Teema: Laps ei harjuta lugemist ega kirjutamist

#4226737:

Ebameeldiv, kuidas loobid siin mingeid müüte. Ikka see provotseeriv laul, et lapsevanemad ei tahtvat kunagi tunnistada, et nende laps on puudega, ei otsi abi… Kurat, kuidas mina olen võimelnud, et saada oma puudega lapsele abi, nagu segane! Tõrjutakse kõrvale, vaadatakse mind nagu imelikku, hakatakse mingit oma joont ajama, mis aga last paraku üldse ei  aita, vastupidi, näen, kuidas see last koguni kahjustab… Aga kogu jäme ots on üksnes spetsialistide käes, last ega tema vanemaid ei kuula keegi. Mistõttu ei saanud laps  seda abi, mida ta tegelikult vajas. Aga spetsialist ei vastuta iialgi. Mis ma nüüd tegema pean?

Mina räägin oma praktikast, sina omast.
Milles sa mind nüüd süüdistad? Mina muide ei määra puudeid ega abiandmise korda.

Nojah, see hea näide osutab, kui tähtis on, et keegi lapsesse usuks ja oleks veendunud, et ta oskab ja et temast saab asja.

Täpselt sama kehtib ka TA lapse puhul, kes esimesse klassi läheb. Kui ta lühikesi sõnu juba kokku loeb, siis see on väga hea märk, sest see on esimene oluline verstapost, millest edasi läheb juba libedamalt. Arendage seda oskust edasi, minge raamatukokku ja võtke humoorikaid lasteraamatuid, nt “Villi – väike metsanotsu”, “Sebra maja” ja teisi nendelaadseid. Ärge jumala eest sundige teda praegu pikkade lausetega lasteraamatuid lugema ning ärge võtke suurte tähtedega raamatuid. Lühike naljaka sisuga raamat ja tavalised trükitähed on parim valik. Eespool nimetatud raamatute ja teiste nendelaadsete abil saab laps lugemiselamuse kätte, ta loeb, saab aru ja loodetavasti saab ka natuke naerda. Ehk siis eduelamus ja naer on praegu lapse jaoks olulisimad.

Samuti maksa üleliia muretseda lapse hakkama saamise pärast. Algklassides nagunii suuremat ei õpita, vaid muudkui harjutatakse elementaarseid asju. Tal on piisavalt aega end järje peale saada. Lapsevanema ülesanne aga on rahulikuks jääda, oskuste kohast materjali pidevalt ette sööta ja koos lapsega lugedes raamatu sisu üle naerda. Sest nutta ega vihastada pole põhjust. Lapse aju on uskumatult plastiline ja ta suudab kõik vajaliku selgeks saada. Pärast lühilauselisi raamatuid võtke ette nt Paula-sarja esimesed raamatud või midagi muud, mis on keele poolest lihtne, aga mille sisu on lapse jaoks huvitav. Küllap ta jõuab ühel hetkel ka Potteri või Naksitrallideni.

#4226877:

Hoopis sina ise süüdistad siin ju lapsevanemaid, kasutades väga äärmuslikke valeväiteid, stiilis  “lapsevanemad ju mitte kunagi ei taha tunnistada, et nende laps on puudega”.

Ja mis see siia puutub, et sina puudeid ei määra? Ise ei määragi üldse midagi, kuid vanemaid süüdistama oled varmas küll.

Tead, ma ikka kohe väga ei salli liialdusi ja põhjendamatuid süüdistusi. Hetkel oled sina see, kes mind valecäidetes (!) süüdistab. Sul oleks mõistlikum enne kirjutamist lugeda, sest see süüdistus on täiesti vale.

Kopeerin sulle nüüd osa oma tekstist ja vaata-võrdle, kas see läheb kuidagi sinu poolt öelduga kokku:

No kes see ikka väga tunnistada tahab, et ta laps on puudega? Pigem venitatakse seda nii kaua kui saab. Ma ju tean – töötan erispetsialistina lasteaias, samuti on päris pikk praktiga koolist.

Paljud vanemad hakkavad alles siis ennest liigutama kui lasteaed, hiljemalt algkool ses osas väga tungivaid märkuseid hakkab tegema. Enne on vanematel tugev eitusfaas ja ülitüüpiline “aga kodus ei ole tal midagi viga”. Siinne lugu on isegi hästi – vanem tunnistab oma lapse puuet ning tegutseb selles suunas.

Nii. Kes esitab praegu valeväiteid?
Kes kirjutab: Hoopis sina ise süüdistad siin ju lapsevanemaid, kasutades väga äärmuslikke valeväiteid, stiilis  “lapsevanemad ju mitte kunagi ei taha tunnistada, et nende laps on puudega”.?

Ja see, millest ma kirjutan, on fakt, igapäevane praktika, kogemused. On küll ja veel neid lugusud, kus vanema eituse tõttu laps puuet ei saa, samas näha on, et ta ei ole võrdne tavalapsega. Viimane sai koolis sel kevadel, lõpetas 5nda klassi.
Lasteaiast meenub kohe eitaja ja üks suurim “aga kodus on kõik ok”, kellele sai lasteaiast saati räägitud ja soovitatud ja kes lõpuks koolis õpetaja survele järele andis.
Kaks autisti on saanud diagnoosi tänu lasteaiale. Üks neist veel lisaks kõnetu ja kuulmispuudega. Aga vanemad olid nii leiged (kuigi lõpuks nõustusid).
Neid lugusid on palju, aga mitte kordagi pole ma sinu moodi liialdanud ja valetanud, et mitte kunagi vm.

#4226899:

#4226877:

Hoopis sina ise süüdistad siin ju lapsevanemaid, kasutades väga äärmuslikke valeväiteid, stiilis “lapsevanemad ju mitte kunagi ei taha tunnistada, et nende laps on puudega”.

Ja mis see siia puutub, et sina puudeid ei määra? Ise ei määragi üldse midagi, kuid vanemaid süüdistama oled varmas küll.

Tead, ma ikka kohe väga ei salli liialdusi ja põhjendamatuid süüdistusi. Hetkel oled sina see, kes mind valecäidetes (!) süüdistab. Sul oleks mõistlikum enne kirjutamist lugeda, sest see süüdistus on täiesti vale.

Kopeerin sulle nüüd osa oma tekstist ja vaata-võrdle, kas see läheb kuidagi sinu poolt öelduga kokku:

No kes see ikka väga tunnistada tahab, et ta laps on puudega? Pigem venitatakse seda nii kaua kui saab. Ma ju tean – töötan erispetsialistina lasteaias, samuti on päris pikk praktiga koolist.

Paljud vanemad hakkavad alles siis ennest liigutama kui lasteaed, hiljemalt algkool ses osas väga tungivaid märkuseid hakkab tegema. Enne on vanematel tugev eitusfaas ja ülitüüpiline “aga kodus ei ole tal midagi viga”. Siinne lugu on isegi hästi – vanem tunnistab oma lapse puuet ning tegutseb selles suunas.

Nii. Kes esitab praegu valeväiteid?

Kes kirjutab: Hoopis sina ise süüdistad siin ju lapsevanemaid, kasutades väga äärmuslikke valeväiteid, stiilis “lapsevanemad ju mitte kunagi ei taha tunnistada, et nende laps on puudega”.?

Ja see, millest ma kirjutan, on fakt, igapäevane praktika, kogemused. On küll ja veel neid lugusud, kus vanema eituse tõttu laps puuet ei saa, samas näha on, et ta ei ole võrdne tavalapsega. Viimane sai koolis sel kevadel, lõpetas 5nda klassi.

Lasteaiast meenub kohe eitaja ja üks suurim “aga kodus on kõik ok”, kellele sai lasteaiast saati räägitud ja soovitatud ja kes lõpuks koolis õpetaja survele järele andis.

Kaks autisti on saanud diagnoosi tänu lasteaiale. Üks neist veel lisaks kõnetu ja kuulmispuudega. Aga vanemad olid nii leiged (kuigi lõpuks nõustusid).

Neid lugusid on palju, aga mitte kordagi pole ma sinu moodi liialdanud ja valetanud, et mitte kunagi vm.

Näen, et sulle meeldib eputada oma suure “praktigaga” eripedagoogi vallast. Sestap mainin nüüd üle, et ka mina olen diplomeeritud eripedagoog ja töötan igapäevaselt puuetega inimestega. Ja see sinu väide, et vanemad ei tahtvat oma lastele puudeid vormistada, on nii vale kui üldse olla saab! Sa vist ei  lugenud isegi ajakirjandusest, kui pahased olid lapsevanemad SKA puudereformi järel, mille tõttu paljud endised puudega lapsed üleöö äkitselt terveks tehti. Ei olnud vanemad sugugi rahul, nõudsid oma lastele puuet tagasi! Kui puue on vormistatud, siis on ju vanematel palju lihtsam taotleda oma lastele vajalikku abi, saada tugiteenuseid jne.

Sinu kirjutisest jääb mulje, justkui lapsevanemad unistaksid ainult sellest, et nende laps jääks koolis  istuma ja oleks oma eluga võimalikult palju jännis ja tunneksid sellest mõnu. Tegelikult aga jookseb enamik vanemaid jalad rakku, et vähegi õnnestuks lapsele vajalikke tugiteenuseid kuidagi välja ajada. Mina kaitsen lapsevanemaid, aga sina ainult süüdistad neid. Kui sulle tundub, et paljud lapsevanemad sinuga miskipärast koostööd ei tee, siis tasuks vaadata peeglisse.

#4226528:

#4226430:

Ainult raha nõuab, aga nüüd isegi selle eest ei ole nõus õppima

Anna andeks, kuid siinkohal ma näengi kogu probleemide jada. Üks asi on see, et 3-lapselisi riigi poolt üle kullatakse, kuid kui viia see sisse ka peresiseselt, siis ma ausalt enam ei imesta, miks selliste perede lastel on hinded korrast ära (keskmiselt tähendab siiski probleeme ja rahuldavaid hindeid) ja õpimotivatsioon on seotud ainult rahaga ja/või selle saamisega. 2-lapselises peres on sellevõrra lihtsam – 2×80 eest pole midagi lapsele peale maksta ????

Mida mina teeks? Jätaks viimasel suvevaheaja nädalal lapse hinge rahule, lõpetaks päevapealt igasugused hinnete/kodutööde eest maksmised (kõikidele) ning mõtleks välja muud skeemid lapse julgustamiseks. Igal õhtul toimub ju nii noorele lapsele raamatu lugemine – kasuta sea ära jne. Kusagil oled sa oma kasvatustööga väga metsa läinud ja sund-raha jm enam ei aita!

Kooliminevale lapsele loed õhtul raamatuid veel? Need loevad ammu ise!

#4227113:

Kooliminevale lapsele loed õhtul raamatuid veel? Need loevad ammu ise!

Kas sa ei pannud tähele, millest siinne teema räägib?

#4227175:

#4227079:

Minul oma tööst on jällegi täpselt vastupidine kogemus: olen pidanud vastava komisjoni liikmena nii mõnelegi lapse puudetaotlusele eitavalt vastama ja pärast pahaste vanemate jaoks eitavat otsust põhjendama. Osa vanemaid soovivad oma lapsele puuet vajalike tugiteenuste saamiseks, osa aga motiveerib puudetoetus ehk raha. Sageli liialdatakse, räägitakse lapse olukord hullemaks kui see tegelikult on, eesmärgiga saada iga hinna eest oma lapsele puuet. Neid on palju.

Arusaadav, sest vastasel korral sellised piiripealsed lapsed jääksidki ilma abita.

Nõus, aga see ei tee olematuks fakti, et üks osa vanemaid ei taha tunnistada oma lapse puuet. Häbi nagu keskajal. Ja puude toetus on nii väike, et see ei mängi lisasissetulekuna mingit olulist rolli.
Meil külas on ühe puudega lapse ema väga usin tasuta transporti endale sobuval ajal ära kasutama. Ette on nähtud teatud arv sõite kuus lähimasse väikelinna seanssidele, aga tema võtab lapse kaasa ja läjeb hoopis poodidesse. Pärast kutsub auto jälle järgi ja oleks nagu kuskil teraapias käinud.
Et siis ka nii võib oma lapse puuet ära kasutada.

#4227277:

#4227190:

aga see ei tee olematuks fakti, et üks osa vanemaid ei taha tunnistada oma lapse puuet.

Ja paljud kleebivad oma lapsele enda peas külge häire või puude, kuigi see on lihtsalt emme-issi tegemata töö.

Loomulikult, eks on ka ükskõikseid vanemaid. Aga need saadaks lapse külma kõhuga kooli ega tuleks midagi küsima.

Minule on vastukarva soovitused “tuleb teha lihtsalt rohkem tööd” juhtudel, kus on näha, et lapsevanem pingutab ja muretseb juba niigi keskmisest rohkem.

Siis tahaks öelda, et töötegemine on hea asi küll – aga vahel on nn. “loll töö” (teeme lihtsalt rohkem!) ei vii sihile. Tulemuslikum võib olla pöördumine spetsialisti poole, kes oskab teha nn. targemat tööd.

Raskuste puhul lugema õppimisel ei  pruugi olla tingimata puudega või kooliküpsuse täieliku puudumisega, vaid lihtsalt mõningaste raskustega, millest saadakse üle. Lapsed ole standardsed. Ka ühe pere lasted, keda on kasvatatud ühte moodi, võivad olla oma head ja vead.

#4227190:

#4227175:

#4227079:

Minul oma tööst on jällegi täpselt vastupidine kogemus: olen pidanud vastava komisjoni liikmena nii mõnelegi lapse puudetaotlusele eitavalt vastama ja pärast pahaste vanemate jaoks eitavat otsust põhjendama. Osa vanemaid soovivad oma lapsele puuet vajalike tugiteenuste saamiseks, osa aga motiveerib puudetoetus ehk raha. Sageli liialdatakse, räägitakse lapse olukord hullemaks kui see tegelikult on, eesmärgiga saada iga hinna eest oma lapsele puuet. Neid on palju.

Arusaadav, sest vastasel korral sellised piiripealsed lapsed jääksidki ilma abita.

Nõus, aga see ei tee olematuks fakti, et üks osa vanemaid ei taha tunnistada oma lapse puuet. Häbi nagu keskajal. Ja puude toetus on nii väike, et see ei mängi lisasissetulekuna mingit olulist rolli.

Meil külas on ühe puudega lapse ema väga usin tasuta transporti endale sobuval ajal ära kasutama. Ette on nähtud teatud arv sõite kuus lähimasse väikelinna seanssidele, aga tema võtab lapse kaasa ja läjeb hoopis poodidesse. Pärast kutsub auto jälle järgi ja oleks nagu kuskil teraapias käinud.

Et siis ka nii võib oma lapse puuet ära kasutada.

Nüüd siis hakkad oma sõnu sööma. Alguses ju kirjutasid hoopis: No kes see ikka väga tunnistada tahab, et ta laps on puudega? Pigem venitatakse seda nii kaua kui saab.

Nüüd aga muudad oma juttu, et “üks osa vanematest ei taha tunnistada oma lapse puuet”. Ehk siis – alguses lahmisid, üldistades seda probleemi kõigile vanematele, nüüd tõmbud tagasi ja räägid vaid “ühest osast vanematest”. Neid ühtesid osasid vanemaid on alati olnud nagunii. Kuid nad ei määra üldpilti ja neid ei tohi üldistada kõikide vanemate peale.

Oma pere puudega noor saab riigilt iga kuu mingi 500 eurot. See ei ole väike raha ja võib küll motiveerida vanemaid oma lapsele puuet taotlema. Tõelise puude korral (nagu meil on) kulub too summa muidugi ära nagu niuhti, minnes tervikuna lapse abivahendite ja rehateenuste eest tasumiseks, ja peame veel juurdegi maksma.

Minu jaoks on ebameeldiv, kuidas tood siin lapsevanemaid üksnes halvustavaid lugusid, kuidas see ja too olevat hästi valesti ja pahasti käitunud. Kuidas sa niisuguse suhtumisega üldse oma tööd teha saad?

Mind isiklikult ei erutanudki su jutt kellestki puudelapse emast, kes olevat lausa sihuke hirmus pätt, et olevat transporditoetust kasutanud koos lapsega linnas poes käimiseks. Kui sa vaid teaksid, kui väsitav on puudelapse ema argipäev, siis ei paneks sa  taolist teguviisi pahaks. Pealegi on täiesti võimalik ja lubatav ühitada ühe linnasõiduga mitu käiku – võidakse käia nii teraapias kui ka poest läbi ja siis alles koju.

#4227113:

Kooliminevale lapsele loed õhtul raamatuid veel? Need loevad ammu ise!

Ei ütle, et see on ettelugemisest parem, aga meie ema ei lugenud meile enam midagi ette, kui viieseks saime. Edasi toimud vestlemine, ema rääkis meiega, küsis alguses meil selliseid mahedamaid asju nagu kas näiteks laupäeval tahate pigem niisama jalutama või pigem nukuteatrisse. Edasi jutustas ise mingeid päevasündmusi, et nartsissid õitsevad, tööl on uus töötaja, mida koer tegi või kasvõi, et homme tuleb põrandat pesta. Või näiteks, et homse söögi jaoks ta paneb nüüd kruubid likku. See oli nii tore, meie tundusime ennast pereellu haaratuna ja kaasatuna. Ema sai oma asjad selgeks mõelda. Viiesena anti raamatud pihku ja muidugi ei lugenud me kõik soravalt, aga pilte vaadata ja tegelikult hakkasid juba sõnad ka selgeks saama. Mu üks lapsepõlvemälestus on, et mu noorem õde sai 5. sünnipäevaks suures formaadis Lumivalgukese raamatu. Keegi siis ütles, et see seal kaanel on sõna Lumivalguke ja seitse pöialpoissi. Ja siis ta kruttis neid lehti edasi ja tagasi kaanele ning lahendas seda nagu enigmat, et ahaa, kui see sõna kaanel on lumivalguke, siis see L on ka mujal L ja see U on ka muudes sõnades U. Sõna prints lahendas ta kohe ära, sest kui Pöialpoisid on P ja seItse on I ja nii edasi, siis puudu jääb ainult R ja igaüks sab ju aru, et rõnas p_ints on puudu R, eriti kui sukkpükstes krooniga noormees pildidl on. Lapsed on nutikad, kui neile mitte väga ära nämmutada terve elu.

#4227626:

#4227113:

Kooliminevale lapsele loed õhtul raamatuid veel? Need loevad ammu ise!

Ei ütle, et see on ettelugemisest parem, aga meie ema ei lugenud meile enam midagi ette, kui viieseks saime. Edasi toimud vestlemine, ema rääkis meiega, küsis alguses meil selliseid mahedamaid asju nagu kas näiteks laupäeval tahate pigem niisama jalutama või pigem nukuteatrisse. Edasi jutustas ise mingeid päevasündmusi, et nartsissid õitsevad, tööl on uus töötaja, mida koer tegi või kasvõi, et homme tuleb põrandat pesta. Või näiteks, et homse söögi jaoks ta paneb nüüd kruubid likku. See oli nii tore, meie tundusime ennast pereellu haaratuna ja kaasatuna. Ema sai oma asjad selgeks mõelda. Viiesena anti raamatud pihku ja muidugi ei lugenud me kõik soravalt, aga pilte vaadata ja tegelikult hakkasid juba sõnad ka selgeks saama. Mu üks lapsepõlvemälestus on, et mu noorem õde sai 5. sünnipäevaks suures formaadis Lumivalgukese raamatu. Keegi siis ütles, et see seal kaanel on sõna Lumivalguke ja seitse pöialpoissi. Ja siis ta kruttis neid lehti edasi ja tagasi kaanele ning lahendas seda nagu enigmat, et ahaa, kui see sõna kaanel on lumivalguke, siis see L on ka mujal L ja see U on ka muudes sõnades U. Sõna prints lahendas ta kohe ära, sest kui Pöialpoisid on P ja seItse on I ja nii edasi, siis puudu jääb ainult R ja igaüks sab ju aru, et rõnas p_ints on puudu R, eriti kui sukkpükstes krooniga noormees pildidl on. Lapsed on nutikad, kui neile mitte väga ära nämmutada terve elu.

Su ema tegeles oma lastega, aga TA ei viitsi tegeleda, raha tegeleb, seda ka ei raatsi piisavalt maksta, et laps tähtedega tegeleks. Lapse saab lugema väga lihtsalt, aga tegelema peab.

#4228078:

#4227023:

Ainult raha nõuab, aga nüüd isegi selle eest ei ole nõus õppima.

Milleks koolieelikule (või isegi 1.klassi lapsele) mingi raha? Raha ei puutu asjasse, õppimisse, katsu see rahateema kõrvale jätta lapsega.

Raha puutub niipalju asjasse, et selle abil saab lapse arvutama. Ja samas raha on motivaator. Jah, meie laps käib juba teist aastat poes. Sentidega oskab arvutada. Tal polegi otseselt taskuraha. Tal on kommi-jäätise raha ja seda loomulikult ei saa iga päev. Ja raha ei saagi niisama. Selle eest on vaja midagi teha. Kasvõi mingit tööd. Õppimine on ka töö. Ma ei saa lapsele seletada, et õpi, siis on koolis lihtsam, sa saad targaks. Ta on liiga väike, et sellistest asjadest aru saada.

Aga jah, ma jätsin lapse rahule selle õppimise teemaga. Aitäh neile, kes soovitasid mängulist lähenemist. Proovime kindlasti.

Sellele lasteaia spetsialistile nii palju, et lapsel pole mingit puuet. Vähemalt ametlikult mitte. Ja asi on meil ikka vastupidi. Minu arvates on laps teistsugune, temaga on äärmiselt keeruline. Mina oma sisemuses võtangi last, nagu puudega last. Siis ma suudan rahulikuks jääda ja ma mõistan, et ta ongi selline. Rajaleidjas oleme käinud koduste probleemide pärast, psühholoogi juures oleme käinud, eripedagoogid on läbi käidud. Väikesesse klassi minek tuli kõnealla alles kevadel pärast lasteaia lõpetamist. Mina varem ei teadnud sellest midagi. Kuna Rajaleidjasse aegu polnud, siis saimegi alles septembrisse aja. Mul on hea meel, et laps läheb väikesesse klassi. See on talle ainult kasulik. Ma lihtsalt ise tahtsin ka panustada lapse õpetamisesse, aga see osutus kuidagi eriti keeruliseks.

Ja nii palju veel ka, et ma ei ole ülbe, aga irooniline küll nende kägude suhtes, kes sõna otseses mõttes mõnitavad paljulapselisi peresid. Ja neid siin on omajagu.

Päris naljakas tüüp oled. Las laps loeb ka, et mis jäätist ja maiusi ostab.

#4228078:

#4227023:

Ainult raha nõuab, aga nüüd isegi selle eest ei ole nõus õppima.

Milleks koolieelikule (või isegi 1.klassi lapsele) mingi raha? Raha ei puutu asjasse, õppimisse, katsu see rahateema kõrvale jätta lapsega.

Raha puutub niipalju asjasse, et selle abil saab lapse arvutama. Ja samas raha on motivaator. Jah, meie laps käib juba teist aastat poes. Sentidega oskab arvutada. Tal polegi otseselt taskuraha. Tal on kommi-jäätise raha ja seda loomulikult ei saa iga päev. Ja raha ei saagi niisama. Selle eest on vaja midagi teha. Kasvõi mingit tööd. Õppimine on ka töö. Ma ei saa lapsele seletada, et õpi, siis on koolis lihtsam, sa saad targaks. Ta on liiga väike, et sellistest asjadest aru saada.

Aga jah, ma jätsin lapse rahule selle õppimise teemaga. Aitäh neile, kes soovitasid mängulist lähenemist. Proovime kindlasti.

Sellele lasteaia spetsialistile nii palju, et lapsel pole mingit puuet. Vähemalt ametlikult mitte. Ja asi on meil ikka vastupidi. Minu arvates on laps teistsugune, temaga on äärmiselt keeruline. Mina oma sisemuses võtangi last, nagu puudega last. Siis ma suudan rahulikuks jääda ja ma mõistan, et ta ongi selline. Rajaleidjas oleme käinud koduste probleemide pärast, psühholoogi juures oleme käinud, eripedagoogid on läbi käidud. Väikesesse klassi minek tuli kõnealla alles kevadel pärast lasteaia lõpetamist. Mina varem ei teadnud sellest midagi. Kuna Rajaleidjasse aegu polnud, siis saimegi alles septembrisse aja. Mul on hea meel, et laps läheb väikesesse klassi. See on talle ainult kasulik. Ma lihtsalt ise tahtsin ka panustada lapse õpetamisesse, aga see osutus kuidagi eriti keeruliseks.

Ja nii palju veel ka, et ma ei ole ülbe, aga irooniline küll nende kägude suhtes, kes sõna otseses mõttes mõnitavad paljulapselisi peresid. Ja neid siin on omajagu.

Laps ei ole puudeline, aga käib Rajaleidjas, psühholoogi juures, eripedagoogi juures, pannakse väikeklassi? Temaga on äärmiselt keeruline, sest ta on “teistsugune”?
Ahah. Ütleks, et igati “normaalne” laps.

Rajaleidjas käiakse pereprobleemide pärast?

#4228086:

Ja raha ei saagi niisama. Selle eest on vaja midagi teha. Kasvõi mingit tööd. Õppimine on ka töö. Ma ei saa lapsele seletada, et õpi, siis on koolis lihtsam, sa saad targaks. Ta on liiga väike, et sellistest asjadest aru saada.

Liiga väike, et õppimise vajadusest aru saada? Päriselt? Ja samas piisavalt suur, et talle õpetada filosoofiat, et kui sulle elus millegi eest ei maksta, ära liiguta lillegi? Tõsiselt selline kasvatussüsteem?

Ah lôpeta see kräunumine, oma tegemata tööst, homme läheb laps kooli ja 9 aasta pärast lähed targa lapse lôpuaktusele. Ise lillegi liigutamata. Haridus on ju tasuta, riik maksab suuri summasid sinu kauniks tegemiseks, sära!