Ootasime kaua oma koera, saime lõpuks ja kutsikas on majas. Aga need, kellel on kutsikatega olnud kogemus, jagage algaja koeraomanikuga. Ta on võtnud omaks vaid minu mehe. Teda ei huvita mina, ega lapsed. Ta ei rõõmusta nende üle, kui nad koolist tulevad jne. Mehele jookseb rõõmuga vastu, liputab saba. Tema siis tõreleb temaga, et palju sa tuppa pissisid jne. Aga sellest polegi midagi, arvasime, et harjub ja küll võtab ka teised pereliikmed omaks. Aga viimasel ajal märkame hoopis agressiivust – ta ootab meest ja iga järgmise pereliikme saabudes läheb närvilisemaks, kuna meest veel ei tule. Tütart ähvardas heast peast näksata – tal ei olnud mänguhoogu ja samas laps ei teinud talle midagi. Mina märkan käitumishäiret, mis tasapisi süveneb. Kõik tahavad temaga õues olla ja üleüldse tegeleda (meil on maja hoov), lapsed ei kiusa vaid üritavad läheneda heaga, annavad maiust, õpetavad. Tema teeb siis, kui heaks arvab. Vahel teeb, siis ei tee.
Ühe kutsikakoolitajaga rääkisin, tema ütles, et hierarhiat nii noorel koeral ei ole. Mängige aga kõik temaga jne. No mina näen küll selgelt, et on. On iseloomuga koer juba nii noores eas. Lapsed on hakanud isegi veidi kartma koera. Ja mina seetõttu rohkem ärevamalt valvama, et mis tal jälle mõttes liigub…, kuna järske liigutusi on ikka ette tulnud.
Üks õhtu tuli abikaasa väga hilja, ja siis oli koer selgelt stressis, isegi ei söönud midagi. Sellise käitumise peale panin mina toidu ära ja enne hommikut ei saanud, kuid kui mees jõudis, leebus koer kohe. Mees on vähe kodus. Mina ja lapsed tegeleme koeraga. Soovime kasvatada endale sõpra, kuid hetkel tunnen mina küll, et raske tee saab see olema…loobuda ja alla anda ka niisama ei taha. Hetkel olen rohkem kodus ja saan jälgida ise ka, kuid see olukord ei pruugi nii ju kesta. Lapsi koeraga üldse ei usalda üksi jääma.
Palun jagage kogemusi. Lastest on väga kahju… õhtul muutub koer apaatseks ka, kuna ootab meeleheitlikult meest koju.
