Head lapsevanemad!
Töötan asutuses, kus käib iga päev ekskursioone koolidest-lasteaedadest. Noori inimesi on küll tore näha, kuid paraku puutume siin igapäevaselt kokku lastega, kes ei ütle mitte mingisugust tere-piuksugi. Ei oska muud arvata, et asi on kehvas lastetoas, kus elementaarset viisakust ei õpetata. Kulla lapsevanemad, palun õpetage oma lastele kõige lihtsamat viisakust!
Head lapsevanemad!
Töötan asutuses, kus käib iga päev ekskursioone koolidest-lasteaedadest. Noori inimesi on küll tore näha, kuid paraku puutume siin igapäevaselt kokku lastega, kes ei ütle mitte mingisugust tere-piuksugi. Ei oska muud arvata, et asi on kehvas lastetoas, kus elementaarset viisakust ei õpetata. Kulla lapsevanemad, palun õpetage oma lastele kõige lihtsamat viisakust!
Mu esimene laps hakkas enne 2a saamist kõigile ja kõikjal “tele!” ütlema, ilma et talle seda keegi ekstra õpetanud oleks.
Ja oma teisele lapsele õpetan ma seda nüüdseks juba 7 aastat järjest, aga tulemus on nigel. Tal ei ole midagi teretamise vastu ja kui ma enne kuhugi sisenemist talle seda meelde tuletan, siis teretab küll. Aga automaatselt endal tal seda kunagi ei tule. Ma siiski päris lootust ei kaota veel, sest automaatselt “vabandust” on ta viimase aasta jooksul hakanud ütlema, seda väljendit ta peab paraku vist tihedamini kasutama ka :(.
See märkus võiks olla pigem õpetajatele, kes pole lastele reegleid selgeks teinud.
Minu laps teretab peaaegu alati, kui unustab, tuletan meelde. Mis ei tähenda, et kui ta klassiga kuhugi läheks, siis ta ka teretaks, sest selles põnevusees ja elevuses võib teretamine meelest minna. On kaasas oleva täiskasvanu asi seda lastele meelde tuletada. Ise eeskuju näidates teretada ja siis kasvõi öeldagi: “Lapsed, ütleme kõik viisakalt tere!”.
Huvitav on ka see, et isekeskis oskavad lapsed (algkooliealised ja teisemlised) üsna kõva lärmi teha ja üksteisest üle rääkida. Aga kui võiks kuuldavalt, selge ja kõlava häälega teretada, siis selle jaoks ei ole häält nagu üldse. Ma pidevalt vaidlen oma teismelisega – st mina mingit teret tema poolt ei kuule, tema aga väidab et teretas. No eks ta teretab jah, aga nii vaikselt, et see tere jääbki ainult tema enda teada. Ja olen tähele pannud, et see pole sugugi ainult minu lapse probleem.
Nõus.
Umbes 75% lastest ei ütle tere. Kohati tundub, et pere on normaalne, aga laps ikkagi ei tervita. Ma isegi ei tea miks. Võimalik, et puberteet mõjutab, aga ma ei tea.
Meie lapsed õnneks tervitavad, aga oleme selleks ka palju tööd teinud. Küll on tore kuulda kui inimesed tulevad ütlema “küll teil on viisakad lapsed!”.
Töötan ise õpetajana ja päriselt!, õpetajates küll asi ei ole. Koolis korrutatakse söögi alla ja peale igasuguseid viisakusreegleid.
Olen katsetanud kõikvõimalikke variante…kui saabun ja esimesena ütlen tere, siis umbes kolmandik vastab, teise tere peale tuleb mõni vastutervitaja juurde, aga osad ei ütle tere vastu.
Kui situatsioon on selline, et laps peaks esimesena tervitama, siis…on tulemus kohati ikka väga hull.
Ilmselt paljudes kodudes see ei ole oluline.
eee…ma lasteaia territooriumile sisenedes teretasin kõiki. arvake ära mitu täiskasvanut vastu teretas? mõned ajapikku hakkasid vastu teretama. mõned jäidki omavahel sosistama, itsitama ja järgi vaatama.
See ei ole laste viga. Me naabrinaine vajub madalamaks kui muru, pöörab või ümber ning põrnitseb maha, kui teda teretada. Vastu ta muidugi miskit ei ütle. Mis nipiga selline oma lapse tere ütlema õpetab?
1. Kuidas õpetaja saab süüdi olla selles, et kodus pole lapsi teretama õpetatud? (Postitas: Kägu 08.10.2019 12:32)
2. Suurem osa lapsevanemaid ei tereta lasteaias teisi lapsevanemaid, miks seda peaks tegema lapsed?
3. Sama asja saab laiendada ka telefonidele, telefonides istuvad lapsevanemad nõuavad, et nende lapsed nutiseadmetes poleks.
jabur.
A teemasse – olen nõus et teretada justkui võiks.
Mina lapsepõlves kartsin võõraid ning vahel ka tuttavaid teretada. Lihtsalt olin arglik. Unustamises polnud asi.
Suurem osa täiskasvanutestki ei ütle tere võõrastele. Isegi vastu ei ütle tere, kui esimesena teretad. Tasahilju hakkavad meie inimesed ka rohkem reisima ja sealt saadakse natuke silmaringi laiendust, ehk juletakse siis vähemalt paarikümne aasta pärast meil ka võõraid teretada.
Nii armas on õhtul jooksmas käies välismaal alati teretatud saada, samas kui Eestis vaadatakse sind nagu hullumeelset, kui kedagi võõrast teretad, või veel hullem, kõnetad…
Olen õpetanud ja kui ise olen juures, siis alati tuletan lastele ka meelde. Või ütlen esimesena tere, siis tuleb neilgi meelde. Aga olen tähele pannud, et võõras kohas on nad tõesti nagu “suu vett täis”, vahivad ringi, ei tule see tere sugugi meelde. Nii et kui töötate asutuses, kus käib palju lapsi, siis palun mõistmist ja minugipoolest, öelge ise kõva selge häälega tere, et nad saaks aru, et nüüd on nende kord samaga vastata.
Mina kasvatan oma lapsi eeskujuga – naeratan, tervitan jne. Vahel tuletan enne vaikselt meelde, et ütleme sisse astudes tere ka. Aga mitte kunagi ei hakka ma võõraste juuresolekul valjult osutama, et nooh, kuhu see tere nüüd jäi??? Õudne…üks mu lastest on väga tagasihoidliku loomuga, talle tõepoolest on raske võõra inimese poole pöörduda…Samuti leian, et kui terve klass siseneb, siis piisab, kui üks kaks ütlevad kogu kamba eest. Väga õudsad on mu meelest koolide valvurid – astud pahaaimamatult majja sisse, mõtled kuhu edasi, järsku kraaksatab keegi kuskilt putkast: “Kuhu tere jäi??”. Et nagu täiskasvanud mees naisterahvale sellisel moel….hmm, väga härrasmehelik :). Ma ei märganudki teda, seega ka ei teretanud. Tere muidugi, aga õpetame hea eeskuju ja rõõmsa meelega, mitte sunniga.
Head lapsevanemad!
Töötan asutuses, kus käib iga päev ekskursioone koolidest-lasteaedadest. Noori inimesi on küll tore näha, kuid paraku puutume siin igapäevaselt kokku lastega, kes ei ütle mitte mingisugust tere-piuksugi. Ei oska muud arvata, et asi on kehvas lastetoas, kus elementaarset viisakust ei õpetata. Kulla lapsevanemad, palun õpetage oma lastele kõige lihtsamat viisakust!
Kas teemaalgataja ütleb saabunud lastegrupile viisakalt tere ja nemad eesotsas õpetajaga lihtsalt põrnitsevad tummalt vastu?
Minu naabrinaine õiendas mu lapsega, et see talle tere ei öelnud. Iroonilisel kombel ta oma mees on selline, et tereta või lehvita, mitte mingit reaktsiooni pole. Ehk siis enne lapsevanematele ja lastele etteheidete tegemist võiks veenduda, et “kulla abikaasad” ka käituda oskavad.
Head lapsevanemad!
Töötan asutuses, kus käib iga päev ekskursioone koolidest-lasteaedadest. Noori inimesi on küll tore näha, kuid paraku puutume siin igapäevaselt kokku lastega, kes ei ütle mitte mingisugust tere-piuksugi. Ei oska muud arvata, et asi on kehvas lastetoas, kus elementaarset viisakust ei õpetata. Kulla lapsevanemad, palun õpetage oma lastele kõige lihtsamat viisakust!
Kas teemaalgataja ütleb saabunud lastegrupile viisakalt tere ja nemad eesotsas õpetajaga lihtsalt põrnitsevad tummalt vastu?
Tahtsin just kirjutada, et teretamise nõudmine on kõige tavalisem matslikkuse tunnus. On väga väike tõenäosus, et kui sa ise rõõmsalt ja lahkelt teretad, siis vastu ei teretata. Olen ise õpetaja ja meil on paar prouakest, kes alailma võtavad teemaks, kuidas neid piisava austusega ei teretata. Vahivad kriipsusuu ja ülbe pilguga otsa, aga ise esimesena ei tereta ning sealjuures on nii viisakad, nii viisakad.
.
Tuli ära:
See märkus võiks olla pigem õpetajatele, kes pole lastele reegleid selgeks teinud.
Niisugune lapsevanem siis 😀
Meenub, et naaber tegi märkuse, et märkuse, et mu teismeline poeg ei tereta. Nüüd mühiseb nende noormees minust teretamata mööda. Eks mingi lollakas aeg tekib, kus teretamine on piin. Oma kooliajast mäletan, et mingil ajal läks nii mõnigi klassivend üle tee, et ei peaks klassiõde teretama. Ja see läheb jälle üle.
Tuli ära:
See märkus võiks olla pigem õpetajatele, kes pole lastele reegleid selgeks teinud.
Niisugune lapsevanem siis ????
Nagu lugesid, siis mina nõuan oma lapselt teretamist alati ja tuletan seda lapsele meelde, kui tal ununeb. Aga kui on klassiga minek ja terved klassitäied lapsi ei tereta, siis võiks ju märkuse teha kaasas olevale täiskasvanule, kes seda lastelt ei nõua. Enamasti on kaasas olev isik õpetaja.
Ka ei kurtnud teemaalgataja, et lastevanematega koos käivad lapsed ei tereta, vaid just koos õpetajatega käivad lapsed ei tereta.
Mis sinu järeldus siis on? Mina järeldan, et õpetajad ei nõua teretamist, ei pea seda oluliseks. Kui õpetaja ei ole eeskujuks ja ei nõua, siis pikapeale ununeb teretamine ka neil lastel, keda kodus teretama on õpetatud.
See tere selgeks saamine võtab ikka aega. Ma arvan, et võiks natuke rohkem sellest aru saada. Meie oma lasteaias ikka õpetame lastele teretamist, aitäh ütlemist jne. Alati hommikuti vastu võttes teretame ja saadame vanemad viisakalt tööle. Lapsed õpivad. Näen, et ka vanemad õpetavad oma lapsi ja räägivad sellest. Aga aega läheb sellega. Umbes 2-3 klassini on see selline keeruline ülesanne lastel ja edasi juba tuleb see loomulikult ja siis tuleb peale see teismeiga, kus osadel lastel tuleb peale trots. See kõik on loomulik kasvamise juurde kaasas käiv.
Minu arust palju keerulisem on see, kui täiskavanud ei tereta. Kes siis neile seda õpetab?
Minu oma tütred on hetkel just selles vanuses, et teretamine on kenasti selge. Teavad ka, et kes on need kellele võib juba esimesena ka tere öelda, näiteks naabritädi. Varem nad teretasid ainult siis, kui keegi neid enne teretas. Esimese ja neljanda klassi plikad siis. Sama on ka aitähhiga, varem pidin suunama aga nüüd saavad juba kenasti ka ise hakkama.
Teemaalgataja. Sulle lihtsalt teadmiseks, et lasteaia lastelt on seda natuke palju nõuda, et nad grupis sulle kõik korraga koos ilusti ja kenasti viisakalt tere ütleks. Mis aga puudutab koolilapsi, siis esimestes klassides hakkavad õpetajad sellega tegelema, et grupis tere välja tuleks. Kui need lapsed sul kõik eraldi tuleks – siis usun, et enamus ütleks sulle tere.
Hea soovitus sulle :):) kui sa töötad asutuses, kus sul enamus kliendid lapsed siis võta kätte mõni raamat ja loe, mis on lapsele jõukohane ja mis tema arengus teatud vanuses toimub. See kidlasti aitab sind!!
ajaviite rubriigis on aeg-ajalt teemad, kus täiskasvanud inimesed piltlikult halavad ja ringutavad käsi, et kui raske on elu, sest müüjad poes teretavad! ja oi jeerum – äkki isegi ootavad, et inimene teretaks vastu! (ja oh häda, kui isegi need müüjad abi pakuvad või rohkem suhtlevad). üks naine kirjutas taolises teemas, et ootab oma maja ees alati autos niikaua, kui õuest on kõik läinud, et siis kiirelt tuppa lipsata, et ei peaks kellelegi “tere” ütlema. mis te nendelt lastelt nüüd äkki nii palju nõuate?
no tegelikult ikka tuleb nõuda ja parim on anda ise head eeskuju. kui laps ei tereta, siis tereta kõva ja selge häälega ise esimesena (ilma igasuguse etteheiteta hääles!) – küll ta ükskord midagi vastu pobiseb. või siis saab sellest trauma ja tuleb 20 aasta pärast perekooli kaeblema 😀
Kahju küll, aga pole mõtet vanemaid manitseda – suur osa ei ole ise ka tere-palun-aitäh’ist midagi kuulnud. Töötan teeninduses ja väga väike osa kliente teretab sisenedes esimesena. Valdav osa oskab õnneks teretamise peale vähemalt vastata, aga on palju ka neid, kes vastu pomisevad või lausa kurjalt põrnitsevad. Asjad krabatakse ilma midagi ütlemata peale maksmist kaasa, aitäh ütlen ainult mina. Kusjuures olen märganud, et mehed on suuremad teretajad ja üldse viisakusreeglitest kinnipidajad, kui naised. Lootus on, et selle ebaviisaka pundi lastele vähemalt koolis midagi viisakuse kohta meelde jääb.
Töötan ise õpetajana ja päriselt!, õpetajates küll asi ei ole. Koolis korrutatakse söögi alla ja peale igasuguseid viisakusreegleid.
Olen katsetanud kõikvõimalikke variante…kui saabun ja esimesena ütlen tere, siis umbes kolmandik vastab, teise tere peale tuleb mõni vastutervitaja juurde, aga osad ei ütle tere vastu.
Kui situatsioon on selline, et laps peaks esimesena tervitama, siis…on tulemus kohati ikka väga hull.
Ilmselt paljudes kodudes see ei ole oluline.
Kooliajast mäletan, et õpetajate puhul oli pigem see “käi minu sõnade, mitte tegude järgi”???? Isegi kui kodus on ilusti tervitamine selgeks õpetatud, no kaua sa tervitad seda õpetajat, kui ta sind ise vastu ei tervita ega tähele pane.
Ei saa öelda, et seal peres kus lapsed ei tereta, on vanemad ka mühkamid. Oma pere näitel, alati ütlen tere, ütlen lapsele, ütle tere ka. No ei tule seda tere või siis moka otsast vaikselt. Miks, ma ei tea, kui eeskuju ja meeldetuletus on olemas.
Minu lapsed on sügavalt veendunud, et nad ütlevad tere, ainult et mitte keegi ei kuule neid. Mina ka ei kuule. Vaikselt ütlevad “tere” seepärast, et nad tunnevad võõraste inimeste juuresolekul end ebakindlalt ja kartlikuna ning kõva hääl ei tule suust välja. Aastate viisi olen rääkinud, et nii vaiksel terel pole mõtet, aga kasu sellest ei ole.
olen teise ringi tudeng.
kui ülikoolis esimest korda klassi läksin ja uksel tere ütlesin, vastasid umbes pooled.
käitumise järgi oli näha, et pidasid mind õppejõuks. Teisel korral ei vastanud terele keegi
paar nädalat hiljem loobusin ise tervitamast – mõttetu üritus.
mu laps hakkas ka peale rääkimaõppimist kõiki tervitama, aga nüüdseks mitte eriti enam, üsna sama põhjus: täiskasvanud ei vasta
elementaarne, et kui mu pojale tuleb külla ta sõber või klassivend meie koju, siis kohates mind ütleb tere aga ei..
No ma pidevalt tunnen, et appi kui nõme. Ka see on tänapäeval trendiks? Mul tuleb automaatselt tere, tööl lifti sisenedes ja ka naabrimehele. Hiljem ise mõtlen, et noh, meesterahvas võiks ju ise esimesena tere öelda. Naabrinaine ei ütle kunagi ise esimesena. Siis kui hüüan tere, siis teretab vastu. Nende lapsed ei ütle kunagi üldjuhul tere, ka siis kui meile tuppa tulevad. Sama lugu on vanema lapse sõpradega. Vanust ligi 25. Tere veel, aga head aega, kui ära lähevad. Mitte kunagi. No kuidagi väga tobe. Samas, äkki on tänapäeva reaalsus. Ise torisen alati ja tuletan lastele meelde, et see ei võta tükki küljest, peaks tulema automaatselt ja on lihtsalt meeldiv Tere-Head aega öelda. Ja kindlasti on see koduse kasvatuse teema. Mitte õpetajate.Kodu kasvatab ja kool toetab.
