Teema: Laps põeb sõbrast ilmajäämist

Minu lapsega juhtus sama asi neljandas klassis.  Samuti elas lähedal ja lasteaiast saati koos. Koolis teine lihtsalt leidis kellegi, kellega paremini sobis ja kolis meie lähedalt ka ära. Nii väikeste puhul ei saa rääkida, et  kes panustas rohkem või kuidas panustas. Kolmas ehk siis minu laps võeti kampa paar korda aastas näit sünnipäeval, koolivaheajal. Laps põdes väga ja enam kedagi sõbraks ei usaldanudki. Siiamaani ei pea kedagi oma sõbraks. Loodetavasti gümnaasiumis, kuhu tuleb palju uusi nägusid, leiab tõelisi sõpru.

Minge kuhugi, kus oleks võimalik teiste lastega tutvuda, nendega midagi koos teha.

Minuga juhtus kolmandas või neljandas klassis sarnaselt – sinnani olin ainult ühe tüdrukuga läbi käinud ja kõike teinud ning ükspäev ta lihtsalt istus teise klassiõe kõrvale, kes oli nüüd tema uus parim sõber. Minu väike peanupp ei suutnud mitte kuidagimoodi lahti mõtestada, et mis mul viga on, miks ma pole piisavalt hea ja nii edasi. Tema ei osanud ka kuidagimoodi selgitada… teise tüdrukuga oli lihtsalt ägedam. See ärevus ja alaväärsus, mida tundsin veel aastateks, on kirjeldamatu.

Eriti nõme ongi see, et ma ülistasin oma parimat sõpra ka siis, kui ta mind maha jätnud oli. Üritasin põhjust leida endas, mitte temas. Tegelikult pole ju selline sõber midagi väärt. Olekski hea, kui lapsevanem selle lapsele selgeks teeb. Ma võin enda mälestuste põhjal veel öelda, et mind oleks aitanud ükskõik missugune huviring või trenn, mis oleks mõtteid mujale viinud ja uusi sõpru lähemale toonud. Tänapäeval on ka online mängud, kus saavad lapsed kokku.

#3803074:

Minu 12a pojal oli päris pisikesest peale sõbraks samaealine poiss. Nad klappisid hästi, elukohad on lähestikku ja nad olid koguaeg koos kas õues või üksteisel külas. See sõber oli mu lapse ainuke sõber. Nagu päris sõber kellega teed kõike koos. Aga nüüd pärast kooli lõppu see sõber teatas minu lapsele, et ta ei taha temaga enam aega veeta, sest tal on uued sõbrad ja nendega on lõbusam. Ja sellest päevast peale on mu laps toas istunud, kuskile minna ei taha, mitte midagi teha ei taha. Mul on nii mure tema pärast. Näen, kui kurb ta on, aga ma ei saa teda aidata, sest ükski asi ei lohuta teda. Mul on lausa füüsiliselt valus seda pealt vaadata. Elu on nii raske teatud kohtade pealt.

Eluaegne sõprus on hindamatu. Lapsele tuleb öelda, et kahjuks ei olnud see sõber hea sõber ja tuleb uued leida. Õige sõber ei jäta uut leides vana maha. 12-aastasel on aega veel maa ja ilm. Keskkool, ülikool, kõik põhiline veel ees.

Ta põeb ikka seda, kuidas sõprus lõpetati sõbra poolt, mitte muud.  Lapsed võivad väga julmalt üksteisele öelda. Praegu nagu tundub, et vähe sellest, et sõber lõpetas su pojaga ilma põhjuseta pikaajalise sõpruse, keelas veel ka üldse hängimise ära nii enda kui nende teiste poistega, kellega tema nüüd sõber on. Täiesti arusaamatu käitumine ju.

Lapsevanemana võiksid teiselt poisilt aru nõuda, miks ta nii su lapsele ütles? Kas eelnes sellele mingi tüli või kust tuli mõte võtta uued sõbrad ja üks täiesti välja jätta? Niisama selline otsus ju ei teki. Midagi peab selle taga olema.

Kutsu see sõber näiteks teie juurde külla ja püüa asjas selgust saada. Las poisid räägivad asjad selgeks, kutsu ka tema vanemad ja arutage koos tekkinud olukorda. Miks sa ise lased enda lapsele pahasti öelda ja teda teiste poolt tõrjuda, mitte ei uuri olukorda ega püüa seda kuidagi lahendada?

Kurb lugu, tõesti ja tõeline elukool.

Soovitan asjaga aktiivselt tegeleda, otsida mõni spordiala, mis poisile sobib, mingit muud tegevust väljaspool kooliaega täiesti uute inimestega, ehk leiab sealt uusi sõpru.

Seda kurbust olematuks ei tee, aga olen näinud samas olukorras lapsi, kes lõpuks on üle saanud ja jälle rõõmsad.

#3804396:

Kus sa seda ausust näed? Halvasti ütles hoopis, et sinuga ei sobi mängida, sinuga on nii igav, teised on paremad. See pole ausus vaid haigettegemine teisele. Ausus oleks see olnud juhul, kui oleks öelnud, et mul on huvid muutunud ja ei tunne enam, et meil kummalgi huvitav suhelda oleks. Ah, et teisele halvasti öelda ja teistest eemale tõrjuda on igati okei, aga selle kohta selgitust küsida on juba naeruväärne?! Hea, et mul selliseid komplekse ei ole. Laps peab end eluaeg igavaks pidama ja ära kapselduma, et jumala eest ei satuks mingite 12aastaste silmis naerualuseks kuna keegi julges küsida, miks? Antud juhul siis lapsevanem peaks muretsema, mida mingid teismelised temast arvavad, mitte aitama oma last? Loomulikult TULEB sekkuda kui näed, et lapsel on mure. Täiskasvanud selleks ju ongi. Kindlasti uuriksin põhjuse välja ja kui põhjus on teada ja sõprusest asja enam ei saa, on ka lapsel lihtsam edasi liikuda ja end jälle teistele avada ning uusi sõpru leida.

me ei tea täpset sõnastust, kuidas ta ütles. aga igatahes ütles, mitte ei kadunud lihtsalt ära ega hakanud vältima.

sõpru otsitakse väikelastele/koolieelikutele. vanemad lapsed peaksid oskama juba ise suhteid luua, mitte ema sekkumisel. kui see on varem tegemata jäänud, siis teemaalgataja peaks nüüd  toetama oma last, kuidas tema peaks käituma, et teistega tutvuda ja uusi sõbrasuhteid luua, mitte hakkama aru pärima või suunama võõrast last. sekku oma lapse ellu ja suuna teda, mitte võõrast last.

ma saaks küll kurjaks, kui võõras täiskasvanu (olgu või endise sõbra ema) hakkaks minu lapselt uurima ja survestama, et miks sa enam matiga mängida ei taha, miks sulle enam mati ei meeldi, mati nüüd kurb ja see on sinu pärast jne. no wtf, igal inimesel on õigus omale sõpru valida ja vanem võiks tegeleda ja suunata oma last, mitte tema (endisi) sõpru.

kui teise lapse emaga suheldi varem, siis äärmisel juhul võiks suhelda nüüdki temaga ja küsida, et kas ta teab midagi täpsemalt, mis laste vahel juhtus, aga kindlasti mitte hakata survestama või halama, et näe, minu laps nüüd kurb jne, tee midagi

selline sekkumine ei tähenda, et mida mingid lapsed sellest täiskasvanust arvavad, vaid seda, et lapsed suhtlevad omavahel ja lõpuks hakkavad sellest lapsest ise eemale hoidma, sest “memmeka mutt tuleb pärast uurima ja sõimama, parem matist eemale hoida”. annab põhjuse hakata matit narrima jne.

ära sekku teiste ellu, aita ja õpeta oma last, mitte teisi

#3804241:

Kurb lugu, aga kas sõbra emaga ei saaks rääkida, asja arutada, et sõber sedavõrd resoluutne poleks. Vanemad võiksid lihtsalt omavahel arutleda olukorra üle, sest tegemist on siiski küllalt väikeste lastega, mitte teismelistega. Mina küll suhtleks ja tegutseks ega ei laseks lapsel kurvalt istuda, see ei vii kuskile. Ja kui midagi ei tule sellest sõpruse tagasisobitamise plaanist välja, saadaks lapse laagrisse. Seal ikka leiab uusi sõpru, ehk küll mitte südamesõpru, aga kedagi siiski.

Laagrisse saatmise osas olen nõus, aga sõbra emaga asja arutamine on küll üsna rumal soovitus. Võib-olla on sõbra ema tõesti selline superinimene, kes oma lapsega sõbra hülgamisest teie vestlust mainimata  räägib,  aga enamasti tulevad sellised kohtumised-vestlemised siiski välja.  Ja see teeb su lapse ju naerualuseks – 12-aastased on juba piisavalt suured ja ka julmad, et vanemad neid sõbrustama suunata saaksid.

Kas Sul ei ole mõnda sõbrannat, kellel sama vana laps? Võiksite koos midagi teha. Mõni tore linnalaager, kui on samad huvid võib sealt mõne sõbra leida.
Kas laps kuskil trennis/ringis käib? Kas seal ei korraldata laagreid?
Oluline on pakkuda põnevaid tegevusi, et mitte koju nukrutsema jääda.

Mul on ka 12 a laps, kellega natuke sarnane olukord. Tal küll sellist pikaajalist südamesõpra pole olnud, aga lapsi, kellega esimesest klassist peale koos oldud on küll. Nüüd nad on 12 ja muu maailm tungib peale. Neil on rohkem vabadust. Uudistatakse ja kolatakse rohkem ringi ja kohe on näha, et suhted kannatavad, sest mina päris nii ringi uitada ei luba.

Kui lapsel oli tõesti pikaajaline südamesõber, siis räägi oma murest tema emaga. Mina emana tahaksin teada, kui minu laps nii teeks. Kindlasti räägiksin oma lapsega, mis on oluline ja mis mitte. Loomulikult tekivad lastel uued sõbrad, aga see ei tähenda, et vanad peaks unustama või neid tõrjuma. Puberteet tuleb peale ja suhtedraamad on samuti selle osa.  Samas mina ei arva, et sekkumine teeb asja hullemaks. Kõik oleneb, kuidas seda teha. Kui tõesti oli sõber, siis annab seda korraldada. Me oleme oma lapse klassis vanematega palju suhteid silunud, seletanud. Vastasel juhul valitseks seal püsiv ” sõjaseisukord”.

Mina võtaks küll delikaatselt sõbra emaga ühendust.