Täitsa lõpp kuidas ma tunnen, et nüüd ongi meie suhe mehega läbi. Meil mõlemal on eelmisest elust lapsed. Oleme nö kärgpere. Enne kui mehega tutvusin, olin täiesti kindel, et mu uus mees on vaba. Igas mõttes vaba. Tean, et see veidi isekas, kuid ma sisimas teadsin, et ma seda kärgpere värki ei soovi. Läks kahjuks nii, et lapse isaga läksid teed lahku. Olen terve elu unistanud normaalselt perest, mida mul kunagi ei olnud. Suhtlesin vabana olles mitmete meestega, kellel ei olnud lapsi. Aga kuidagi ei tekkinud sidet. Praeguse mehega tekkis side ja juunis saaks meil 2 aastat tutvust. Kui sain teada, et tal ka laps siis olin valmis proovima, et ehk ma ikkagi tulen sellega toime ja mis seal siis ikka nii jubedat olla saab. Lapsega meil klappis esimesel aastal täitsa hästi. Kuniks, lapsed tekkisid käitumisprobleemid. Ta on suhteliselt vaba kasvatusega ja vanemad paljuski teevad nii nagu laps tahab. Ühel hetkel ma aga hakkasin ikka ka tähelepanu pöörama teatud asjaoludele. Kuidas last võiks õpetada ikka kenasti sööma, hambaid pesta ilma tervet vannituba täis lagastamata, enda järel asju koristama ja lõpetada nende kohutavate häälte tegemine. Ma kohe ei tea mis osade lastega on, et nad peavad huilgama ja tegema igasugu hääli. Tegemist siis 9 aastase poisiga. Oleks, et ma traumeeriks üle, aga teised tuttavad (ka mehe tuttavad) on küsinud, et kuidas see asi nii käest ära on.. Miks poiss küla peal kolab kõik ruumid läbi ja isa mitte midagi ei ütle. Mingil hetkel mees otsustaski, et kutsub korrale poissi rohkem. Koolis oli olukord halb ja iga nädal tuli märkusi (ei tee tunnis kaasa, kodutööd tegemata). Siis mingi periood tuli poiss meie juurde, et käitumine koolis korda saaks. Kas sai, ei saagi teada kuna on kodukool. Paar nädalat tagasi oli probleem õhus kus poiss ei tahtnud meile tulla kuna mina olen kuri. Jah, ma olen üsnagi konkreetne ja ootan ka oma lapselt korra hoidmist ja sõna kuulamist. Mees oli mures ja rääkis lapsega ning nüüdsest mees nagu pehmo kui laps siia tuleb. Hiljem selgus, et poisil lihtsalt olid tujud ja ei viitsinud siia tulla. Kuna tema ikkagi otsustab kus ta tahab olla. See otsustamine on täielikult lapsel. Mina ühel hetkel ikkagi soovisin, et oleks mingigi kord, kuna minu laps käib üle ühe nv oma isa juures. Ja nii sobib meile. Laps on rahul. Ja täna siis läksime riidu mehega, kuna olen terve nv nii pinges olnud. Eks siin ka see viiruste aeg annab tunda omamoodi. Aga täna ma lihtsalt plahvatasin mehele, et mulle ei istu see kärgpere värk ja ma enam ei suuda. Olen pikalt enda sees hoidnud neid emotsioone ja ladusin kõik ette mehele mis mulle ikkagi ei meeldi. Loomulikult sain sealt vastukaja, et asi ju pole nii hull ja et tema pole minu lapse kohta midagi ette heitnud. Tõsi, ta on väga leplik. Ja ma tunnen kuidas see iseloomujoon mind juba häirib ka. Ma olen kurb ja segaduses. Kas tõesti nüüd on mul aeg pakkida asjad ja minna. Pool aastat ma olen proovinud kuidagi olla ja viisakaks jääda kui poiss meil. Aga no ma lihtsalt ei suuda. Kas on siin kedagi veel, kes laste pärast on lahku läinud või kuidas sellest välja tulla?
Teema: Lapse pärast ei suuda koos elada
Kas tõesti nüüd on mul aeg pakkida asjad ja minna.
Jah.
Jah. Lapse vaimse tervise pärast eelkõige.
See kärgperendus ajab mind oksele.
Kui lapse isaga on teed lahus siis ega sa ju sellest kärgperendusest otseselt ei pääse. Tuleb teine mees, teised mured – teised tülid – teised jamad, isegi kui tal olemasolevat last pole. Selles vanuses, kus sul juba laps on ilmselt ka pea igal teisel poolel oma pagas kaasas, mõnel hull eks, teisel jube ämm jne jne.
Kui lapse isaga on teed lahus siis ega sa ju sellest kärgperendusest otseselt ei pääse. Tuleb teine mees, teised mured – teised tülid – teised jamad, isegi kui tal olemasolevat last pole. Selles vanuses, kus sul juba laps on ilmselt ka pea igal teisel poolel oma pagas kaasas, mõnel hull eks, teisel jube ämm jne jne.
Jah, nii see ongi – võivad tulla teised mured, teised tülid.
Mõistan, et mehe leplikkus isana (mitte ainult kärgpere, vaid ka tavapere e. ühise lapse puhul) võib närvi ajada, kui ise oled lapse suhtes nõudlikuma joone pooldaja. Ilmselt küllalt on neid
tavaperesid, kus lastekasvatust tõsiselt võtvat ja reegleid kehtestavat ema ajab närvi, et teine lapsevanem ehk isa ei nõua lastelt midagi, on liiga pehme, liiga semulik jne. Neid sedatüüpi arusaamatusi: “Jälle, kui mina pidin ära olema, sa lasid tal teha midaiganes ning tal oli õppimata!” esineb ka tavaperedes.
Aga samas oli mehe leplikkus ilmselt just üks põhjuseid, miks teemaalgataja selle mehe valis – ta tundus turvaline, kuna ta lepliku inimesena aktsepteerib naise last. Ja ilmselt on mehel teisigi häid omadusi.
Teemaalgataja: võibolla ikka ei tasu ühe häiriva iseloomujoone tõttu kõike emotsionaalselt laiali lööma hakata? Mõtle asjad kainelt läbi. Sa võid jääda oma arvamuse juurde, et mehe puudus on see, et ta on oma lapsega liiga leebe – aga mõtled: “ideaalset inimest ei ole, igal inimesel on mingi puudus” ning edaspidi teadlikult hoidud seda mehele liigselt nina alla hõõrumast.
Mehe lapsele sead mingid piirid selleks ajaks, kui laps on teie juures ja nendes asjades, mis sind väga häirivad – näit. nõuad järjekindlalt, et vannituba jääks puhtaks. Muus osas (kuidas mehe laps külapeal käitub, tema kooliprobleemid) jätad asjad mehe ja tema eksnaise hooleks ja lihtsalt eemaldad ennast vaimselt – mehe laps, ise lahendab neid probleeme, kuidas oskab.
MIna leian, et kärgpere saab toimida siis kui lapsed jäävad elama vanasse kohta ja lapsevanemad käivad laste juurest mitte vastupidi. Kui laps käib kodukorda, siis ta on koguaeg sisetungija. Laps peab elama püsivalt ja pidevalt oma kodus ja kui vanemad omavahel ei klapi, hakkavad käima vaheldumisi lapse juures.Siis jäävad ära ka see, et uue kaaslase laste ja enda laste kokkusulatamine üheks perekonnaks. Perekonna moodustaks siis lapsed oma vanematega, see kas vanemad on lahus või mitte, polegi oluline.
ega kärgperenduses sul polegi midagi teha
Annad midagi ära ja saad midagi vastu
Millest sa oled nõus loobuma?
a la poiss ei käi teie juures, aga lubad nt mehel nv sõpradega juua…
Lastega (ja meestega) pole mõtet olla viisakas, vaid eelkõige otsekohene. Ära löö veel käega – kui oled selle inimesega ligi kaks aastat koos, siis küllap ikka sobite paljuski. Ideaalseid inimesi (ega lapsi) pole olemas. Mõtle enda jaoks välja, mis sind tegelikult häirib. Tõenäoliselt mitte see, et laps mängib valjult vaid on lohakas, vaid selle tagajärjed sinu jaoks: sa ei saa lõõgastuda ja sulle tekib lisatöö lapse tagant koristamise näol. Kehtestate reegli, et iga päev kindlal kella ajal on paaritunnine vaikne tund ja palud mehel sel ajal kas lapsega vaikselt tegeleda või temaga välja minna. Ning vannitoa igapäevaselt puhtana hoidmise ülesande palud mehel enda peale võtta. Ise vaatab, kas õpetab lapse puhtamalt toimetama või käib kaks korda päevas lapiga üle. Meestele peab palju asju otse ütlema. Sina ei pea tema last kasvatama, küll aga toetama teda, et ta saaks olla võimalikult hea lapsevanem. Enne külla minekut ütled: “Räägi Kevinile uuesti üle, kuidas külas käituda, eks.” Ning külas müksad teda vahepeal: “Mine vaata mida Kevin teeb ja ega ta mingit pahandust ei tee.”
Tuttav on mulle olukord, kus üks osapool ei pea kokku lepitud plaanidest kinni ja sinu nädalaplaanid satuvad sõltuvusse väikse lapse ja tema ema hetketujudest, kes ei hooli, et ka teistel on omad elud. See on teema, mida lapsevanemad peaksid võibolla omavahel rääkima perenõustaja juures. Kuni neil suhtluskord ei toimi või on muutlik nagu ilm, siis suhtugi oma plaane tehes neisse nagu ilma. Hea plaan on mõistagi see, mis toimib iga ilmaga.
Häid tüdrukuid õpetatakse maast-madalast teiste meele järele olema ning enda vajadustele mõtlemist, ammugi välja ütlemist, meile naistele keegi pole õpetatud. Eks peagi hiljem selle teadlikult järele mõtlema.
9-aastane on veel piisavalt väike, et tema südant võita läbi mängu. Mängi temaga ja suuna isa temaga mängima. Kui mängu kaudu saavutate hea sideme, siis on laps motiveeritud teid kuulama, teile heameelt tegema ja kokkulepetest ja kehtestatud piiridest kinni pidama.
Kas sa selle peale pole mõelnud, et äkki sellel 9a lapsel reaalselt ongi mõni käitumishäire, aga tema vanematel on enda ja oma uute kaaslastega nii palju tegemist olnud, et ei oska/ega taha seda märgata? Selle põhjal, mida lugesin, saadaks küll lapse vaimse tervise õe juurde hindamisele. Veidrad hääled ei tulene kindlasti kasvatamatusest, küll aga kohtab neid ja teisi eelpool loetletud sümptome autismispektriga laste seas. Tihtipeale kipuvad inimesed neid lapsi kasvatamatuteks pidama, kuigi see on väga kaugel tõest – nende lastega on tööd viie tavalise lapse eest.
Töòtan ise eripedagoogina ja minu soovitus oleks, et kui sa ei suuda aksepteerida mehe last sellisena nagu ta on ja mõista seda, mida tema läbi elab kui üks kuri kasuema teda kamandab, siis paki asjad ja mine. Tema on sama oluline kui sinu laps ja sa ei pääse sellest.
Said õppetunni, et oled isekas ja kärgpere sulle tõesti ei sobi. Edaspidi säästad oma aega ja vaatad ainult ilma lasteta mehi.
Miks poiss küla peal kolab kõik ruumid läbi ja isa mitte midagi ei ütle.
nüüdsest mees nagu pehmo kui laps siia tuleb. Hiljem selgus, et poisil lihtsalt olid tujud ja ei viitsinud siia tulla. Kuna tema ikkagi otsustab kus ta tahab olla.
Probleem pole ju mitte lapses vaid tema isas.
Probleem pole ju mitte lapses vaid tema isas.
Sellest ka ju teema, kui sa veel aru ei saanud. (esimene lause: nüüd ongi meie suhe mehega läbi)
TA plaanib oma meest maha jätta, kuna see on tossike, mitte tema poega, keda ta ei saagi maha jätta, sest ta polegi nagunii poisile keegi.
Alul ju poiss oli laps ja kõik oli kena. Siis sai poisist eelpubekas, kes otsustas oma isa piire hakkata testima. Ja isal on mõistus otsas ja ei tule poisiga toime.
Samas, teemaalgatajale tõesti mingit uut püssmeest ju ka vaja ei ole, et kärgpere elada. (ja kes tema lapse elu omakorda põrguks teeks)
Seega, parem variant oleks ikka olemasolevaid kuidagi ohjata.
Mina teeks tossikesele selgeks, et tal on professionaalset abi vaja. Ja et “asi on hull” tõesti. Kui sa ise oled otsapidi mingi asja sees ja läbinisti subjektiivne, siis sa ei oska teist inimest õpetada ega suunata, see on täiesti tavaline. Võõrast on vaja.
Ja asi pole mitte nii hull, et mitte midagi teha ei saaks.
No kasvõi paariks korraks kuhugi nõustaja vms juurde teda (meest) saada; esteks, ehk see aitaks mehel silmi avada ja teiseks, ka mees aduks, et TA-l on nüüd tõsi taga.
Pealegi, ma pole ka kuulnud, et mõni poiss kunagi maailmas olekski eluks ajaks 9-aastaseks kiusupunniks jäänud.
Lõpuks ikka kasvavad välja.
P.S. TA: WC ja vannitoa koristajaks määrake küll oma kodus mees. See on lihtne ruum ja lihtne vastutada. (Las siis lödistavad seal kordamööda)
Kui mees esialgu tõesti muuga hakkkama ei saa…
…
/mitte kärgperemees, aga probleemid on üsna tuttavad.
“Kas tõesti nüüd on mul aeg pakkida asjad ja minna. Pool aastat ma olen proovinud kuidagi olla ja viisakaks jääda kui poiss meil.”
ot mida? ma saan aru, et poiss on omas kodus ja sina oled hoopis “neil”, mitte see laps pole “teil”
sel juhul jah on targem sul asjad pakkida ja minna kui et poiss omast kodust välja kiusata.
Antud juhul on tegemist olukorraga, mis läheb paremaks kui suudad ennast muuta.
Väga paljudel on olukorrad, kus ainus lahendus on see, et muutub keegi teine.
Näiteks sul võiks olla kasvõi lastetu mees, kes on sinu vastu kena aga ei saa su lapsega läbi. Või leiad mehe, keda sinu laps ei talu.
Praegu oled sina see, kes ei talu mehe last.
Kui ikka asi väga hull, võite ju eraldi kolida, aga suhet jätkata. Tean mitmeid, kes niimoodi aastais suhtes on, aga laste pärast siiski kummalgi oma elamine. Peamiselt on see teismeliste laste vanemate teema.
Pead ära otsustama kui oluline see mees sulle on kui nüüd mõtled, milline on elu kui last poleks kõrval.
Kui suudad näha end tema kõrval 10 aasta pärast, siis ei maksa praegu lahku minna. Kui valisid selle mehe kuna ta oli ainuke valik ja tahtsid meest, siis pole lahkuminekust hullu.
Võimalik, et oledki lapsega liiga kuri ja vaenulik. Kehtestad piire, mis on okei, aga me keegi ei tea, kust need piirid lähevad ja kuidas sa end väljendad. Pole üldse kindel, et siin loos on hoopis mees ja laps normaalsed, aga sina oledki ehk liiga kuri?
Ja tegelikult on nii, et last kasvatavad siiski isa ja ema. Ja kui isa sinu meelest toime ei tule, siis sina ei hakka tema eest omaalgatuslikult last “kasvatama” ja piire seadma. Tõenäoliselt pole ei ema ega isa nagunii suuremad asjad lapsevanemad ja ei saa oma kasvava lapsega hakkama, lisa sinna juurde veel isa uus naine, kes omast arust “mõistlikult range ja laps peab piire teadma” aga tegelikult lihtsalt varjatult vaenulik, ja saabki täiuslikult metsa”kasvatatud” teismelise.
Said juba ise ka aru, et sinus pole võimekust armastada võõrast last või vähemalt teda aktsepteerida, siis peadki üritama järgmisel korral mitte samasse ämbrisse astuda ja olla kas üksi või võtta lastetu mees (kes jälle ehk ei sobi/ei oska olla üldse sinu lapsele kasuisaks, jälle häda).
Tuttav olukord. Pead piirid kehtestama. Kodus käitugu nii nagu ema lubab, teie juures külas olles nii nagu teie kodu reeglid on. Kui mees pehmo on ja tupsununnukesel kõike teha laseb, siis paned sina piirid paika, ei lase sellel lapsel pähe istuda. Kes tahab öelda, et isa uus naine on mittekeegi, see ärgu oodaku ka, et uus naine peab last kellekski pidama. Uus naine on lapse isa uus naine ja temal on kodus sama palju sõnaõigust kui lapse isal. See on tema kodu ka. Seda arvamus, et lapsel on kaks kodu, ma ei jaga. Kirjutatust loen ka välja, et lapse (päris)kodu on tema ema juures.
Tuttav olukord. Pead piirid kehtestama. Kodus käitugu nii nagu ema lubab, teie juures külas olles nii nagu teie kodu reeglid on. Kui mees pehmo on ja tupsununnukesel kõike teha laseb, siis paned sina piirid paika, ei lase sellel lapsel pähe istuda. Kes tahab öelda, et isa uus naine on mittekeegi, see ärgu oodaku ka, et uus naine peab last kellekski pidama. Uus naine on lapse isa uus naine ja temal on kodus sama palju sõnaõigust kui lapse isal. See on tema kodu ka. Seda arvamus, et lapsel on kaks kodu, ma ei jaga. Kirjutatust loen ka välja, et lapse (päris)kodu on tema ema juures.
Olen selle kommentaariga rohkem kui nõus. Piirid tuleb kehtestada kõikide sh ka lapse enda huvides.
Mina mõistan teemaalgataja muret täiesti. Elan ise kärgpere elu. Kui lapsed väiksemad olid, siis olin lahku minemisele väga lähedal. Ainsad tülid, mis mul abikaasaga olnud on, olid laste pärast. Kuna lapsed omavahel eriti ei klappinud, siis tekitasid laste erimeelsused ka meie vahel pingeid. Kui mehe laps tulemas oli, siis ma tõmbusin juba ette krampi.
Mis meil aitas (eriti väikelaste puhul) oli konkreetse kohtumiskorra paika panemine. Et laps käib isal külas igal paarisnädala nädalavahetusel. Kui see mingil põhjusel lapsele või tema emale ei sobi, siis nädalavahetust vahetada saab ainult kokkuleppel. See, et laps tuuakse ukse taha kui emal vaja on, tekitas väga palju pingeid.
See kokkulepe kehtis nii mehe lapse kui ka minu laste puhul. Ehk siis elasin ise samade reeglite järgi, mida teistelt soovisin.
Minu 10+ vanuses lapsed lepivad nüüd oma kohtumised isaga (ja tihti hoopis isa naisega) kokku ise. Külla minnakse siis kui on konkreetne üritus või plaan kuskile koos minna või kui isa pere kutsub. Niisama graafiku alusel diivanil istumas enam ei käida. Isaga (ja isa naisega) suhtlevad nad sellest hoolimata mitu korda nädalas (telefonis ja messengeris). Nii et julgen loota, et varsti läheb ka teemaalgata elu lihtsamaks. Lastel on kodus oma sõbrad, üritused, huvitegevus jne. Nii et raske on leida aega, et isa juurde lihtsalt passima minna.
hambaid pesta ilma tervet vannituba täis lagastamata, enda järel asju koristama ja lõpetada nende kohutavate häälte tegemine. Ma kohe ei tea mis osade lastega on, et nad peavad huilgama ja tegema igasugu hääli.
Nende osade lastega on nii, et neil on käitusmishäire, teatud vaimne probleem. Üks viis seda hallata on tõesti võõraste inimeste seltskonnas mitte tähelepanu juhtida.
Võibolla poisi vanemad on selle tee valinud.
Mida sa “oma” mehega tegema peaksid, ei oska öelda. Kuna sa ilmselt ei armasta teda, siis ehk oleks lahkuminek õige tõesti.
Kui see on teie ainus probleem, siis mina prooviksin kõigepealt olukorda muuta ja teha seda koos mehega.
Esiteks – kas lastel on teie kodus samasugused reeglid? Vaata kriitilise pilguga üle, kas sa nõuad mehe lapselt samu asju, mida enda lapselt ja ka samas keeles kui oma lapselt. Vahel ei pruugi kohe arugi saada, et alateadlikult toimub laste eristamine. Kumbki vanem leiab, et tema laps ju teeb juba kõike nii nagu teiselt lapselt nõutakse, aga tegelikult päris nii siiski ei ole ja oma lapse puhul v-o ei häirigi teatud asjad, mis teise lapse puhul häirivad (sest ta teeb neid asju kuidagi teistmoodi).
Leppige mehega kokku, et teie kodus olete teie täiskasvanud, kes reeglid ja piirid kehtestavad ning te mõlemad olete õigustatud isikud mõlemat last vajadusel korrale kutsuma ja teete seda ka mõlema lapse suunas samas stiilis.
Mõlema vanema poolne ühesugune kasvatus on sama oluline ka tegelikult siis kui laps kasvab mõlema bioloogilise vanemaga. Täpselt samasugused probleemid esinevad ka bioloogiliste vanematega peredes, kui vanemate kasvatusmeetodid on erinevad või lastelt nõutakse erinevaid asju. Lapsed ei ole rumalad ja teavad täpselt, kuidas kumbagi vanemat ära saab kasutada ja kui kumbki vanem endale pähe istuda laseb, siis seda üsna kindlalt ka tehakse.
Keeruline olukord sul..mina olen selle läbi teinud. Kahjuks ei suutnud aktsepteerida mehe vaba kasvatusega last ja tema pehmet loomuomadust, seega läksime lahku. Nüüd 2a hiljem mõtlen, kui õige tegu see oli ja ei kahetse mitte midagi.
Sa võid olla tiibadega ingel või sarvedega kurat, midagi ei muutuks. Ümberringi sosistatakse ikka piiridest ja reeglitest. Mingi ebamäärane mullijutt.
Kui sinus natukene võitlusjanu on, siis unusta igasugune lahutusjutt. Lapsi ei ole vaja segada täiskasvanute omavahelistesse asjadesse. Nii lihtne asi ongi.
Ei ole vaja lihtsalt viisakas olla, ole päris, ole ehtne. Meie majas asjad käivad nii.
Sa oled ainuke, kes suudab lapses oma nõudmistega turvatunnet tekitada. Järjekindlus ja konkreetsus on 99% võidust. Hambaid pestakse sellepärast, et nad suust ära ei kukuks. Koolis käiakse selleks, et targaks saada.
Iga inimene vajab ka tunnustust- Ohh, hea, et sa tulid, mul ongi siin vähe mehe abi vaja. Väiksed/suured asjad: Tule appi? Mis sa arvad? Millest sa mõtled.
Ma muretsesin, kuhu sa jäid, lubasid tulla.
Edu!
