Teema: Laps ei lase enda kõrvalt mitte midagi teha

Minu kogemus on see, et eeldad liiga palju. Mul oli samasugune sääres rippuja. Lohutuseks on see, et ajaga läheb paremkas. Tegingi kõike asju laps puusal. Mul oli ta üsna hiline käima hakkaja ka(1a 3kuud).

Kas ma eeldan lapselt liiga palju või on selline olukord normaalne – laps kohe 1-aastane

Eeldad jah. Ta on 1-aastane. Beebi.

Üsna tavaline selles eas. Mina tegin kõiki neid asju lapse uneajal, sest muidu polekski saanud tehtud.

Mäletan, et minu jaoks oli kõige väsitavam periood kui laps oli aasta ja veidi üle selle. Nii uudishimulik, püsimatu ja palju tähelepanu nõudev (mis on normaalne), samas ohutunne ju veel suht null. Pidevalt pidin valvel olema, et ta kuhugi ei roniks ja sealt alla ei kukuks.

Üks ema kirjutas, et kooris põrandal kartuleid. See tõi muige näole, sest olin unustanud, et tegin ka vahel mingi osa toidust põrandal. ????

Mõned nipid:

Söögitegemise ajal laps söögitooli vaatama ja miskit põnevat kätte, nt kulp, säilituskarbid või mõõdulusikad jne. Või kamapallid, maisipulgad (meie anname neid kass Arturi jaoks mõeldud maitsestamata maisipulki, on odavsmad kui “beebiriiulist”) Ise seletad juurde, mida teed.

Tööd tehakse üldiselt ikka lapse uneajal nii pisikestega.

Laps võib vahel nutta ka, kui see e-kiri on tõesti vaja ära saata.

Nutu ennetamiseks kutsun ise last kaasa, et ta ei pea jääma elutuppa üksi nutma ju.

Käi palju jalutamas (koos lapsega), värske õhk mõjub endale hästi ja saad oma mõtetes olla, emotsioone korrastata, kasvõi stressist nutta. Kui laps juba kõnnib, siis õues enam oma mõtetes nii palju olla ei saa…

Ma küll tegin laste kõrvalt tööd, aga siis, kui mees kodus oli või kui laps (päeval) magas. Ärkveloleku ajal oli eriti esimene laps väga intensiivne. Teise jaoks oli suurem laps iidol. See andis mulle vabaduse, mis ühega oleks täielik utoopia tundunud.

Koduseid toimetusi tegin nii palju kui võimalik lapse ärkveloleku ajal – laps “aitas”, kuigi ilma oleks palju-palju kiiremini saanud. Mul ka sel

Suur aitäh kõigile oma kogemuste ja nippide jagamise eest. Nii lohutav ja samas ka kindlasti abistav. Esimese lapsega lihtsalt ei tea, mida oodata ja eeldada. Sellises olukorras lisab veel “vürtsi” mõni kõrvalvaataja, minu puhul ämm, kes muudkui korrutab, et laps memmekas ja pidevalt imestab, kuidas ma kogu aeg lapsega mängin. Ei saa mina aru, kuidas tema lapsed kasvasid ega ka sellest, mida ta eeldab, et ma teeksin kui laps nõuab sülle või mind põrandale endale juurde. Peaksin vist tema meelest mitte välja tegema ja lapse kusagile aedikusse omaette nutma jätma, sest muidu ei õpi omaette mängima ja ei saa lasteaias hakkama – selliste asjadega pidev hirmutamine käib. Teie vastustest sain kinnitust, et olukord pigem ikkagi normaalne.

1a2k laps. Minu askeldamine ja sebimine ajab lapse rahutuks ja klammerduvaks. Kui sa heidad vaibale pikali, aga ei mängi temaga, s.t. ei tee end huvitavaks, siis ehk hakkab ta vaikselt sinu läheduses omaette mängima. See on üks nipp mida proovida, et tekitada harjumust ise mängida. Askeldused katsun sättida ajale, kui laps on just ärganud ja söönud ja värske, siis on ta kannatlikum.

Katsu kuidagi üle elada, mingi hetk läheb paremaks. Ja täiesti normaalne on see ka. Üks mu lastest oli samuti tohutu lähedusevajadusega, väga raske oli, tegin ka kõike laps süles või ühe käega lapsega mängides. Uurisin tol ajal ka mingit kirjandust kust lugesin umbes nii välja, et kui sel umbes aasta vanusel lapsel nö täita tema tass selle lähedusega, mida ta vajab, siis ta on tõenäoliselt hiljem iseseisvam ja enesekindlam (sest tema turvalisuse ja läheduse vajadus on rahuldatud olulises eas). No pidasin hambad ristis seda meeles ja katsusin hakkama saada. Praegu on laps 11-aastane ja igati iseseisev, tubli ja tore noormees :D. Ma ei tea, kas just sellepärast aga igatahes läheb paremaks!!!

#3925810:

Suur aitäh kõigile oma kogemuste ja nippide jagamise eest. Nii lohutav ja samas ka kindlasti abistav. Esimese lapsega lihtsalt ei tea, mida oodata ja eeldada. Sellises olukorras lisab veel “vürtsi” mõni kõrvalvaataja, minu puhul ämm, kes muudkui korrutab, et laps memmekas ja pidevalt imestab, kuidas ma kogu aeg lapsega mängin. Ei saa mina aru, kuidas tema lapsed kasvasid ega ka sellest, mida ta eeldab, et ma teeksin kui laps nõuab sülle või mind põrandale endale juurde. Peaksin vist tema meelest mitte välja tegema ja lapse kusagile aedikusse omaette nutma jätma, sest muidu ei õpi omaette mängima ja ei saa lasteaias hakkama – selliste asjadega pidev hirmutamine käib. Teie vastustest sain kinnitust, et olukord pigem ikkagi normaalne.

Mul õnneks ämm, kel endal oli neli poega. Kui ta nägi, kui hädas ma oma klammerduva pojaga olin, siis noogutas mõistvalt ja rääkis, et mu lapse isa oli samasugune jube memmekas olnud :D. Rohkem ei kommenteerinud midagi.

#3925810:

Suur aitäh kõigile oma kogemuste ja nippide jagamise eest. Nii lohutav ja samas ka kindlasti abistav. Esimese lapsega lihtsalt ei tea, mida oodata ja eeldada.

Sellises olukorras lisab veel “vürtsi” mõni kõrvalvaataja, minu puhul ämm, kes muudkui korrutab, et laps memmekas ja pidevalt imestab, kuidas ma kogu aeg lapsega mängin. Ei saa mina aru, kuidas tema lapsed kasvasid ega ka sellest, mida ta eeldab, et ma teeksin kui laps nõuab sülle või mind põrandale endale juurde. Peaksin vist tema meelest mitte välja tegema ja lapse kusagile aedikusse omaette nutma jätma, sest muidu ei õpi omaette mängima ja ei saa lasteaias hakkama – selliste asjadega pidev hirmutamine käib. Teie vastustest sain kinnitust, et olukord pigem ikkagi normaalne.

See jutt, et “lapset kasvab memmekas”on muidugi puhas jama ja lase kõrvust mööda.

Siiski – mina ei olnud aastase lapse kõrval ka päris selline sinu moodi emme, kes oleks kogu aeg põrandal käpuli ja väikese lapsega mänginud.

Hakkasin üksi mängimise harjumust kujundama tasapisi juba beebieas.

Tegin nii, et juba selili olevad beebid jätsin üksi mängukaarte alla mängima – hiilisin natuke eemale ja kuni beebi rahulikult mängis või ainult natuke virises – seni mina beebi juurde ei läinud, ei sekkunud. Päris nutta ei lasknud, st. kui hakkas juba nutuks kiskuma, siis lugesin mänguaja lõppenuks ja võtsin lapse sülle. Aga iga väikse virina peale tõesti sülle ei võtnud.

Sama moodi jätsin aastase/üle aastase väikelapse mänguasjadega üksi põrandale – kui laps mänguasjade vastu huvi tundis, siis hiilisin natuke eemale ja jälgisin –  aga ise lapse mängu ei sekkunud ega lapse juurde põrandale ei kükitanud. Jällegi – kuni laps oli rahulik või ainult vaikse häälega virises – seni lasin lapsel üksi toimetada. Päris suure häälega nutta ei lasknud. Vahel panin lapsele näit. pabereid maha – siis laps rebis neid tükkideks (ja tekitas muidugi hunniku paberitükke), aga vähemalt pakkus see lapsele tegevust ja mina sain samal ajal natuke midagi muud teha. Kui nutule pööras, siis võtsin lapse ja koristasin prahihunniku ära.

Kodutööd tegin kas magamise ajal (siis oli muidugi kõige parem teha) või siis just nii, et laps toimetas üksi asjadega pörandal, vahel ka natuke virises sealjuures või tuli ja haakis ennast minu jalgade külge – ja mina püüdsin siis võimalikult kiiresti näit. kartulid kooritud saada – enne, kui laps päris nutma hakkas. Muidugi oli lapse ärkvel olles kodutööde tegemine minu jaoks pingeline olukord – kunagi ei tea ju, millal üksi mängima jäetud lapse rahulik olek või ainult kerge, talutav virin võib pöörduda suureks nutuks ja/või külgehaakimiseks(ja pead oma kodutöö katki jätma) – kuid noh, kuidagi (tegin poolelijäänud asja näit. lapse une ajal edasi) sain hakkama.

Esimese lapse puhul hea abivahend ka kiiktool (talle meeldis kiikuda) – panin lapse kiiktooli, tema kiikus ja mina sain samal ajal näit. kartulid-juurviljad kooritud ja keema.

U. 2a ringis olid minu lapsed juba päris head üksi mängijad.

#3927077:

#3925810:

Suur aitäh kõigile oma kogemuste ja nippide jagamise eest. Nii lohutav ja samas ka kindlasti abistav. Esimese lapsega lihtsalt ei tea, mida oodata ja eeldada.

Sellises olukorras lisab veel “vürtsi” mõni kõrvalvaataja, minu puhul ämm, kes muudkui korrutab, et laps memmekas ja pidevalt imestab, kuidas ma kogu aeg lapsega mängin. Ei saa mina aru, kuidas tema lapsed kasvasid ega ka sellest, mida ta eeldab, et ma teeksin kui laps nõuab sülle või mind põrandale endale juurde. Peaksin vist tema meelest mitte välja tegema ja lapse kusagile aedikusse omaette nutma jätma, sest muidu ei õpi omaette mängima ja ei saa lasteaias hakkama – selliste asjadega pidev hirmutamine käib. Teie vastustest sain kinnitust, et olukord pigem ikkagi normaalne.

See jutt, et “lapset kasvab memmekas”on muidugi puhas jama ja lase kõrvust mööda.

Siiski – mina ei olnud aastase lapse kõrval ka päris selline sinu moodi emme, kes oleks kogu aeg põrandal käpuli ja väikese lapsega mänginud.

Hakkasin üksi mängimise harjumust kujundama tasapisi juba beebieas.

Tegin nii, et juba selili olevad beebid jätsin üksi mängukaarte alla mängima – hiilisin natuke eemale ja kuni beebi rahulikult mängis või ainult natuke virises – seni mina beebi juurde ei läinud, ei sekkunud. Päris nutta ei lasknud, st. kui hakkas juba nutuks kiskuma, siis lugesin mänguaja lõppenuks ja võtsin lapse sülle. Aga iga väikse virina peale tõesti sülle ei võtnud.

Sama moodi jätsin aastase/üle aastase väikelapse mänguasjadega üksi põrandale – kui laps mänguasjade vastu huvi tundis, siis hiilisin natuke eemale ja jälgisin – aga ise lapse mängu ei sekkunud ega lapse juurde põrandale ei kükitanud. Jällegi – kuni laps oli rahulik või ainult vaikse häälega virises – seni lasin lapsel üksi toimetada. Päris suure häälega nutta ei lasknud. Vahel panin lapsele näit. pabereid maha – siis laps rebis neid tükkideks (ja tekitas muidugi hunniku paberitükke), aga vähemalt pakkus see lapsele tegevust ja mina sain samal ajal natuke midagi muud teha. Kui nutule pööras, siis võtsin lapse ja koristasin prahihunniku ära.

Kodutööd tegin kas magamise ajal (siis oli muidugi kõige parem teha) või siis just nii, et laps toimetas üksi asjadega pörandal, vahel ka natuke virises sealjuures või tuli ja haakis ennast minu jalgade külge – ja mina püüdsin siis võimalikult kiiresti näit. kartulid kooritud saada – enne, kui laps päris nutma hakkas. Muidugi oli lapse ärkvel olles kodutööde tegemine minu jaoks pingeline olukord – kunagi ei tea ju, millal üksi mängima jäetud lapse rahulik olek või ainult kerge, talutav virin võib pöörduda suureks nutuks ja/või külgehaakimiseks(ja pead oma kodutöö katki jätma) – kuid noh, kuidagi (tegin poolelijäänud asja näit. lapse une ajal edasi) sain hakkama.

Esimese lapse puhul hea abivahend ka kiiktool (talle meeldis kiikuda) – panin lapse kiiktooli, tema kiikus ja mina sain samal ajal näit. kartulid-juurviljad kooritud ja keema.

U. 2a ringis olid minu lapsed juba päris head üksi mängijad.

Mina tegin täpselt samamoodi. See vaikselt ära hiilimine õpetabki last ka veidike iseseisvalt tegutsema. Esialgu 5-10min ja nii see tasapisi järjest pikeneb. Aga muidugi mängisime ka koos. Nii sai ta tähelepanu emmest rahuldatud.

Mul on ka olnud lastel köögis oma sahtel kus erinevad põnevad asjad:kausid , kulbid , potikaaned.

Aedik on ka olnud kasutuses aga sellega peab harjutama last enne roomamise oskust et ta ei võtaks sealolekut karistusena. Mul oli laps aedikus kui wc-s käisin või tegin muud toimetust kuhu last kaasa võtta ei saanud. Selle 10-15 min püsis ta seal üsna vakka koos põnevate leludega mida muul ajal ei saanud.

Peale viimast last ravisin pikalt lastekandmisest tekkinud randmepõletikku, sest ikkagi oli vaja neid aeg-ajalt tassida. Isegi kui nad juba kõndida oskasid.