Teema: …

#3514547:

Alustame siis kõigepealt tõdemusega, et kärgperendus teatavasti ajabki oksele.

Tõesti ajab.

Ma ei hakkaks sellise naisega üldse suhtlemagi, kel väike (alla 10a) laps kodus.
Oodaku pisut, kui laps 12 vähemalt ja ei vaja enam igaõhtust tegelemist.
Aga see väikese lapsega kärgperendus – endise mehe lõhngi pole veel kodust väljas kui juba otsitakse uut asemele.
Okse, tõepoolest.

#3514604:

Alguses ilma lapseta. Laps oli minu ema juures või oma isaga. Kokku saimegi suht harva. Umbes poole aasta pärast, kui nägin, et mees on ok, sai laps ka ühiset veedetud üritustele kaasa võetud. Lapse nähes ei miilustanud ega musitanud ega aelenud üksteise otsas. Mingi aasta hiljem, kui kõik olid teineteise olemasoluga harjunud, läks elu vabamaks. Poolteist aastat hiljem kolisime kokku. Nüüd 20 aastat koos ja kõik ok.

Võta pigem aeglasemalt kui kiiresti. Pole neid uusi isakandidaate vaja lapse ette tassida enne kui asi kindel

Pooldan ka aeglaselt võtmist, omal oli sarnaselt.
Ca 1,5 aastat suhtlesime ilma minu lapsi kaasamata. Kui mõlemale tundus, et suhe läheb tõsisemaks ja tahamegi kogu aeg koos olla, hakkasin lapsi ka vaikselt harjutama. Samamoodi ühistesse tegevustesse kaasates, nende jaoks oli mees lihtsalt üks minu sõpradest, kes meiega vahel ühines. Elan suhteliselt sotsiaalset elu ja külalised on meie kodus sagedased, sellepärast ei tekkinud neil ka küsimusi. Laste ees mingit tunnete välja näitamist esialgu ka polnud. Siiani koos ei ela, aga lapsed on harjunud ja teavad praeguseks, et paar oleme ning plaanime kooselu.

Mehel lapsi pole, mind tegi ka natukene ekstra ettevaatlikuks,et minu jaoks ei olnud ta alguses tüüp, keda ma ka lastega pere mudelis ette kujutaks. Kartsin, et meil omavahel võib ju tore olla, aga tegelt ta ei kujuta ette, kuidas lastega koos suheldakse ja elatakse. Aga võta kinni, klappisid esimesest hetkest hästi ja üllatusin positiivselt.

#3514605:

Aga see väikese lapsega kärgperendus – endise mehe lõhngi pole veel kodust väljas kui juba otsitakse uut asemele.

Kuidas palun? Naine olgu 10 aastat üksi, sest muidu pole veel endise mehe lõhngi majast läinud? Mehed jooksevad kohe uue naise juurde (tavaliselt kaks suhet muidugi juba aastaid kattuvad) ja keegi ei kobise.

Miks 10, aga paar aastat võiks ju. Nii naine kui mees, muidu on haledad inimesed, kes ei taha nö’ halba suhet enne ära lõpetada. Pidevalt mingit tugiisikut vaja ja uut emmet-issit lapsele. Ei pea ju kolima ühe juurest teise juurde veel samal aastal. Eneseaustust! Las jooksevad ja sitasti valitud mehed sellised, kes perest lugu ei pea.

Paar aastat on muidugi ok, aga siin öeldi, et kellel on lapse alla 10 aasta vanad, neid ei tohiks vaadatagi. Lahku minnakse ju igasugustel eluperioodidel, kui laps võib veel üsna väike olla.

Peale 2 kuud tutvust tutvustasin lastega meie ühisrl väljasõidul ja kokku kolisime pool aastat hiljem. 15 aastat kooselu selja taga.
Esialgu otsisin lastele hoidja kahekesi veetmise ajaks.

#3516828:

Kui kooselu väikeste laste kõrvalt laiali läheb, siis peakski naine järgmised 15-20 aastat üksi veetma?

Kas nüüd just üksi, aga mitte koju elama ja väikelast traumeerima tooma mingit uut võõrast meest. Laps on niigi traumeeritud, et isa tema juurest ära läks ja tunneb ennast süüdi ja siis aasta pärast on uus trauma – hakata kodu jagama mingi võõra mehega.

Enne laste saamist võiks nii palju ikka mõelda, et kas lapse isa on ikka see inimene, kellega soovitakse oma elu jagada ja lapsed koos üles kasvatada. Mitte jääda kohe rasedaks ja siis avastada, et oi kui erinevad me ikka oleme.

Lapsed on need, kes pärast kannatavad kui perekond ei ole koos, vaid mängus on mingid võõrad kasuemad ja kasuisad.

Olen teemaalgataja. Need, kes on lapsi mehele tutvustanud 6 kuu kuni pooleteise aasta pärast, kas te seda ei karda, et armute mehesse kõvasti ära, kuid lõpuks viimane ei võta teie lapsi omaks? Seejärel ju lihtne langeda lõksu, kus hakatakse oma laste heaolu arvelt mehe järgi jooksma. Samas jah, igat uut meest kohe laste ette tassida jälle jama.

Minul läks nii pikalt sellepärast, et uus suhe tuli minu jaoks ootamatult. Ma tõsimeeli plaanisin üksi olla, aga elul olid omad plaanid ja nii ma suhtusin ise sellesse pikalt stiilis, et tore on kellegagi vahel aega veeta, aga midagi enamat sellest ei tule.
Lisaks oli väiksemal lapsel lahkuminekuga harjumine raske ja ma poleks kujutanud ette, et oleks varem kedagi uut tema ellu sobitama hakanud.
Kui ma ühelt maalt tundsin, et hakkavad tõsisemad tunded tekkima mehega mõlemapoolselt, siis ma tõesti enam väga venitada ei soovinud. Poleks tahtnud veel näiteks aasta omaette olla ning rohkem ära armuda ja siis avastada, et lastega koos see asi ikka ei toimi. Kui ma oleks pidanud valima mehe ja laste vahel, oleks loomulikult valinud lapsed. Ise aga oleksin haiget saanud, miks seda siis edasi lükata, kui nii peab minema.

Samas mul sõbrannal on sama pika perioodi jooksul olnud juba neli erinevat suhet ja kõik need mehed on kuu-kahe järel kohe ka lapsega tuttavaks saanud. Kõrvalt vaadates ma seda heaks ei kiida ja lapsest on kahju – jõuab kellessegi ära kiinduda kui ta on juba läinud.