Tere, tahaksin küsida Teie arvamust, kuidas Teie asja näete, kas normaalsena. Meil on 6.5 kuune poeg. Mees nagu ûldse ei viitsi tegeleda temaga. E – R ta tòöl ja kui 6 paiku ohtul tuleb on lpsel uneaeg, enne òòund. Seega ta “jälle pääseb”. Nii eile käis , laupaeval siis ka tood tegemas. 9-8ni.oleks siis mul oleks või lapsel kasu sellest et ta lisa käib tööl tegemas – ei. 95 protsenti asjadest ostan mina lapsele. Peale seda istus saunas 3 h janutles et see tema aeg. MA NAGU TAHAKS TEADA KUNA SEE MINU AEG SIIS TULEB :d
Villand on ka mul sellest et koike pean ette utlema talle. Ta juba 6,5 kuud isa olnud ja ikka pean utlema kuna mähkut vahetada, kuna õhuvanni teha jne. Nii kopa viskab ette selline asi.
Oleks siis see nv et ta utleks MUL ON MINU AEG. Eelmisel nv tegi garaaziz oma toimetusi, üleelmine nädal ei saanud ta kõndida seega laps kogu aeg minuga ja ma tegelen temaga.
Ja kui te nûûd küsite miks tulin siia halama ja miks mehega ei räägi. Räägin , kogu aeg räägin. Tema vastus on selline; MA JU PÜÜAN
Teema: Lapse isa
Püha neitsi, sa tegid lapse ja nüüd tahad OMA AEGA?
Lapse isa hakkab lapsega tegelema kui ta on 6,5 aastane.
Mida sa ootad? Vii oma laps vanaemale ja minge mehega koos ennast tuulutama. Saa täiskasvanuks.
Kui te ei saa räägitud, kokkuleppeid sõlmitud jne siis pole midagi teha.
Enne lapse saamist ei olnud ettekujutust, et vähemalt 3a ongi teie elu sisu laps? 24/7 peab keegi temaga tegelema või vähemalt läheduses olema. Ei leppinud kokku, kuidas seda aega jagate? Mees eeldaski, et sina oled ema=lapsega aga sina ei andnud teada, et last kasutame koos? St vaba aega(oma aega) jääb mõlemal vähemaks?
Mina oleks lapse talle sauna eesruumi viinud. Saunas mõnulemine ei sega lapsevalves olemist. Või ise ka sauna läinud, siis on vastutus mõlemal, näiteks.
Garaaži annad käruga kaasa-ütledki, et kussuta magama, saad garaažis toimetada, tagasi too tuppa söögiajaks, mitte enne kella …
Ei saa panna ka nüüd meest fakti ette, et minu aeg on x nädalapäev kell y kuni z? Näiteks L hommikusest söötmisest lõunaseni v lõunasest õhtuooteni. Lähed kas või esialgu kodust ära, las harjuvad teineteisega.
Mehed pahatihti arvavadki, et nende lapsega tegelemine algab siis kui laps kõnnib, räägib, teda saab õpetada jne.
Seda ei muuda muu kui kaasamine. Juba sünnist alates on võrdesd vanemad-mõlemad vannitavad, vahetavad mähkmeid, kärutavad, kussutavad. Kui pole rinnalaps siis ka söödavad.
Kui ema on ülitubli ja teeb kõik ise siis isal ongi ainult “oma aeg”…
Kui te ei saa räägitud, kokkuleppeid sõlmitud jne siis pole midagi teha.
Enne lapse saamist ei olnud ettekujutust, et vähemalt 3a ongi teie elu sisu laps? 24/7 peab keegi temaga tegelema või vähemalt läheduses olema. Ei leppinud kokku, kuidas seda aega jagate? Mees eeldaski, et sina oled ema=lapsega aga sina ei andnud teada, et last kasutame koos? St vaba aega(oma aega) jääb mõlemal vähemaks?
Mina oleks lapse talle sauna eesruumi viinud. Saunas mõnulemine ei sega lapsevalves olemist. Või ise ka sauna läinud, siis on vastutus mõlemal, näiteks.
Garaaži annad käruga kaasa-ütledki, et kussuta magama, saad garaažis toimetada, tagasi too tuppa söögiajaks, mitte enne kella …
Ei saa panna ka nüüd meest fakti ette, et minu aeg on x nädalapäev kell y kuni z? Näiteks L hommikusest söötmisest lõunaseni v lõunasest õhtuooteni. Lähed kas või esialgu kodust ära, las harjuvad teineteisega.
Mehed pahatihti arvavadki, et nende lapsega tegelemine algab siis kui laps kõnnib, räägib, teda saab õpetada jne.
Seda ei muuda muu kui kaasamine. Juba sünnist alates on võrdesd vanemad-mõlemad vannitavad, vahetavad mähkmeid, kärutavad, kussutavad. Kui pole rinnalaps siis ka söödavad.
Kui ema on ülitubli ja teeb kõik ise siis isal ongi ainult “oma aeg”…
Siis on see mees varsti teise naise juures.
No lase mehel ikka meeste asjadega tegeleda. Naise töö on lapsi kasvatada mitte vinguda foorumis.
Kui te ei saa räägitud, kokkuleppeid sõlmitud jne siis pole midagi teha.
Enne lapse saamist ei olnud ettekujutust, et vähemalt 3a ongi teie elu sisu laps? 24/7 peab keegi temaga tegelema või vähemalt läheduses olema. Ei leppinud kokku, kuidas seda aega jagate? Mees eeldaski, et sina oled ema=lapsega aga sina ei andnud teada, et last kasutame koos? St vaba aega(oma aega) jääb mõlemal vähemaks?
Mina oleks lapse talle sauna eesruumi viinud. Saunas mõnulemine ei sega lapsevalves olemist. Või ise ka sauna läinud, siis on vastutus mõlemal, näiteks.
Garaaži annad käruga kaasa-ütledki, et kussuta magama, saad garaažis toimetada, tagasi too tuppa söögiajaks, mitte enne kella …
Ei saa panna ka nüüd meest fakti ette, et minu aeg on x nädalapäev kell y kuni z? Näiteks L hommikusest söötmisest lõunaseni v lõunasest õhtuooteni. Lähed kas või esialgu kodust ära, las harjuvad teineteisega.
Mehed pahatihti arvavadki, et nende lapsega tegelemine algab siis kui laps kõnnib, räägib, teda saab õpetada jne.
Seda ei muuda muu kui kaasamine. Juba sünnist alates on võrdesd vanemad-mõlemad vannitavad, vahetavad mähkmeid, kärutavad, kussutavad. Kui pole rinnalaps siis ka söödavad.
Kui ema on ülitubli ja teeb kõik ise siis isal ongi ainult “oma aeg”…
Mina eeldasin seda koguaeg et pean tegelema ???? tegelen siiani kogu aeg, teen isegi ise talle söögid valmis keedan ja vaaritan pluss rinnapiimalaps :)jah , lapse isa utlebki et ta on veel pisike , et kui jalad alla saab siis on neil midagi koos teha ????
Sinu kurvastuseks pean ütlema, et sellise suhtumisega ei hakka ta mitte kunagi lapsega tegelema. Kui laps saab jalad alla, siis on ta ikka liiga titekas ja klammerdub su külge, mehel sellest paha tuju ja siis hakkab ta sul rääkima, et kui natuke kasvab ja saab juba asjalikku juttu rääkida, küll siis tegeleb rohkem. Kui lapsel jutt suus, siis on ta ikka veel jumbu, palli mängida ei oska, rattaga sõites on umbe aeglane ja pissihädast annab teada alles siis, kui kohe-kohe püksi tuleb. Siis tuleb jutt, et kui veel kasvab, küll siis tegeleb… Mina oma tuttavate pealt julgen väita, et eelkooliealiste lastega tegelevad need isad, kes algusest peale on lapsega tegelemisesse panustanud. Nende “kasvab-siis-tegelen” isade panus hakkab heal juhul siis, kui saab lapsega koos sportima, autosid parandama või õlut jooma hakata.
Minu mees ei tegelenud ka eriti lapsega. Kui sündis ja ma pärast keisrit taastusin, siis tegeles küll ilusti kõigega, peale toitmise. Siis kui ma jalad alla sain, hakkasingi ainult mina toimetama. Ja minu jaoks on see loomulik. Otseloomulikult, kui on vaja ja ma konkreetselt ütlen ja palun, siis ta vahetab mähet/riideid/istub lapsega vms. Igaõhtune koeraga jalutuskäik oligi tema aeg, see oli nii 30-60min. Rohkem hakkas lapsega tegelema, kui too käpuatama hakkas, s.o kuskil 7-8 kuu vanuselt. Ja siiamaani toimetavad kahekesi, laps kohe 1a. Ma võin rahulikult kodust ära käia kui vaja. Iseasi kas ma tahan seda tihti teha. Mehel on majapidamises nii palju tegemisi.
Ma arvan, et te peate mehega ühe tõsise vestluse maha pidama – kes kuidas lapsevanema rolli ette kujutab? (imelik, et see pole siiani teile selge või pole üksmeelel selles). Võta endale konkreetselt oma aeg ise, ütledki mehele, et näe siin on söönud laps, ma lähen juuksurisse/poodidesse/sõbranna juurde vms ja tulen tagasi x aja pärast, kui lapsel taas söögiaeg (kui rinnalaps).
Teine imelik asi on muidugi see, et teil on ühine laps, aga eraldi rahakotid? Sinu-minu raha? Meil nt minu arvel olev raha kulub arvete-toitude-riiete peale, mehe arvelt aga suuremad kulutused, nt autoremondid, tehnika, lapse turvatool jne.
Oled ossiga lapse saanud. Nüüd ei aita ilmselt midagi muud kui “vahetuste” organiseerimine. Tekita endale rutiinid – näiteks paar korda nädalas mine kindlal kellaajal trenni. Mehe paned fakti ette. Samuti tekita selline kord, et see, kes lapsega tegeleb, ei pea õhtusööki näiteks tegema. Ehk et kui mees kell 6 tuleb, siis palu tal söök valmis teha – sina ju tegeled lapsega. Samamoodi nädalavahetusel – pane mees pesu triikima näiteks kui last hoida ei taha.
Tee mehega kokkuleppeid, ole konkreetsem. Selgita, et sul on samuti oma aega vaja. Leppige kokku, et näiteks igal laupäeva ja pühapäeva hommikul on sinu lapsevaba aeg näiteks 4h. Lähed kell 10 kodust välja ja kahe paiku oled tagasi.
Praegu on mees nii vähe lapsega (üksi) koos, et tema jaoks ongi see laps veidi võõras. Kui hakkab rohkem aega temaga veetma, tekib tugevam side ja on ta ise ka juba veidi rohkem huvitatud. Ühtlasi ära kontrolli üle, lase mehel vigu teha ja asju omamoodi ajada. Kui teebki liiga vähe õhuvanne, paneb lapsele “valed” riided selga vms, siis las olla, sellest ei juhtu midagi! Anna talle vabad käed.
Kõige olulisem on omavahel suhelda, seega ütle talle, mida sa vajad ja millal. Mainisid, et sina ostad peaaegu kõik asjad lapsele. Tema pole seda võib-olla tähelegi pannud, mõtleb, et mis sel lapsel ikka nii väga vaja on. Ütle selgelt, mida temalt ootad. Näiteks: palun too kastitäis Pamperseid (täpsusta, milline kast ja mis suurus). Või et ilmad on külmemaks läinud, lapsel on talveriideid vaja, kas võiksime koos poodi minna ja vajalikud asjad välja valida? Ning lase mehel maksta.
Aga see on üsna levinud probleem, et mida väiksem laps, seda vähem mees tegeleb. Enamik mehi ei leia, et beebid väga huvitavad oleksid. See muidugi ei tähenda, et mees üldse lapsega ei peaks tegelema, tema puhul ei saa lihtsalt pimesi eeldada, vaid peab täpselt ütlema, mida temalt ootad ja millal (mitte üleüldiselt, et sa peaksid rohkem tegelema, vaid “palun ole lapsega sellel päeval sellest kellast selle kellani).
Lahuta
Kui mehel endal titesoolikat ei ole, siis ei olegi muud kui ütled ette, mida teha, millal teha, mida poest tuua. Sellistel meestel on väga raske ise koos lapsega olla samal ajal kui naine on kodus. Arusaadavam on last hoida siis kui sina trennis oled näiteks.
Oma teise lapsega olin resoluutne – näha oli, et mees lapsega ei tegele. Kui laps oli 9k hakkasin jälle tööl käima ning siis jagasin päevad ära – olid mehe päevad lapsega tegeleda ja minu päevad. Teine osapool võis teha, mida tahtis või ka lapsega tegeleda. Aga kui oli mehe päev, siis ei tohtinud tal mingit kobinat olla. Aga samas – mina ei tohtinud kobiseda mehe kasvatusviiside kallal. U pool aastat see meil kestis, siis sai mehest arusaaja ja saime normaalselt edasi elada.
Kolmanda lapsega olin juba ise arusaaja. Olingi koguaeg ise lapsega ja mehele peale ei pressinud. Kui ei taha, pole vaja. Ja küll mina ka omale kunagi oma aja saan. Palkasin hoidja, kui oli vaja. Hoidja palga kasseerisin mehelt sisse. Nüüdseks on see laps 2-aastane. Mees viib ja toob lasteaiast. Üks päev on laps lasteaiast vaba ja selle päeva on mees lapsega ja hea meelega. Paneb last magama õhtuti ja hommikuti on tema see, kes esimesena tõuseb, teeb perele söögi ja saadab lapsed kooli-lasteaeda.
Kurb on mõistagi teemaalgataja kodune olukord, aga veel kurvemad on need kommentaarid, mis sülitavad näkki ja õigustavad, et mees ei peagi tite või lapsega tegelema. No ma ei tea, millised on nede kommenteerijate lastetoad või elukorraldused, aga mina olen näiteks iseseisev naine, kes on alates 20. eluaastast ennast ülal pidanud. Suhtesse astusin hoolimisest ja armastusest, mitte majanduslikust kasust. Eestis tuntud hüüdlause naise raha naise raha, mehe raha pere raha ajab oksele. Ühesõnaga see on taust.
Kui suhe ikkagi põhineb vastastikul austusel ja võrdsesel (sh majanduslikul võrdsusel), siis ei näe ma mingit põhjendust sellele, miks peaks lapsega ainult naine tegelema ja miks peaks meest tõrjuma pere juurest. Tõsi on, et vb beebil pole sellest isast esimesel eluaastal väga sooja või külma, aga naisel on! Kuidas peaks jätkuma mehe ja naisevaheline hooliv ja armastav suhtlus, kui üks teise täielikult hülgab? Naise elu tiirleb esimene aasta ainult beebi ümber ja mehe kõige lihtsam viis ennast kaasata naise ellu, on läbi beebi. Siin ülal on ekstreemsed näited, et lükkadki käru garaaži, lähed kodust ära. Ma saan aru, et kui selline lõhe on tekkinud, siis alustuseks vb ei jäägi muud üle, kui teha end läbi draama kuuldavaks, aga no ideaalis võiksite õhtuti koos lastega jaurata. Minu kõige ilusamad hetked ja päevad on ikka siis, kui kõik perena koos lastega jändame. Minu abikaasa on esimesest päevast peale seisnud kivina mu kõrval ja beebit oma kätel kandnud ja tunneb kurvastusi, kui pingelisemad tööperioodid teda lastest eemale viivad ja need siis temast vähe võõrduvad. Omaalgatuslikult vähendab siis töökoormat ja leiab aega laste jaoks ja viskab mu kodust välja, et saaks lastega armastust kasvatada. See on ilus!
Ma ei saa aru, mis põhjendusel ülal kommenteerijad arvavad, et isad peaksid liituma laste ellu nende vanemas eas.Sellise õpetusega juhtub paraku nii, et naine on selleks ajaks juba nii üksi jäetud, et juba lahutab. Lapsed on siis piisavalt suured, et saab tööl käia ja neid meheta ülal pidada. Kellele see siis kasuks tuleb? See eneseohverdamine ja mehe säästmine? Pealegi olen mina igasugust tööd teinud. Nii füüsiliselt koormavat, kui ka juhtivat ja pingelist tööd, aga vot see kodune emandus on täiesti omast klassist segu väsimusest, jõuetusest ja emotsioonide virrvarrist(suur rõõm sh), et ma mõistan 100% neid naisi, kes ütlevad, et käivad tööl pere juurest puhkamas. Ühesõnaga naise töö 24/7 beebi ja väikelaste kõrval on küll nõnda kurnav, et mees peaks leidma energiat töö kõrvalt lapsi kasvatada. Naisele pole ka see mugav, et ei saa minna sauna,peenramaale või kinno. On absoluutselt häbematu, kui me eeldame, et lapsed ei peaks mehe elu absoluutselt muutma ja kogu koorma võtab naine enda kanda. Laps on mõlema oma ja toob mõlemale rõõmu ja mõlemad peavad panustama. Mõlema saunaaeg peab paraku väikelaste ajal kannatama, sest muidu võivad kõik kannatada lahutatud pere näol. Raskustes peavad abikaasad ikkagi üksteist toetama. Laps on lihtsalt üks raskus suhtes. See tuleb ikka koos läbi teha.
Murelikult emalt uurin, et kuidas sa temaga räägid? Kas sa räägid, mida ta peaks tegema või mida sina tunned? Väga palju aitab sellistes olukordades mina lausetes jutt. Ütledki, et Ma olen kurb, ma olen väsinud, ma tunnen, et minus kasvab pahameel, Ma ei jõua. Ma ootan sinult abi, ma vajan sinult abi. Ma arvan, et sundolukordadest abistavamad oleksid ühiselt kokkulepitud tegeluspäevad. A-la lepite kokku, et see laupäev tegelete mõlemad lapsega ja palud, et saaks niimoodi, et sina oled kõrval, nt triigid või küpsetad vms, aga tema vastutab lapse eest. Teete nii et sina oled kõrval, aga ise last puudutama ei pea. Sest ära jäta teda üksi. tal on sama vastik lapsega üksi olla kui sul ja ära pane teda kohe sinna situatsiooni.
Teiseks on oluline endale aru anda, et isad teevad asju teistmoodi. Pole mõtet hakata detailselt õpetama, et tee nii ja nii. Minu mõlemad lapsed käituvad isaga hoopis teistmoodi. Isaga lähevad nad teistmoodi magama, käivad teistmoodi vannis jne jne jne. Emadel on mingid omad nipid, mida isad lihtsalt ei peagi omandama ja lapsed ei ootagi neid nendelt. Seega peaksid pigem võtma toetaja, kui õpetaja rolli ja kui tal mingi asi ei toimi, siis ütledki, et no vaata vb see sinuga ei toimi, et äkki proovime midagi muud. Võid talle ideid anda, mis võiks aidata, aga säilita avatud uks, et ta saaks ise probleemi lahendada.
Ma ei tea, Jõudu. Tema lause, ma ju püüan on väga positiivne. Hoia seda meeles. On neid mehi, kes saadavad lihtsalt oma naise kuu peale. See, et sa räägid ja ta kuulab, on positiivne! Su olukord võiks olla hullem ja su mees võiks olla tühmim, aga ei ole. Ma usun, et saate hakkama.
Rääkimisest pole kasu, hakka tegutsema. Mees ei pea lisaaega tööl veetma. Mehel on 50% ajast kohustus olla lapsevanem nagu sulgi ja pole aus, et sa puhata ei saa. Niisiis, jäta mees titega üksi ja VÕTA endale aega. See paar-kolm tundi päevas ei tapa teda, vaid õpetab olema isa. Kupata mees last jalutama, või jäta koju ja ta peab!! tegelema hakkama. Leidku ise lahendused, ära käi kannul ja õpeta. Las nuputab ise. Tema jutt, et tegeleb kui lapsel nn jalg all, ei ole pädev. Lapsega tuleb suhestuda kohe ja praegu. Kodus olles ära ole liiga töökas, vaid pigem lükka tööd homse varna. Kuniks mees end liigutama hakkab.
Teine variant, mehe teenitud lisaraha eest palkate endale hoidja, et ka sina saaksid hinge tõmmata.
Või kui see variant ka mehekesele ei sobi, siis küsi talt otse kas talle meeldiks elatist rohkem maksta ja sina hakkaks üksikemaks? Oled seda sisuliselt juba peaaegu niigi.
See vastutus ja 24/7 valvelolek väsitabki kohutavalt.
Me tegime mehega süsteemi, et kui tahan puhata, siis ütlen, et annan teatepulga üle ja edasi tema vastutab. Ehk ta võib mulle ka öelda, et palun vaheta sina mähet, kuna ta parasjagu ei saa- kuid tema on see, kes vastutab selle eest, et tuvastada, kas on vaja mähet vahetada, süüa anda, magama panna, tema peseb pissiloigu põrandalt jne.
Mina võin vabalt telekat vaadata ja vahepeal “aidata”.
Meil töötas see väga hästi. Mees oli seetõttu ka kursis titendusega ja tegeleb siiani lastega väga palju.
See süsteem aga eeldab, et te omavahel suhtlete 🙂
Milles su probleem on? Loomulikult mees käib tööl, esmaspäevast reedeni. Tema teenib oma sissetuleku nii. Sina oled lapsega kodus ja saad selle eest riigilt emapalka.
Ise sa oled elu selle mehega valinud. Laps oli ikka planeeritud ja kahe poole soov või?
Riigilt tulev emapalk on konkreetselt selle tööaja eest, mille pärast naine last hooldades töölt puudub. Puust punaseks – E-R ja 8 töötundi päevas. Sealt ülejäänud 16 tundi on laps nii ema kui isa vastutusalas.
Rääkimisest üksi pole tolku mehega suheldes. Planeeri konkreetselt ka oma aega ja lepi mehega kokku, millal keegi lapsega siis toimetab.
Mingist rääkimisest pole kasu. Ela oma igapäevaelu. Pane riidesse ja ütle, et vaja korraks poodi minna, valva tunnike.
Mis ta siis teeb? Minema ikka ei jookse.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
