Teema: Laps ostis mulle kodu

Minu laps ostis ka mulle väikese aiaga maja. Kuna tal on läinud väga hästi ja tahtis sellega oma tänu näidata.  Algul tahtsin, et maja oleks ikka tema nimel, ma võin seal elada. Aga tütar tahtis, et ma tunneks, et see on MINU oma kodu. Kasvatasin teda üksi ja mitte alati ei olnud kerge (majanduslikult). Loomulikult saab ta selle maja peale minu surma endale.

#3989799:

Sa ju ise tead paremini, millised on sinu laste arusaamad ja kuidas on teie suhted.

Mina tean ühte näidet, kus tütar ja väimees ostsid emal uue korteri, piisavalt kalli elamiseks. No väimees ostsis. Tütar soovitas ja soosis seda heas mõttes. Kuid kui lastelaste teema sisse tuua, et ju ta peab nüüd hoidma hakkama….siis seal oli hoopis nii, et see vanaema oli juba lapselapsi piisavalt hoidnud, mõlemad käisid kollis juba, kui korter osteti ja suurem hoidmine oli juba tehtud. Ja nbiipalju tean, et ta ikka päris palju lapselapsi hoidis ka. Nüüd suhtlevad ikka edasi kenasti, aga kuna lapsed on 11 ja 9, siis neid otseselt enam hoidma ka ei pea.

Eh, mina olen see, kes ämma tema viimasteks eluaastateks samasse asulasse kolis, et saaksime tal abiks käia, aga kuna meie elame asula servas, ämma korter oli aga päris keskuses (et oleks kõik käe-jala juures) ja koolimaja oli ka sealsamas, siis hakkas 9-aastane laps kooli ja trenni vahepeal niisama hängimise asemel vanaema juures pannkooke söömas käima. Vat sulle siis säh, mõtled teist aidata, aga tema aitab hoopis sind.

No mina näiteks ostsin oma emale korteri – vana paneelika korteri asemele ostsin uude majja korteri. Korter on täielikult tema nimel ja vana korteri müügist saadud raha on tema “taskuraha”, ise teab, mis sellega teeb. Lapsi mul pole, seega pole ohtu, et hakkan teda nendega ära kasutama ja korteri pärija ma ka ilmselt pole, sest ema on eluaeg olnud poolvennaga lähedasem, kui minuga. Miks ostsin – vanal korteril oli nii palju puudusi, mida poleks pelgalt remondiga lahendada saanud. Linn jäi samaks ja harjumuspärasest elust loobuma ei pea.

Mina ostaks ka hea meelega emale väikse majakese, sellest on ta alati unistanud. Kuna tal on tervis kehv, siis varsti ei suuda ta enam küttepuid teisele korrusele tassida. Aga ma teeksin ka erinevatel põhjustel kindlaks, et see majake pärast mulle või mu lastele jääks, mitte et pean pärast ema surma enda ostetud maja oma õega jagama hakkama.  Lapsehoidjateenust ei oota, suuremad saavad ka edaspidi vanaema juures käia, aga väiksema ta lihtsalt jääks füüsiliselt hätta.

See on nüüd täpselt niisugune asi, millele oskavad vastata ainuüksi asjaosalised ise. Kas laps püüab emale kodu kinkides teda kuidagi ära kasutada, loodab saada tasuta lapsehoidjat vms – seda meie, võõrad, ei tea. Vahel ei pea nägema tonte sealt, kus neid pole, vahel mõni laps tõesti lihtsalt tahabki oma vanemal elu veidi mugavamaks teha. Kui laps on edukas ja saab endale võimaldada ka eakale emale kodu ostmist, mis selles siis halba on? Pealegi ei tähenda see tingimata, et nüüd peabki ema talle iga päev lapsehoidjaks hakkama. Peres, kus suhted on korras, aitavad vanavanemad aeg-ajalt ikka lapselast hoida.

Kartsingi, et võib pisut lahtiseks jääda.. Mõte oli selles, et lapsed ikka aitavad vanemaid ja vastupidi, aga ei tohiks seda teineteisele tööks teha ja ära kurnata????

Mina olin vanaema hoida laps. Kas tõesti olin ma nii suureks koormaks? Me lihtsalt kulgesime ja olime koos. Kas tänapäeval enam nii ei käi? Võib olla et tõesti on lapsehoidmine tänapäeval nii raskeks muutunud, et on suur koorem. Kõik need tegevused ja teadlikkus lapse kasvatamisest on nagu mingi rollimäng?

#3991018:

Mina olin vanaema hoida laps. Kas tõesti olin ma nii suureks koormaks? Me lihtsalt kulgesime ja olime koos. Kas tänapäeval enam nii ei käi? Võib olla et tõesti on lapsehoidmine tänapäeval nii raskeks muutunud, et on suur koorem. Kõik need tegevused ja teadlikkus lapse kasvatamisest on nagu mingi rollimäng?

Tänapäeval tõesti eeldatakse suuremat vastutust. Mina olin ka kõik suved vanaema juures, vanaema mind ei valvanud üldse, tema roll piirdus sellega, et tegi süüa, aga muidu tegi ta oma toimetusi. Mina käisin üksi jões ujumas ja hulkusin mööda metsi. Tänapäeval ei peeta seda väga vastutustundlikuks käitumiseks, kui viiene päevad otsa üksi ringi hulgub. Ja juhtus ka õnnetusi väga palju. Seega lapsehoidmine tänapäevases mõistes on tõesti vastutus ja nõuab aega.

Maal lapsena oli lihtsalt väga selge, mida tohib ja mida ei tohi. Vanaemal piisas üks kord öelda. Samas iseseisvusime kiiresti, mingeid tõsiseid õnnetusi ei juhtunud, kui katkist põlve mitte arvestada. Vastutustunnet ja oskust otsuseid vastu võtta arendas see vaba elu kõvasti.

#3991089:

Minu põlvkonnast (olen 50+) on päris paljud oma vanematele kodusid ostnud. Üks põhilisi põhjusi on olnud elamine omanikele tagastatud majades/korterites.

Olen samast põlvkonnast ning minuealiste vanematel on enamasti kõik olemas olnud ning pigem rikkad inimesed eramute ning korralike säästudega. Tollel ajal oli ju lihtne uuest ideest kinni haarata ning rikkaks saada. Alustasin isegi teismelisena äri tegemist ning täisealisena oli juba korralik igakuine sissetulek ning oma korter.