Esileht Väikelaps Laps ei lase enda kõrvalt mitte midagi teha

Näitan 28 postitust - vahemik 1 kuni 28 (kokku 28 )

Teema: Laps ei lase enda kõrvalt mitte midagi teha

Postitas:
Kägu

Kas ma eeldan lapselt liiga palju või on selline olukord normaalne – laps kohe 1-aastane, aga ei lase mul mitte midagi kodus teha. Kui üritan süüa teha või pesu kuivama panna, siis kohe on ta käpukil minu juures ja hakkab mööda säärt üles ronima, kohe on nutt lahti ja tahab sülle. Rahul ongi ainult siis kui saab sülle või kui temaga maas mängin. Kui püsti tõusen, isegi samas ruumis olen, 1 meetri kaugusel kasvõi, kohe hakkab nutma ja tuleb minu juurde ja nõuab sülle. Näiteks väga sageli istume maas, olen tema kõrval kui ta mängib suhteliselt iseseisvalt klotsidega ja kui siis mõtlen, et saadan peaaegu tema kõrval olles laua taga istudes ühe e-maili, siis ta kohe peab tulema minu juurde ja hakkama sülle ronima. Kui ei saa, hakkab nutma. Ma enamasti ei saa isegi ühte e-maili saadetud, makse makstud, midagi e-poest vaadatud kui laps on ärkvel, sest ta lihtsalt kohe nutab siis. Kui sülle võtan, hakkab muidugi laua peale ronima, arvutis kõiki nuppe katsuma jne.

Ma ei saa aru, kuidas inimesed teevad laste kõrvalt tööd, kui minu oma tahab ainult, et ma temaga maas oleksin. Kas see on normaalne ja läheb mööda? Ma olen nii väsinud sellest, et ma ei saa lapse kõrvalt isegi süüa teha või natukene koristada, sest ta lihtsalt ei luba mul isegi samas ruumis olles püsti seista ja seda juba kuude viisi. Ja ausaltöeldes tõeliselt tüütab ära temaga päevad läbi klotside kokku panek. Ma olen täiesti nüristunud. Kas ma tahan liiga palju lapselt või kuidas sellist olukorda muuta? Kas tõesti mängitaksegi aastaste lastega päev otsa põrandal nende mänge kaasa?

+5
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sama siin. Ostsin alguses Liliputi rõngaslina (seda saab puusal ka kanda) ja siis õues käimiseks kõhukoti, et laps saaks süles olla ja mul käed vabad. Jäi mõnikord toas kõhukotis magama ka, siis sain nt õõtsutades telekat vaadata. Fb-s on ergonoomiliste lapsekandmisvahendite grupp, kust saab nõu “lapsekandmine (kandelinad -märsid -kotid jm)”.
Minul läks peale lapse kõndima hakkamist kergemaks, siis ta otsis ise endale huvitavat tegevust. Imetamise ajal sain telefoni kasutada, muul ajal eriti mitte. Suuremaks saades mängivad natuke kauem omaette 🙂

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu kogemus on see, et eeldad liiga palju. Mul oli samasugune sääres rippuja. Lohutuseks on see, et ajaga läheb paremkas. Tegingi kõike asju laps puusal. Mul oli ta üsna hiline käima hakkaja ka(1a 3kuud).

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Teengi koos lapsega kõike. Väsitav aga muud üle ei jää.

Istun kartulikausiga maas ja koorin seal, laps mängib vees olevate toorete kartulitega. Praadimise ajaks tõstan söögitoolis istuva lapse ohutusse kaugusesse ja lasen tal mingit snäkki süüa samal ajal ja mind vaadata.

Keerulisi sööke ei tee, ei saaks koos lapsega.

Põranda imemine on eriti tore mäng. Imeja müra meeldib õnneks. Pesu käib masinast otse kaussi ja siis toon kausiga elutuppa, seal jälle mina riputan kuivama ja laps mängib ka märgade sokkidega ja mõni jõuab isegi restile tema käe läbi.

Arvutis olemiseks teen ekraani kaheks, laps süles vaatab poolelt ekraanilt lastelaulusi, see annab mulle 5-10 minutit meile lugeda. Selle pärast tellin viimasel ajal toitu ka barbotast, neil mugav äpp mida saan telefonis ühe käega kasutada mängu kõrvalt, pole vaja arvutis olla.

Jne jne jne.

+10
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas ma eeldan lapselt liiga palju või on selline olukord normaalne – laps kohe 1-aastane

Eeldad jah. Ta on 1-aastane. Beebi.

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Täpselt samasugune kogemus :). Tööd olen saanud teha ainult oma une arvelt (mis on muidugi äärmiselt kurnav ja ei ole pikalt võimalik). Kodused toimetused nii nagu viimane vastaja kirjutas. Ainult ekraane ei ole tahtnud lapsele näidata, arvutis olen olnud tema uneaegadel.

Hästi oluline on muidugi mingigi vaimse tasakaalu säilitamine. Olen proovinud igal võimalikul hetkel midagi enda heaks teha (lugeda kas või 1 lk raamatut, juua 5 min üksi teed jne), aga ikka on raske. Pole vist midagi muud teha kui püüda igati nautida seda lähedust lapsega ja olla võimalikult hetkes kohal (teadvustada, et see siin nüüd ja praegu on väga oluline, et ma teen midagi ääretult olulist oma lapse heaks jne – mind need mantrad aitavad). Võib-olla pakkuda lapsele mingit mängu või tegevust, mis ka enda hinge natuke toidaks. Mulle meeldib näiteks lapsele raamatuid ette lugeda ja koos pilte vaadata + koos õues viibida (enamasti… :D).

Võib-olla keegi oskab oma tutvusringkonna kogemusi jagada, aga mina tean öelda vaid seda, et väikese lapse või lastega nii-öelda vaba aega toimetamiseks saavad vist vaid need vanemad, kelle lapsi keegi teine hoiab (sugulane, lapsehoidja…) või kes kasutavad olulisel määral nutiseadmeid ja lausa unustavad oma lapse nendesse (ei pea silmas viieks minutiks meilide vaatamise ajaks, vaid ikka pooleks tunniks-tunniks korraga, võib-olla mitu korda päevas?). Raske on muidugi ka hinnata, kuidas inimesed toime tulevad, sest palju sellest ausalt ja detailselt ei räägita. Tore, et teema tegid :)!

+3
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Üsna tavaline selles eas. Mina tegin kõiki neid asju lapse uneajal, sest muidu polekski saanud tehtud.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Toon hoopis teistsuguse vaatenurga sisse. Ole õnnelik, et sul on terve laps, varsti kasvab suuremaks ja küll see probleem laheneb.

Minul laps, kelle 2.5 a saamiseni pidin iga sammu temaga kaasa tegema, muidu kukkus ümber ja kuna tal refleksid olid puudulikud, oleks see tähendanud tõsist traumat. See oli tõeliselt kurnav aeg. Aga ka see aeg möödus lõpuks. Võib olla see vaatenurk aitab mõelda, et su olukord polegi nii nüristav ja väsitav.

+9
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mäletan, et minu jaoks oli kõige väsitavam periood kui laps oli aasta ja veidi üle selle. Nii uudishimulik, püsimatu ja palju tähelepanu nõudev (mis on normaalne), samas ohutunne ju veel suht null. Pidevalt pidin valvel olema, et ta kuhugi ei roniks ja sealt alla ei kukuks.

Üks ema kirjutas, et kooris põrandal kartuleid. See tõi muige näole, sest olin unustanud, et tegin ka vahel mingi osa toidust põrandal. 😀

 

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Keegi usin miinustaja on siin. Inimesed jagavad oma kogemusi, suht isiklikke. Mis siin miinustada on…

+5
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mõned nipid:

Söögitegemise ajal laps söögitooli vaatama ja miskit põnevat kätte, nt kulp, säilituskarbid või mõõdulusikad jne. Või kamapallid, maisipulgad (meie anname neid kass Arturi jaoks mõeldud maitsestamata maisipulki, on odavsmad kui “beebiriiulist”) Ise seletad juurde, mida teed.

Tööd tehakse üldiselt ikka lapse uneajal nii pisikestega.

Laps võib vahel nutta ka, kui see e-kiri on tõesti vaja ära saata.

Nutu ennetamiseks kutsun ise last kaasa, et ta ei pea jääma elutuppa üksi nutma ju.

Käi palju jalutamas (koos lapsega), värske õhk mõjub endale hästi ja saad oma mõtetes olla, emotsioone korrastata, kasvõi stressist nutta. Kui laps juba kõnnib, siis õues enam oma mõtetes nii palju olla ei saa…

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mäletan, et minu jaoks oli kõige väsitavam periood kui laps oli aasta ja veidi üle selle. Nii uudishimulik, püsimatu ja palju tähelepanu nõudev (mis on normaalne), samas ohutunne ju veel suht null. Pidevalt pidin valvel olema, et ta kuhugi ei roniks ja sealt alla ei kukuks.

Üks ema kirjutas, et kooris põrandal kartuleid. See tõi muige näole, sest olin unustanud, et tegin ka vahel mingi osa toidust põrandal. 😀

Ma pidin ühte lastest põrandal pudruga toitma. Nii püsimatu oli. Ma ei mäletagi, mis nipiga ma ta lõpuks ümber harjutasin – aga praegu 5aastaselt ta eelistab toolil istumise asemel kükitada…

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma küll tegin laste kõrvalt tööd, aga siis, kui mees kodus oli või kui laps (päeval) magas. Ärkveloleku ajal oli eriti esimene laps väga intensiivne. Teise jaoks oli suurem laps iidol. See andis mulle vabaduse, mis ühega oleks täielik utoopia tundunud.

Koduseid toimetusi tegin nii palju kui võimalik lapse ärkveloleku ajal – laps “aitas”, kuigi ilma oleks palju-palju kiiremini saanud. Mul ka sel

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Näh. Mul ka selge mälupilt sellest, kuidas laps põrandal väiksem veega kauss suurema sees kartuleid “pesi”, nii et suuremal osal kartulitest hambajäljed peal.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Suur aitäh kõigile oma kogemuste ja nippide jagamise eest. Nii lohutav ja samas ka kindlasti abistav. Esimese lapsega lihtsalt ei tea, mida oodata ja eeldada. Sellises olukorras lisab veel “vürtsi” mõni kõrvalvaataja, minu puhul ämm, kes muudkui korrutab, et laps memmekas ja pidevalt imestab, kuidas ma kogu aeg lapsega mängin. Ei saa mina aru, kuidas tema lapsed kasvasid ega ka sellest, mida ta eeldab, et ma teeksin kui laps nõuab sülle või mind põrandale endale juurde. Peaksin vist tema meelest mitte välja tegema ja lapse kusagile aedikusse omaette nutma jätma, sest muidu ei õpi omaette mängima ja ei saa lasteaias hakkama – selliste asjadega pidev hirmutamine käib. Teie vastustest sain kinnitust, et olukord pigem ikkagi normaalne.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Suur aitäh kõigile oma kogemuste ja nippide jagamise eest. Nii lohutav ja samas ka kindlasti abistav. Esimese lapsega lihtsalt ei tea, mida oodata ja eeldada. Sellises olukorras lisab veel “vürtsi” mõni kõrvalvaataja, minu puhul ämm, kes muudkui korrutab, et laps memmekas ja pidevalt imestab, kuidas ma kogu aeg lapsega mängin. Ei saa mina aru, kuidas tema lapsed kasvasid ega ka sellest, mida ta eeldab, et ma teeksin kui laps nõuab sülle või mind põrandale endale juurde. Peaksin vist tema meelest mitte välja tegema ja lapse kusagile aedikusse omaette nutma jätma, sest muidu ei õpi omaette mängima ja ei saa lasteaias hakkama – selliste asjadega pidev hirmutamine käib. Teie vastustest sain kinnitust, et olukord pigem ikkagi normaalne.

Eks need ämmad ongi kõige hullemad dikteerima, mis valesti teed või mis valet süüa annad 🤷.
Ei tasu välja teha. Tee enda südame järgi ja lase ämma soovitused ühest kõrvast sisse teisest välja. Jää endale kindlaks. Sinu laps, sinu meetodid. Meie põlvkondade vahe on niivõrd suur, et tänapäeval ensm nende soovitusi kasutusel ei ole. Ja õige ka, miks ei ole…

+3
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

1a2k laps. Minu askeldamine ja sebimine ajab lapse rahutuks ja klammerduvaks. Kui sa heidad vaibale pikali, aga ei mängi temaga, s.t. ei tee end huvitavaks, siis ehk hakkab ta vaikselt sinu läheduses omaette mängima. See on üks nipp mida proovida, et tekitada harjumust ise mängida. Askeldused katsun sättida ajale, kui laps on just ärganud ja söönud ja värske, siis on ta kannatlikum.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu kogemus 2 lapsega on see, et umbes 10k ja 1a2k vahel on nendega suht keeruline – toimub kiire aju areng ja see teeb nad klammerduvamaks. Peale seda läheb vähehaaval lihtsamaks selle osaga. 1a7k lohistab muidugi juba ise tooli laua äärde ja ronib ikka ninapidi arvuti või pliidi äärde 🙈 😀 Aga enamasti saan oma toimetused kenasti ära teha, kui vaja on. Jõudu ja tugevat närvi!

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Katsu kuidagi üle elada, mingi hetk läheb paremaks. Ja täiesti normaalne on see ka. Üks mu lastest oli samuti tohutu lähedusevajadusega, väga raske oli, tegin ka kõike laps süles või ühe käega lapsega mängides. Uurisin tol ajal ka mingit kirjandust kust lugesin umbes nii välja, et kui sel umbes aasta vanusel lapsel nö täita tema tass selle lähedusega, mida ta vajab, siis ta on tõenäoliselt hiljem iseseisvam ja enesekindlam (sest tema turvalisuse ja läheduse vajadus on rahuldatud olulises eas). No pidasin hambad ristis seda meeles ja katsusin hakkama saada. Praegu on laps 11-aastane ja igati iseseisev, tubli ja tore noormees :D. Ma ei tea, kas just sellepärast aga igatahes läheb paremaks!!!

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Peaksin vist tema meelest mitte välja tegema ja lapse kusagile aedikusse omaette nutma jätma, sest muidu ei õpi omaette mängima ja ei saa lasteaias hakkama – selliste asjadega pidev hirmutamine käib.

Sellises vanuses laps muutub nii kiiresti, et igasugused kaugeleulatuvad ennustused on üsna mõttetud. Ütle kasvõi lihtsalt “jajah”, aga tee oma südamehääle järgi. Aastaseks saav laps on ikka veel täitsa beebi. Beebi ja väikelapse aeg on tegelikult nii lühike ja paljud sellised probleemid lahenevad märkamatult ise.

Vanem põlvkond võib vabalt ka lihtsalt unustanud olla, millised täpselt nende lapsed igas vanuses olid, endalgi hakkavad nüansid ununema, sest uued olukorrad tulevad lapse kasvades peale. Teisalt olid nad ka pigem sunnitud lapsed varem hoidu või sõime panema, nii et neil võibki puududa kogemus, milline nii väike laps kodus on.

 

+3
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Suur aitäh kõigile oma kogemuste ja nippide jagamise eest. Nii lohutav ja samas ka kindlasti abistav. Esimese lapsega lihtsalt ei tea, mida oodata ja eeldada. Sellises olukorras lisab veel “vürtsi” mõni kõrvalvaataja, minu puhul ämm, kes muudkui korrutab, et laps memmekas ja pidevalt imestab, kuidas ma kogu aeg lapsega mängin. Ei saa mina aru, kuidas tema lapsed kasvasid ega ka sellest, mida ta eeldab, et ma teeksin kui laps nõuab sülle või mind põrandale endale juurde. Peaksin vist tema meelest mitte välja tegema ja lapse kusagile aedikusse omaette nutma jätma, sest muidu ei õpi omaette mängima ja ei saa lasteaias hakkama – selliste asjadega pidev hirmutamine käib. Teie vastustest sain kinnitust, et olukord pigem ikkagi normaalne.

Mul õnneks ämm, kel endal oli neli poega. Kui ta nägi, kui hädas ma oma klammerduva pojaga olin, siis noogutas mõistvalt ja rääkis, et mu lapse isa oli samasugune jube memmekas olnud :D. Rohkem ei kommenteerinud midagi.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu laps on 8k vanune ja temaga kahekesi olles olen enamus päevast mängumatil või tema selja taga, kui ta sahtlite nuppudega mängib jne 🤭 Samamoodi midagi teha ei saa, lamamistoolis talle ei meeldi ja söögitoolis ka eriti mitte. Ikka on vaja ringi käputada jne. Olen olukorraga leppinud ja kui mees on kodus, siis üritan omi asju teha vms.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Suur aitäh kõigile oma kogemuste ja nippide jagamise eest. Nii lohutav ja samas ka kindlasti abistav. Esimese lapsega lihtsalt ei tea, mida oodata ja eeldada.

Sellises olukorras lisab veel “vürtsi” mõni kõrvalvaataja, minu puhul ämm, kes muudkui korrutab, et laps memmekas ja pidevalt imestab, kuidas ma kogu aeg lapsega mängin. Ei saa mina aru, kuidas tema lapsed kasvasid ega ka sellest, mida ta eeldab, et ma teeksin kui laps nõuab sülle või mind põrandale endale juurde. Peaksin vist tema meelest mitte välja tegema ja lapse kusagile aedikusse omaette nutma jätma, sest muidu ei õpi omaette mängima ja ei saa lasteaias hakkama – selliste asjadega pidev hirmutamine käib. Teie vastustest sain kinnitust, et olukord pigem ikkagi normaalne.

See jutt, et “lapset kasvab memmekas”on muidugi puhas jama ja lase kõrvust mööda.

Siiski – mina ei olnud aastase lapse kõrval ka päris selline sinu moodi emme, kes oleks kogu aeg põrandal käpuli ja väikese lapsega mänginud.

Hakkasin üksi mängimise harjumust kujundama tasapisi juba beebieas.

Tegin nii, et juba selili olevad beebid jätsin üksi mängukaarte alla mängima – hiilisin natuke eemale ja kuni beebi rahulikult mängis või ainult natuke virises – seni mina beebi juurde ei läinud, ei sekkunud. Päris nutta ei lasknud, st. kui hakkas juba nutuks kiskuma, siis lugesin mänguaja lõppenuks ja võtsin lapse sülle. Aga iga väikse virina peale tõesti sülle ei võtnud.

Sama moodi jätsin aastase/üle aastase väikelapse mänguasjadega üksi põrandale – kui laps mänguasjade vastu huvi tundis, siis hiilisin natuke eemale ja jälgisin –  aga ise lapse mängu ei sekkunud ega lapse juurde põrandale ei kükitanud. Jällegi – kuni laps oli rahulik või ainult vaikse häälega virises – seni lasin lapsel üksi toimetada. Päris suure häälega nutta ei lasknud. Vahel panin lapsele näit. pabereid maha – siis laps rebis neid tükkideks (ja tekitas muidugi hunniku paberitükke), aga vähemalt pakkus see lapsele tegevust ja mina sain samal ajal natuke midagi muud teha. Kui nutule pööras, siis võtsin lapse ja koristasin prahihunniku ära.

Kodutööd tegin kas magamise ajal (siis oli muidugi kõige parem teha) või siis just nii, et laps toimetas üksi asjadega pörandal, vahel ka natuke virises sealjuures või tuli ja haakis ennast minu jalgade külge – ja mina püüdsin siis võimalikult kiiresti näit. kartulid kooritud saada – enne, kui laps päris nutma hakkas. Muidugi oli lapse ärkvel olles kodutööde tegemine minu jaoks pingeline olukord – kunagi ei tea ju, millal üksi mängima jäetud lapse rahulik olek või ainult kerge, talutav virin võib pöörduda suureks nutuks ja/või külgehaakimiseks(ja pead oma kodutöö katki jätma) – kuid noh, kuidagi (tegin poolelijäänud asja näit. lapse une ajal edasi) sain hakkama.

Esimese lapse puhul hea abivahend ka kiiktool (talle meeldis kiikuda) – panin lapse kiiktooli, tema kiikus ja mina sain samal ajal näit. kartulid-juurviljad kooritud ja keema.

U. 2a ringis olid minu lapsed juba päris head üksi mängijad.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lisaks veel juurde, et ei, muidugi me ei taha lapse iseseisvalt mängima õpetamiseks karme vanakooli meetodeid – kus laps pandi lihtsalt kuhugi aedikusse ja jäeti sinna ja ta nuttis ennast seal kasvõi siniseks ja tundis täiesti mahajäetuna jne.

Aga teisalt on kurb lugeda Perekoolist ka teemasid, kus vanem (tavaliselt ema) kirjutab, et ta peabki olema kogu lapse ärkvelolekuaja lapse meelelahutaja – sest laps ise midagi ette ei võta ning ootab kogu ärkvelolekuaja sisutamist ainult täiskasvanult. Näit. tuleb lasteiast koju – ja kuni magamaminekuni peab emme ainult tema meelt lahutama.Võibolla lapse arengule ei teegi selline asi midagi paha, aga emme lihtsalt tapetakse ära.

Ehk siis võiks leida mingi  kuldse kesktee – kus laps kavaluse ja järjekindluse abil harjutatakse siiski  mõnevõrra üksi mängima.

Näiteks teeskleb täiskasvanu “laiska ja igavat inimest” (kes lihtsalt istub laua taga/diivani peal ega algata midagi huvitavat) ja suunab virisevat last järjekindlalt mänguasjade juurde.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Suur aitäh kõigile oma kogemuste ja nippide jagamise eest. Nii lohutav ja samas ka kindlasti abistav. Esimese lapsega lihtsalt ei tea, mida oodata ja eeldada.

Sellises olukorras lisab veel “vürtsi” mõni kõrvalvaataja, minu puhul ämm, kes muudkui korrutab, et laps memmekas ja pidevalt imestab, kuidas ma kogu aeg lapsega mängin. Ei saa mina aru, kuidas tema lapsed kasvasid ega ka sellest, mida ta eeldab, et ma teeksin kui laps nõuab sülle või mind põrandale endale juurde. Peaksin vist tema meelest mitte välja tegema ja lapse kusagile aedikusse omaette nutma jätma, sest muidu ei õpi omaette mängima ja ei saa lasteaias hakkama – selliste asjadega pidev hirmutamine käib. Teie vastustest sain kinnitust, et olukord pigem ikkagi normaalne.

See jutt, et “lapset kasvab memmekas”on muidugi puhas jama ja lase kõrvust mööda.

Siiski – mina ei olnud aastase lapse kõrval ka päris selline sinu moodi emme, kes oleks kogu aeg põrandal käpuli ja väikese lapsega mänginud.

Hakkasin üksi mängimise harjumust kujundama tasapisi juba beebieas.

Tegin nii, et juba selili olevad beebid jätsin üksi mängukaarte alla mängima – hiilisin natuke eemale ja kuni beebi rahulikult mängis või ainult natuke virises – seni mina beebi juurde ei läinud, ei sekkunud. Päris nutta ei lasknud, st. kui hakkas juba nutuks kiskuma, siis lugesin mänguaja lõppenuks ja võtsin lapse sülle. Aga iga väikse virina peale tõesti sülle ei võtnud.

Sama moodi jätsin aastase/üle aastase väikelapse mänguasjadega üksi põrandale – kui laps mänguasjade vastu huvi tundis, siis hiilisin natuke eemale ja jälgisin – aga ise lapse mängu ei sekkunud ega lapse juurde põrandale ei kükitanud. Jällegi – kuni laps oli rahulik või ainult vaikse häälega virises – seni lasin lapsel üksi toimetada. Päris suure häälega nutta ei lasknud. Vahel panin lapsele näit. pabereid maha – siis laps rebis neid tükkideks (ja tekitas muidugi hunniku paberitükke), aga vähemalt pakkus see lapsele tegevust ja mina sain samal ajal natuke midagi muud teha. Kui nutule pööras, siis võtsin lapse ja koristasin prahihunniku ära.

Kodutööd tegin kas magamise ajal (siis oli muidugi kõige parem teha) või siis just nii, et laps toimetas üksi asjadega pörandal, vahel ka natuke virises sealjuures või tuli ja haakis ennast minu jalgade külge – ja mina püüdsin siis võimalikult kiiresti näit. kartulid kooritud saada – enne, kui laps päris nutma hakkas. Muidugi oli lapse ärkvel olles kodutööde tegemine minu jaoks pingeline olukord – kunagi ei tea ju, millal üksi mängima jäetud lapse rahulik olek või ainult kerge, talutav virin võib pöörduda suureks nutuks ja/või külgehaakimiseks(ja pead oma kodutöö katki jätma) – kuid noh, kuidagi (tegin poolelijäänud asja näit. lapse une ajal edasi) sain hakkama.

Esimese lapse puhul hea abivahend ka kiiktool (talle meeldis kiikuda) – panin lapse kiiktooli, tema kiikus ja mina sain samal ajal näit. kartulid-juurviljad kooritud ja keema.

U. 2a ringis olid minu lapsed juba päris head üksi mängijad.

Mina tegin täpselt samamoodi. See vaikselt ära hiilimine õpetabki last ka veidike iseseisvalt tegutsema. Esialgu 5-10min ja nii see tasapisi järjest pikeneb. Aga muidugi mängisime ka koos. Nii sai ta tähelepanu emmest rahuldatud.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina andsin käputavale lapsele juba iga kord enda tegevusega kokku sobiva asja kätte. kui koristasin, oli temal ka lapp käes, kui psu riputasin tõstsin tema ka vahel nöörini, andsin pesulõksu talle kätt, või pöörasin pesulõksukorvi külili põrandale ja lubasin seal sobrada seni, kuni mina pesu riputasin. Muul ajal pesulõkse mänguks ei saanud. Kui süüa tegin, oli lapsel oma alumine köögikapp plastmassist ja puust kulpide, kausside, padadega, mis katki ei läinud ja millega sai laamendada. Kui kartuleid koorisin panin lapse söögitooli ja lasin tal vees sulistades kartuleid pesta. Samal ajal vestlesin lapsega sellest, mida ma teen, aga käed toimetasid. Nii sain mina oma tegevused tehtud ja laps ei tundnud end kõrvalejäetuna. Jah, ikka tekkisid pausid sisse, kus pidi lapsele jälle tähelepanu pöörama, aga selle jala küljes rippusmise probleemi hoidis see kaasamine ära. Muidu kippus jah olema nii, et jala külge ja üks pidev sülle nõudmine.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul on ka olnud lastel köögis oma sahtel kus erinevad põnevad asjad:kausid , kulbid , potikaaned.

Aedik on ka olnud kasutuses aga sellega peab harjutama last enne roomamise oskust et ta ei võtaks sealolekut karistusena. Mul oli laps aedikus kui wc-s käisin või tegin muud toimetust kuhu last kaasa võtta ei saanud. Selle 10-15 min püsis ta seal üsna vakka koos põnevate leludega mida muul ajal ei saanud.

Peale viimast last ravisin pikalt lastekandmisest tekkinud randmepõletikku, sest ikkagi oli vaja neid aeg-ajalt tassida. Isegi kui nad juba kõndida oskasid.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kindlasti ei pea lapsega kogu aeg mängima või teda süles hoidma. Kui sul on vaja arvutis makse maksta vms, pane laua kõrvale laps istuma oma söögitooliga ja anna talle arvutiga ühendamata klaviatuur ning üks vana telefon kätte. Las ta teeb ka “tööd”. Muul ajal ära luba nendega mängida, nii säilib neis salapära.

+1
0
Please wait...

Näitan 28 postitust - vahemik 1 kuni 28 (kokku 28 )


Esileht Väikelaps Laps ei lase enda kõrvalt mitte midagi teha