. See ikka suurem probleem väikese vanusevahega lastel. Muidugi eeldusel, et saate pakkuda suuremale lapsele kodus kohta, kus ta saab rahulikult oma asjadega tegeleda nii, et väiksem kõike ei näpiks ja lõhuks. Samuti peab jälgima, et suurem saaks rahulikult mõlema vanema tähelepanu. Tihti jäetakse suurem laps ainult isale tegeleda ning sealt tekib armukadedus. Nt meie peres läks isa beebiga jalutama ning mina mõnulesin suuremaga kodus.
Mulle endale meeldivad ka suuremad lapsed oluliselt rohkem aga mul on väga hea meel, et “elasin üle” ka teise lapse beebiaja ja kohutava kahese. Äge on vaadata, kuidas nad teinekord koos toimetavad ning üksteist hoiavad. Loomulikult on ka kaklemist ja probleeme aga saame hakkama 🙂
Kui on tunne, et see laps võiks olla, siis arvan, et hiljem muidu kahetsed. Pikemas perspektiivis paar aastat lapsele pühenduda ei olegi nii pikk aeg. Arvan ka seda, et lastel endil on parem, kui neil on veel keegi pereliige elus nende kõrval.
Ja olen ka eelnevaga nõus, et iga järgmine laps on “kergem”, endal on rohkem kogemust ja vähem hirme.
Nii palju kui neid tean, kes on teise lapse esimese koolimineku ajaks ajastanud (nagu teil tuleks, kui praegu planeerima hakkaksite), on suuremad lapsed suures vaimustuses olnud väiksemast, mitte mingit kadedust vm (aga tean ainult peresid, kus need suuremad lapsed on tütred). Samas kui väiksem kasvab, siis suuremal omad käigud ja tegemised. Paljud meelelahutused pole mõlemale ühel ajal huvipakkuvad jne. No nagu ikka suurema vanusevahe puhul. Oma aja vähesus on ka selles mõttes pikema aja peale venitatud, et midagi võiks teha ühega koos ja midagi teisega ja need ei kattu, mitte ainult see, et ühe 0-3 pluss teise 0-3.
Mina ei saa/ei saanud. Minu oma saab kohe 4 ja need õudsad jonnihood ei lõppe ega lôppe. Kõik päevad käivad tema taktikepi järgi. Sain ta alles öösel kuivaks. Millal ometi kergemaks läheb? Viieselt?
Mul on 3 väikse vahega last. Me ei saa sulle kahjuks öelda, et jah, tore, saa veel üks. See peab su ise sisemine soov olema. Ühest küljest on selles vanuses veel väga tore see beebimajandus ette võtta, teisest küljest pead olema valmis magamatuseks, jobnihoogudeks jne. Väike tagasilangus oma isikliku aja arvelt ikka tuleb. Samas ma ütlen, et kahega ei ole see nii keeruline kui kolmega. Vat kolmega tundub küll vahel, et aega on ööpäevas liiga vähe. Kahega jaksasime kùll koos mehega suht lahedalt aega veeta. Kolmega on toimetamist rohkem.
Mul on 3 väikse vahega last. Me ei saa sulle kahjuks öelda, et jah, tore, saa veel üks. See peab su ise sisemine soov olema. Ühest küljest on selles vanuses veel väga tore see beebimajandus ette võtta, teisest küljest pead olema valmis magamatuseks, jobnihoogudeks jne. Väike tagasilangus oma isikliku aja arvelt ikka tuleb. Samas ma ütlen, et kahega ei ole see nii keeruline kui kolmega. Vat kolmega tundub küll vahel, et aega on ööpäevas liiga vähe. Kahega jaksasime kùll koos mehega suht lahedalt aega veeta. Kolmega on toimetamist rohkem.
Oleneb ka laste vanusest ja temperamendist. Meil on ka palgaline lapsehoidja, keda vajadusel kutsume. Korraldamise küsimus. Pigem on praegune eriolukord väljakutseid esitav (koolilapsed vajavad teinekord abi ja väiksed tähelepanu).
PS! Mul on 4 last, nö 2+2 🙂 (kahe paari vahel suurem vahe).
Pigem algab uus jama juba suuremate puberteediga – uued väljakutsed.
Mul on 3 väikse vahega last. Me ei saa sulle kahjuks öelda, et jah, tore, saa veel üks. See peab su ise sisemine soov olema. Ühest küljest on selles vanuses veel väga tore see beebimajandus ette võtta, teisest küljest pead olema valmis magamatuseks, jobnihoogudeks jne. Väike tagasilangus oma isikliku aja arvelt ikka tuleb. Samas ma ütlen, et kahega ei ole see nii keeruline kui kolmega. Vat kolmega tundub küll vahel, et aega on ööpäevas liiga vähe. Kahega jaksasime kùll koos mehega suht lahedalt aega veeta. Kolmega on toimetamist rohkem.
Oleneb ka laste vanusest ja temperamendist. Meil on ka palgaline lapsehoidja, keda vajadusel kutsume. Korraldamise küsimus. Pigem on praegune eriolukord väljakutseid esitav (koolilapsed vajavad teinekord abi ja väiksed tähelepanu).
PS! Mul on 4 last, nö 2+2 ???? (kahe paari vahel suurem vahe).
Pigem algab uus jama juba suuremate puberteediga – uued väljakutsed.
Ma olen ka kasutanud palgalist hoidjat, sest tugivõrgustik puudub. Olemegi mehega kahekesi. Temperamenti eriti ette ennustada ei saa. Meil kõik suht sõnakad ja valjud. Tegemist jagub. Koduõppe üle kusjuures ei kurda. 🙂
Teemaalgatajale veel nii palju, et tavaolukorras ei ole peres probleemiks olnud, et beebi nutu pärast ei saa vanem laps magada vmt. Paaril korral haiguse ajal on siiski ette tulnud, et pisema nutu pärast on vanemad lapsed ka öösel üleval olnud.
Ma olen 36 ja mult oodatakse ka perelisa. Arvan, et seda ei tule.
Saan kohe 40 ja kui mul oleks see küsimus hetkel õhus, siis ma teeksin selle ära. Selle aja peale, kui beebi iseseisvalt toimetama hakkab, on vanem laps juba üle 6 ja temast on kindlasti abi. Mina ei kahetse teise lapse saamise otsust, kuigi natuke pelgasin kogu seda titemajandust, aga see aeg läheb kiiresti.
Mul on kolm last. Otsustamisel kas saada järgmine laps oli mul kaks kriteeriumit – kas võiksin kahetseda hiljem, et ei saanud seda last ja kas jõuaksin need lapsed ise suureks kasvatada. Viimase olen iga lapsega läbi mõelnud, nii igaks juhuks, mul on küll väga armas ja toetav abikaasa ja oleme praeguseks üle 20 aasta koos olnud, aga ootamatusteks pole keegi valmis.
Kõik muu on ületatav, lapsed kasvavad kiirelt ja igasugused laste kasvuraskused on ajutised ja mööduvad ja pikemas plaanis ju nii lühiajalised.
Eks esimesed aastad, kui lapsed veel väikesed on, on see, kas saad vaikust ja rahu, sõltuv sinu abikaasast. Meie teeme nii, et lähen vahel kodust ära just selleks, et vaikust ja rahu saada. Alates mingist vanusest saavad lapsed juba aru, et vahel vanem vajab omaette olemise aega. Mina lihtsalt panen ukse kinni ja teen vaikselt omi asju. Lapsed nüüd juba kõik koolis, kokku lapsi kolm. Ka siis kui nad olid veel lasteaias, jagasin aega nii, et teatasin, et nüüd selle seieri asukohani teeb emme oma vajalikke asju ja segada ei tohi. Kell 21 on olnud kogu aeg selline kellaaeg, millest edasi on vanemate isiklik aeg, kus igasugu probleemide ja muredega enam vanemate tähelepanu ei nõuta keegi. Kes ei oska omaette pärast kella 21 tegutseda, läheb magama, olgu ta kui suur teismeline tahes. Praegu teen sageli kõrvaklapid peas koduseid tüütuid töid, või kaevan aiamaad, kuulan kõrvale mõnd põnevat audioraamatut ja lülitan täiesti perekonnast end välja. Lapsed vahel proovivad vestelda, aga kuna ma ei kuule, siis loobuvad peagi. Muidugi seda ei saa kogu aeg teha, lapsed vajavad siiski ka oma aega ja tähelepanu, aga igast päevast saab mingi aja nii endale napsata.
Eelkõige pead sa mõtlema, et kas oled ise valmis vaimselt selle kõigega toime tulema. Kui on ikka väga suur soov last saada, siis hirmude tõttu ei jätaks küll tegemata. Kõik me muretsema, et vanem laps on äkki armukade vmt. Väikese vanusevahega lastega on ka alguses ikka muresid – kuidas suurem suhtub, kui ema peab pisemat 5-6x päevas rinnale panema, käima rahustamas uneajal vmt
nt kui sa muretsed vanema lapse ööune pärast, siis kas sa plaanid beebi panna magama vanema lapse tuppa? Magate kõik ühes toas ja vanemal lapsel ei olegi oma tuba? Võibolla siis tasub enne mõelda, kuidas see olukord lahendada nii, et oleks ikka vähemalt 1 lastetuba (ja beebi algul vanemate toas ja alles siis jagavad tuba, kui öised nuttusid enam pole).
Kui sul praegu on laps 5-aastane ja sa veel ei ole rase, siis eelduslikult tuleb ju vanusevahe vähemalt 6 aastat. See juba selline vanus, kus vanem saab sind ka natuke aidata või vähemalt saab iseendaga päris hästi hakkama – vajadusel teadvustad endale, et kui seni on ta vähem iseseisev, siis raseduse ajal hakkad teda rohkem harjutama (nt ise võileibu tegema, kraanist vett võtma, peput endal pühkima jne). Nt mul on laste vanusevahe 2 a, aga ka enne teise lapse sündi õpetasin vanema lapse üksi wc-s käima (va pepu pühkimine:D ehk siis ust lingist avama ja tuld põlema panema), söögitoolist kolis tavatoolile, et ei jääks “lõksu”, kui mul pole aega jmt eakohased.
Ma ise olen ka 35+ ja mõtlen 3-le lapsele. Meil saaksid minimaalsed vanusevahed olema ilmselt 6,5 ja 4,5, sõltuvalt, millal täpselt rasedaks jään. Ja kuigi praegu on lastega ikka vahel stressirohke, sest nad kaklevad palju, siis kogu sellest stressist hoolimata ei ole see võtnud mult indu veel (vähemalt) üks laps saada 🙂 . Ja mul kindlasti ei ole rahulikud ja sõnakuulelikud lapsed, pigem iga päev mõtlen, et kas ma olen ise midagi kasvatuses valesti teinud või on lihtsalt lapsed sellise iseloomuga ja midagi väga parata ei saagi 😀 Aga loodan, et kui pesapuna tuleb plaanipäraselt, siis selleks ajaks, kui ta ringi kõndima hakkab, on suuremad lapsed juba vähemalt 7 ja 5aastased ja ehk juba kisklevad omavahel vähem, suurem on juba praegu päris “hakkama saaja” ja nooremgi on indu täis, et ise asju teha ja laisa vanemana ma soodustan seda 😀
haigustega on nii, et kui ühel pereliikmel on haiguse sümptomid, siis on suur tõenäosus, et ka beebi selle saab, vanusevahe pole määrav. Sõltumata sellest, kas on lasteaialaps või tööl käiv lapse isa – mida tihti kiputakse unustama. Aga ega sa kunagi ette tea, millise tervisega laps tuleb.
Sa võid ju ise oletad – kui lastel on geenid samad, siis võib olla päris palju asju samamoodi. ja samas võib päris palju asju teistmoodi olla, justnagu mul on üks laps brünett ja pruunisilmne ja teine on blond ja hallisilmne.
Mina arvan, et sa mõtled üle. Vaata enda sisse ja mõtle, kas sa tahad seda last saada ja jaksad teda kasvatada või ei taha. Lapsesaamist ei saa kalkuleerida samamoodi pro/contra tabeliga nagu me kalkuleeriksime elukoha vahetust. Miks? Sest kui elukoha vahetusega sa tead, kus asub lähim pood, mitu kilomeetrit on tööle jmt, siis lapsega sa ei tea ette, kas tal on koolikud, kas ta hakkab kõndima aastaselt või 1,5aastaselt, kas ta hakkab rääkima 1,5aastaselt või alles 5aastaselt peale aastaid logopeedi juures käimist jne
Mina sain pesamuna 40selt ja maailma kõige õigem otsus. Kui mu esimene laps oli Mari-kisakõri, siis teine laps on ideaallaps, magas öösiti, ei jonninud jne. Ehk nagu mu sõbranna tütar ütles, et selliseid lapsi sünnib 1:100 000 kohta.
Minul ei olnud ka tugivõrgustikku – ema/isa elavad välismaal, ämm on surnud. Esimesed 2 aastat ei olnud ka vaja – käisime beebi ja suurema lapsega igal pool koos, siis, kui lasteaeda läks – siis leidsime toreda tädi oma majast, kes vajadusel lapsi hoidis.Laste vahe oli 6 aastat ja ütleme – suured mängukaaslased on siiani.
Lugesin su postitust ja eitamist on selles enam. Piirdu olemasoleva lapsega. Neljakümnesena öiti üleval olla, kogu seda janti uuesti läbi teha…lisaks oht mingi sündroomi või allergia või Ath lapse sünniks…. Kui olemasolev laps on juba mõnus tegelane ja tahab seltsi, võta mõni koduloom. Saad hoolitseda küll ja veel.
Mul on viis last, üsna pikkade vahedega. Kuna kõik nad on kahtlusteta soovitud, elutingimused suures maakodus suurepärased…pluss töökasvatus????…siis minul sinuga sarnast nö põdemist pole olnud.
Kas on tõenäoline, et immuunsus on ka sama pere lastel erinev? Et beebi ei pruugi nii kehva tervisega tulla kui ta vanem õde?
Kui peres on lasteaialaps ja beebi, siis kas vanem laps toob tihti erinevaid haigusi ka beebile?
Neile küsimustele ei tea keegi sulle vastust anda. Minu kogemus on selline, et beebi ei võta kergesti lasteaialapse haiguseid külge, aga teistel on teine kogemus. Minu lapsed on ärkamistega maganud 2-3 aastat, tagantjärgi ei tundu see nii traagiline, seal sees olles tundub raske, tegelikult üleelatav. Asi jääb siiski selle taha, kas sa tahad v ei. Järgmine mõttekoht on, kas raha on, praeguse VH puhul jällegi on sissetulek üsna pikalt tagatud. Ja muidugi mida isa asjast arvab ja kui palju panustab. Minu arvates on need põhilised küsimused. Ülejäänu tuleb üle elada v on korraldusliku iseloomuga.
Tundub, et oled eelmisest “traumast” taastumata, aga aega enam pole. Mul oli teine laps selline, et esimene aasta olin täiesti magamata pluss muud jamad. Edasi läks küll veidi kergemaks, aga ikkagi sain ma sellest väga suure trauma. Kui keegi tollal ja palju hiljemgi küsis, et kas 3. laps ka tuleb, siis tundsin õudusvärinaid. Mul oli aga õnneks aega sellest üle saada. Kolmas laps sündis 9 aastat hiljem ja tema esimesed 3 aastat polnud pooltki nii hullud kui teisega. Samas olin vaimselt valmis, et kui tuleb, siis tuleb. Praegu olen niiiii rahul. Ja hoolimata sellest, et keskmisega nii raske oli, ei saa ma teda kuidagi kahetseda ja ta on täpselt sama kallis kui teisedki.
Iga laps on erinev, milline uus beebi saab olema, ei tea. Tavaliselt on iga järgmisega lihtsam. Mina vaataks seda küsimust lapse mätta otsast – mingi hetk, täiskasvanuna, kuu teid enam ei pruugi olla, on tal keegi olemas, keegi, kellel samad mälestused, sama lapsepõlv. Endal 3 last, keskmise ja viimase vahe 5 aastat. Mängivad koos küll veel :).
Iga laps on erinev, milline uus beebi saab olema, ei tea. Tavaliselt on iga järgmisega lihtsam.
Kui ma sain teise lapse, sain ma aru, kui kerge mul esimesega oli olnud. Kui sain kolmanda – kui kerge oli olnud teisega. Ütleme nii, et neljanda sünni eel oli päris hirm nahas. 😉
Kergem on teise lapsega selles mõttes, et tead, mida nendega peale hakata ja mida nad endast kujutavad.
Kas beebi on rahutu või mitte, seda ette ei tea.
Minu kogemus on selline, et esimesed kuus kuud oli imik viiruste suhtes üsna vastupidav. Peale seda hakkas vanemate laste koju toodud nohusid- köhasid “korralikult” põdema.
Selge on see, et uue beebiga on raske. Kindlasti tuleb magamatust ja haigusi. Lisaks on vanus selline, et kaasnevad riskid. Hästi paha, et pole rohkem aega otsustada. Kui oleksid 30, saaks üks viis aastakest veel rahulikult kaaluda ja mõelda. Mida aga pole, seda pole. Äkki tee nii, et sea mingi konkreerne tärmin – no näiteks et kui aasta jooksul rasestun, siis saan lapse. Kui mitte, siis pidigi nii minema, ja jäta see plaan sinnapaika. Ega keskeas ei pruugi see lapseootele jääminegi väga lihtne olla, me proovisime ikka mitu aastat.
Igal juhul saab seda öelda, et lapsega on raske, aga üldiselt ikka ei kahetse, kui ta saadud on. Küll aga ei tasu end halvasti tunda, kui ikkagi ei taha kõike uuesti läbi elada. Sel juhul jääb üks laps ja nii on.
Nelja lapse ema.
Minu laps oli väiksena kolme eest ja ma tundsin, et neverever ei suuda kogu seda saagat uuesti läbi teha. Siiski läks nii, et 13 aastat hiljem jäin uuesti rasedaks. Ja see laps oli täiesti teistsugune! Kui keegi oleks rääkinud, ma poleks uskunud. Sisuliselt magas sünnist saati iga öö 12 tundi, mingeid gaase polnud jne. Kui ma oleks ette teadnud, et nii läheb, oleks palju varem selle teise lapse saanud, ja tõenäoliselt veel kolmandagi.
Ütleme nii, et kukkumine on kõva ja kainestav jah, sest tõesti kõik algusest peale ja ette ei tea üldse, et kuidas teine laps magab, mis iseloom on, kas on terve jne. Mul on 2 last 11 aastase vanusevahega. Mitu väikest korraga ma ei kannataks. Olen ka selline suurem omaette olija ja selle nautija. Kahetsenud küll ja veel, et otsast pihta hakkasin. Teine laps on ka palju palju nõudlikum, tujukam jne kõike kui esimene. Esimesega oli suisa lust ja lillepidu. Teisega oli pea 5 kuud nii ööd ja päevad gaasivalusid. Nüüd ta on 4 aastane ja ütlen ausalt, et ma polegi veel toibunud ega suurt tundnud, et palju lõdvem ja lihtsam oleks. Samas kui üldse, siis mulle just nii sobibki, et üks laps on juba iseseisev isiksus ja aega siis teisega tegeleda ilma, et lõhki tõmmataks. Mul on õega ka suur vanusevahe, 8 aastat ja me suguvõsa mudel ongi selline. Teisiti ei kujutaks ettegi.
Mina soovitan selle peale ka mõelda, kas teil on võimalik tulevikus suuremasse korterisse kolida, sest 6 aastat vanusevahet tähendab ühtlasi ka seda, et lastel on alati käsil erinevad arenguetapid ja neil on erinevad huvid. 15-aastane teismeline kindlasti ei taha tuba 9-aastasega jagada ja ilmselt oleks olukord keerulisem kui nad ka erinevast soost oleksid.
Kindluse mõttes arvesta ka sellega, et võib juhtuda, et saad kaksikud. Mu 42-aastane sõbranna just sai (loomulikul teel) oma 12-aastasele tütrele kaks tütart juurde.
Mina sain 3-nda lapse 45-selt. Ega ma teda enam ei oodanud, sest enne seda olime paar aastat üritanud, mees nii tahtis kolmandat, lootes veel teist poega saada. ootamatult, kui teine laps just lasteaiaga harjuma hakkas ja minul tööalaselt plaanid paigas, jäin siis rasedaks. Ausalt öelda, ega ma rõõmustanud, nagu täitsa vale hetk. Ja nüüd, kui laps 2,5 aastane, ootan, et saaks see jube titeaeg juba läbi ja oleks ta juba selline, et ei teeks lakkamatult mingit pahandust. Mul on ikka närvid täitsa läbi, sest lastel on üsna tobedad vanusevahed, esimestel 5 aastat ja nüüd viimasega keskmisel 4,5 aastat. Kuna vanavanemad, kes küll kiviviske kaugusel elavad, üldse lapsi hoida pole aidanud, siis 11 aastat järjest väikelastega tegeleda, nii et ei saa isegi juuksurisse ega hambaarstile, rääkimata teatris -knos käimisest, on mu ikka üliväga kurjaks/närviliseks/tülpinuks muutnud.
Olen ise ka kolmelapselisest perest, ja vanima lapsena mäletan, et mu ema ka polnud vaimustatud kolmanda lapse mõttest, aga tema uus mees nii väga tahtis, et andis järele. Ei usu, et ta seda nüüd kahetseks, sest see kolmas laps just suhtleb emaga tihedalt ja on talle kõige lähem, aga ema sai selle lapsega ikka näguripäevi näha ja muretseda – tegi lollusi ja puudus koolist jne., siis üks sõbranna tapeti ära ja see ehk kallutas sinnapoole, et halvale teele ei läinud.
Ootan, et saaks mul see hull aeg läbi juba, ja oleks ehk paari aasta pärast lastest rõõmu ka. Praegu küll kõik see laga ja koristamine ärritab – oled ostnud uue korteri ja ilusad asjad, ja siis lihtsalt laps lõhub, sodib jne. No ei jaksa ih´gat sammu valvata, see käib imekiirelt kõik…
Teine laps ei pruugi kaugeltki samasugune tulla kui esimene, võib tulla väga rahulik ja rõõmsameelne, AGA võib tulla ka oluliselt hullem kui see esimene üldse oligi. Tasub läbi mõelda ka võimalus, et uus laps on puudega/erivajadusega/arengulise mahajäämusega (ei, mitte sinu vanuse pärast, vaid see risk on alati olemas, ehkki enamiku inimeste silmis juhtub “kellegi teisega”). Sellise lapse puhul ei pruugi kasvuraskused ja titemajandus lühiajalised ja ajutised olla. Aga armas on muidugi temagi, eluke nagu iga teine.
