Oleme mehega 8 aastat koos olnud ja soovime väga beebit saada.
Mis siiani on takistanud, on rahaline seis. Me ei ela halvasti (pole nt isiklikku ostetud korterit), aga raha võiks selles suhtes ikkagi rohkem olla, et beebil oleks võimalikult hea.
Mis te arvate? Kas beebi tulekuks peaks rahaline seis väga hea olema või piisab vähemast ka?
Kas teie hakkasite rahaliselt selle pärast rohkem pingutama?
Ma arvan, et vähesed on lapse saamisel 100% valmis ja ei mõtle, et midagi võiks rohkem/paremini olla. Ja siis kui lõpuks ollakse valmis (on piisavalt raha, piisavalt palju kahekesi ringi reisitud, oma kodu, auto, aed ja mis iganes asjad, mida eelduseks peetakse enne lapse saamist) ei pruugi laps üldse nii kiiresti tulla.
Meie mõtlesime ka mehega, et need mingid asjad võiksid olla ära tehtud ja nüüd proovime kaheksandat kuud ja kahetsen, et juba varem ei hakanud proovima. Et noh, sa teed plaane ja keegi naerab.. 🙂
Mina arvan ka et see pole oluline. Meil oli planeerimata, elasime üürikas, oli masu, mind koondati àsja. Ma arvan et me ei elanud just hásti. Sellest 10a möödas.. nüüdseks nagu koik olemas, aga teist last ei tule juba aastaid.
Eks kui juba planeerida (ehk ei juhtu kogemata) siis tasub ikkagi mõelda, kas ollakse valmis lapsele kõikvõimalikke vajalikke asju ostma, sh ka turvavarustust, mille pealt otseselt koonerdada ei tohiks, aga ka mähkud ja riided ja vankrid jms. Ja kui te sellisteks kulutusteks olete valmis, siis pole probleemi. Ma usun, et pigem küsige endalt: kas laps oleks õnnelikum, kui ta sünniks perre, kus lisaks kommunaalmaksetele üüri ei pea maksma? Ma usun, et lapsel ei ole sellest sooja ei külma, kui tal on armastavad vanemad ja kõik vajalik olemas.
Kas laps on õnnelikum, kui tal on kõige vingem emmaljunga või kõige kallimad kutsimutsid? I don’t think so 🙂 Laps võib ju olla õnnelik ka odavamates asjades, kui see ei muuda tema tervislikku seisundit ja ohutust 🙂
Minul mees ka tahtis, et enne oleks meil oma elamine olemas. Ja samamoodi, ongi tänaseks oma elamine küll olemas, kuid samuti 8 kuud juba asjatut proovimist rasestuda. Tunnistab ka tema, et oleks teadnud, oleks ikka varem pihta hakanud…
Minu jaoks on väga oluline, et rahaline seis oleks okei. Et igakuine sissetulek oleks normaalne ja et oleks ka säästud igaks sajaks olukorraks, mis juhtuda võivad.
Ma võin vabalt osta oma tulevas(t)ele lapsele (lastele) riideid kaltsukast ja kasutatud mööblit ning ei pea olema käru kõige uuem mudel jne, aga ma ei taha, et nad kunagi millestki puudust peaksid tundma. Esimestel eluaastatel pole see kuigi oluline, aga tulevikus küll. Minul oli üsna kurb lapsepõlv – isa oli alkohoolik ja suur osa tema palgast jäi alkoholipoodi. Olin 9-aastane, kui ema temast lahutas ja jäin emaga kahekesi. Ema palk oli võrdlemisi madal ja vaevu-vaevu tulime ots otsaga kokku, sageli käisime enne ema palgapäeva vanavanematelt süüa küsimas (aga ega nad ka väga abistada ei saanud, pensionärid siiski). Ma ei käinud mitte kunagi ühelgi ekskursioonil ega muul klassiüritusel (nt klassiõhtutel, kuhu pidi ka igaüks küpsist või krõpsu vms nänni tooma), sest selle jaoks ei olnud raha. Ma ei käinud mitte üheski trennis, kuigi oleksin väga tahtnud. Seetõttu olin ma teistest põhimõtteliselt ära lõigatud. Käisin koolis, õppisin hästi, aga kui klassikaaslased läksid vahetunnis nt puhvetisse, siis mina ei saanud seda teha. Siiamaani on mul väga raske sõprussuhteid luua, sest lapsena ei olnud mul millegi põhjalt teistega ühist keelt leida ja nüüd täiskasvanuna ma lihtsalt ei oska.
Seega, mu point on see, et asjad ei pea uued ja kõige viimane mudel olema, aga ma tahan võimaldada oma lastele elamusi ja reisimist ja trenne ja kõike muud seda, millest ma oma lapsepõlves puudust tundsin (juhul, kui nad seda soovivad loomulikult!). Mu ema armastas/armastab mind meeletult ja mina teda samuti ja ma olen talle lõpmata tänulik, et mul oli soe kodu ja ema leidis mu jaoks alati aega. Ühed helgemad mälestused on need, kui me käisime sügisel Kadrioru pargis kastaneid ja tõrusid korjamas ning nendest loomakesi tegime. Aga nii kurb kui see ka pole, siis kui klassikaaslased rääkisid oma viimasest reisist või uuest Barbiest vms, siis selle jutu peale, et ma tegin kastanist koera, naerdi mind lihtsalt välja. Paraku AINULT armastavatest vanematest ei piisa.
Me hakkasime selle aasta alguses üritama last saada. Veel pole õnnestunud, aga ei ole hetkel ka vaeva näinud ov jälgimisega jne. Kui õnnestub, siis on hästi ja oleme rõõmsad, kui ei õnnestu, siis mõtleme adopteerimise peale.
Viimase vastajaga nõus, ka minul on sarnane kogemus. Samas ongi – kui vanemate majanduslik olukord ei ole mingis mõttes ekstreemne, et no väga ikka vaesed või väga rikkad, siis see beebi elus kuidagi ei kajastu. Normaaljaotusega ????
Majanduslik seis hakkab last mõjutama siis, kui ta natuke suurem on. Kui praegu ei ole korterit, aga näiteks kahe-kolme aasta pärast võiks olla, siis pole olukord ju nii keeruline? Minu arvates ei olegi praeguse hetke nii oluline majanduslik seis. Pigem mängib rolli see, kuidas asjad tõenäoliselt tulevikus edasi arenevad. Näiteks, kui te mõlemad olete just ülikooli lõpetanud ja pole jõudnud veel palju teenida, aga on lootust, et aastatega olukord paraneb, siis on ju väga hea. Teisalt, kui rahaline seis on pikalt sama olnud ja enam-vähem nii jääbki, siis võiks ju oma elukoht mingigi turvasambana olemas olla. Samuti see, et kas on raha mõnda aega hakkama saada kui mingi suurem löök tuleb.
Tore teemaalgatus. Mulle tundub, et paarkümmend aastat tagasi ei mõelnud keegi väga selle peale, et kuidas üldse rahaliselt lapsega hakkama saada. Lapsed sündisid, mõnel läks elus paremini ja mõnel halvemini. Mina sündisin-kasvasin ka selle “piisab vähemast ka” sees, aga praegu olen kindel, et ise ma oma kunagistele lastele sellist miinimumi lähedast elu ei sooviks. Hakkama saab muidugi, nälga ei sure, aga armastusest ja vanemate heast tahtest üksi jääb väheks.
oleneb kui vana sa oled ja palju lapsi soovid.
kui oled 23 ja tahad elus 1-2 last saada, siis võid veel töötada majandusliku seisu nimel.
kui oled 34 siis hakka proovima. kui miski peaks halvasti või raskelt minema, siis on sul siiski lootus lapsele.
olen seda usku et parem vähe lapsi aga neile parem tulevik tagada, aga inimesed ja nende ootused elule on erinevad.
Meie rahaline seis polnud kõige parem, aga kui tundsime et võiks hakata lapsi tegema, siis hakkasime ennast nö liigutama majandusliku seisu parandamise poole. Mees tegi mõned otsused mis olid seotud tema tööga, mina vaatasin, millal mul kasulikum on lapsepuhkusele jääda. Siis elasime veel 1-toalises üürikas ja sõitsime mehe vana autoga. Jäime kiiresti rasedaks ja tasapusi hakkasid asjad paremuse poole liikuma. Kui oled enda jaoks prioriteedid paika pannud, siis muutub veidi ka elustiil (ei käi nii palju väljas, ei reisi nii palju kui enne, ostad vähem ebavajalikku ja planeerid ette pereg seotud kulusid). Kui laps sündis, elasime juba suuremas ja uuemas üürikas ja sõitsime uuema autoga ning kõik lapsele vajalik oli tagatud. Aast hiljem oli ka oma kodu ja muud vajalikku.. Tihti vaja vaid oma mõtlemist veidi muuta, et majanduslik seis paraneks. Ja lapse tulek ei tohiks seda takistada ega edasi lükata…
Olen pärit ka suhteliselt vaeselt elanud perest. Lapsena mõnikord tundsin puudust sellest või tollest, millega teised uhkustasid (riided, mänguasjad). Samas toit oli alati laual, tühja kõhtu või muud hooletusse jätmist pole iial kogenud. Kuigi vahest oli kahju, et ema rabab nii palju tööd ja alatasa jutud, kuidas toime tulla, rahateemad, siis armastuse puudust ikkagi ei tundnud samuti kunagi. Ise lapse saanuna on olnud õnne, et mehe poolt tugi olemas ja oli ka endal kindel töö, et jääda emapuhkusele. Suured palgad meil ei ole, aga lapse ootamise ja 1. eluaasta jooksul saime oma kodu (korteri) valmis. See on suur asi. Me pole reisinud kaugetes maades ega ei sõida kõige kallima autoga, aga ei kannata ka puudust igapäevastest asjadest, nagu kodusoojus, toit, riided, lapsel sellised mänguasjad mida ma soovinud olen jne. Terve maailma tervikpildis on juba seegi väga jõukas elujärg. Kõik oleneb sellest, mis on prioriteedid, et mida siis pidada selleks “piisavalt heaks elukvaliteediks”. Mina tunnen, et see kui ma ei saanud alati oma tahtmisi rahalise seisu tõttu pole kuidagi eriliselt rikkunud minu lapsepõlve. Õpetas võtma asju nii, nagu need on ja praegu oskan rõõmu tunda kui saan endale või lapsele midagi ilusat lubada, mitte ei pea seda iseenesestmõistetavaks. Hobiga sain tegeleda, see on küll lapsele oluline arenguks. Nii et selle raha teemaga on vägagi nii ja naa, inimese sisetunde järgi ja kus piiril kuskil peres need kriteeriumid asuvad. Isiklik arvamus, et vanemate pühendumus, aeg ja armastus, kodusoojus , võimalused hariduse saamiseks ja ühe hobi jaoks on piisavad. Kõik muu võib sinna võimalusel lisanduda kui on paremad ajad ja pole keelatud elu nautida, kes saab seda lubada, aga see pole lapse kasvatamiseks eelnevalt hädavajalik. Vaimne soov ja valmisolek on minu arvates olulisemad. Tänane hea seis ei kindlusta veel homset, elus niikuinii asjad pidevalt muutuvad. Selline on minu arvamus.
Pole oluline!
Proovi lihtsalt kõik asjad osta järelturult. Kindlasti saad riideid ja muud ka sõpradelt/sugulastelt.
Beebile pole kindlasti vaja mingeid erilisi mänguasju nagu need Fisher Price’i hääli tegevad lelud või muu. Beebi ja väikelapse lemmikud kuni kuskil 2-aastaseni on igasugune kodune sahtlites leiduv kraam nagu potid, plastkausid, muu pudi-padi 🙂
Aga siinkohal on jah tähtis ka sinu vanus. Kui juba 30 täis, siis mis seal enam oodata.
Raha võiks alati rohkem olla – mina olen suuteline kõik viimse sendini ära kulutama 🙂
Aga beebiiga on paljuski prioriteetide küsimus. Jah, kärule võib kulutada 2500 eurot, aga samas saab korraliku käru ka 250 euroga – lõpuks on beebil täiesti ükskõik, kui palju ta käru maksis. Sama lugu ka teiste beebitarvetega – beebifoorumis on praegu teema vajalikest/mittevajalikest asjadest. Enamikku saadaolevat beebikraami ei lähe sugugi vaja – beebile on ema (ja mingist hetkest alates ka isa) lähedus kõige tähtsam.
Enda kogemustest võin öelda, et kulutused beebile ei ole väga suured, pigem väiksed. Raha hakkab siis minema kui laps lasteaeda/kooli läheb. Lastehoiu kulu, trennid, huviringid jt.
Meie elame suhteliselt väiksel pinnal- varsti juba neljakesi kahetoalises. Kindlasti plaanime paari aasta jooksul soetada suurema elamise, aga meie kreedo on siiski see (ja eriti pärast seda, kui praegune rasedus tuli ravimite abiga 7. kuul alles), et majad, autod, karjäär- kõik see on see, mida saad hankida/teha kõrge vanuseni. Aga lastega on mingi hetk piir ees. Kuna teame, et soovime suurt peret, siis otsustasime, et ei hakka ootama “kuni kõik olemas”. Sest kõigel muul ei ole ajalist piirangut.
Tõsi, haridus on meil mõlemal omandatud, stabiilne keskmise palgaga töökoht samuti ning on olemas ka isiklik kodu (laenuga küll). Meile sellest piisab.
Meie elame suhteliselt väiksel pinnal- varsti juba neljakesi kahetoalises. Kindlasti plaanime paari aasta jooksul soetada suurema elamise, aga meie kreedo on siiski see (ja eriti pärast seda, kui praegune rasedus tuli ravimite abiga 7. kuul alles), et majad, autod, karjäär- kõik see on see, mida saad hankida/teha kõrge vanuseni. Aga lastega on mingi hetk piir ees. Kuna teame, et soovime suurt peret, siis otsustasime, et ei hakka ootama “kuni kõik olemas”. Sest kõigel muul ei ole ajalist piirangut. Vanuselt oleme mõlemad ikka alla 30, kuid nagu öeldud- lapsesaamine on väheseid asju elus, millel on ajaline piirang.
Tõsi, haridus on meil mõlemal omandatud, stabiilne keskmise palgaga töökoht samuti ning on olemas ka isiklik kodu (laenuga küll). Meile sellest piisab.
Meie elame suhteliselt väiksel pinnal- varsti juba neljakesi kahetoalises. Kindlasti plaanime paari aasta jooksul soetada suurema elamise, aga meie kreedo on siiski see (ja eriti pärast seda, kui praegune rasedus tuli ravimite abiga 7. kuul alles), et majad, autod, karjäär- kõik see on see, mida saad hankida/teha kõrge vanuseni. Aga lastega on mingi hetk piir ees. Kuna teame, et soovime suurt peret, siis otsustasime, et ei hakka ootama “kuni kõik olemas”. Sest kõigel muul ei ole ajalist piirangut.
Tõsi, haridus on meil mõlemal omandatud, stabiilne keskmise palgaga töökoht samuti ning on olemas ka isiklik kodu (laenuga küll). Meile sellest piisab.
Sa räägid nelja inimese eest?
Las need lapsed saavad suureks ja siis ütlevad, kas neile ka piisas.
Meie elame suhteliselt väiksel pinnal- varsti juba neljakesi kahetoalises. Kindlasti plaanime paari aasta jooksul soetada suurema elamise, aga meie kreedo on siiski see (ja eriti pärast seda, kui praegune rasedus tuli ravimite abiga 7. kuul alles), et majad, autod, karjäär- kõik see on see, mida saad hankida/teha kõrge vanuseni. Aga lastega on mingi hetk piir ees. Kuna teame, et soovime suurt peret, siis otsustasime, et ei hakka ootama “kuni kõik olemas”. Sest kõigel muul ei ole ajalist piirangut.
Tõsi, haridus on meil mõlemal omandatud, stabiilne keskmise palgaga töökoht samuti ning on olemas ka isiklik kodu (laenuga küll). Meile sellest piisab.
Sa räägid nelja inimese eest?
Las need lapsed saavad suureks ja siis ütlevad, kas neile ka piisas.
Jah, ma räägin enda, mehe ja vanema lapse eest. Beebi eest veel ei oska rääkida. Juhin tähelepanu, et neljakesi, mitte nelja lapsega. Ja juhin ka tähelepanu, et paari aasta jooksul plaanime soetada suurema. Ma päriselt ka arvan, et beebil on tubade arvust savi ja ülejäänud 3 inimest (mina, mees, vanem laps) ei kurda küll.
Ja ma ei saa jätta lisamata, et lapsena oli mul suur korter ja suur oma tuba, kuid oleksin selle kõik andnud üheainsagi õe või venna eest. Oh, kuidas ma kadestasin naabrilapsi, kes olid mitmekesi toas ja mõnus segasummasuvila. Ja eks nemad omakorda mind. Aga loomulikult, lastel on suureks saades võimalik teha jällegi omad valikud, mitu last ja millisesse koju nad soetavad.
Sedasi jäätegi edasi lükkama.
Kui ikka elementaarsed asjad olemas on, elukoht ja nälga ei kannata siis pole küll oodata vaja.
Mingi seis võiks muidugi olla. Et päris hullusti nende rahaasjadega ei ole. Aga tooks siin ühe natuke teistsuguse noodi ka välja. Ka mina kasvasin väga rasketes oludes. Meil ei olnud vahel ka süüa. Klassiekskursioonidele jms ei saanud. Aga tänu minu leiutajale vanaemale oli mul maailma kõige parem lapsepõlv:) Veesõjad õues, lapsed sulistasid kummibasseinis korrusmaja hoovis, isekorraldatud teatrietendused lähedalasuvate korrusmaja elanikele, onniehitamised jnejne.
Samuti tutvuse kaudu tasuta kohad Estonia teatri etendustele (reaalselt läksime etenduse ajaks kohale ja meid pandi väljamüümata kohtadele), kui pausi ajal nälg näpistama hakkas, ostis vanaema ühe tee ja andis suhkrutükid alati mulle. Mänguasju saime abipakist, aga need olid sellised, mida teised poest ei saanud (toodud Rootsist jms abiandvatest riikidest). Riietest polnud mul kuni pubekaeani sooja ega külma:) Aga kuna vanaema oli rätsep-meister, siis ta tegi ka nö sitast saia. Kangaid oli tal varutud.
Oli raske, kõike ei saanud mis tahtsin, aga olin pagana õnnelik:)
üldiselt arvan ka, et raha pole kõige määravam asi. samas ikkagi ütleksin, et kui võlad kaelas ja kontod täiturite poolt blokeeritud, siis lisaks last saada oleks vastutustundetu. kui lihtsalt kitsamad võimalused, siis ei peaks muretsema. kõigega saab hakkama. tihti tundub, et kitsamates tingimustes elavad lapsed on isegi õnnelikumad, oskavad tunda rõõmu väikestest asjadest. ärahellitatud ja kõik kergelt kätte saanud lapsed eeldavadki, et elu on lill ja pirtsutada oskavad imehästi. lausa piinlik on mõnikord kõrvalt vaadata. lapsele tuuakse kingiks vägev auto, aga see tunnistatakse kohe kasutuskõlbmatuks, sest patareisid ju ei olnud kaasas stiilis käitumine. jube. armastust on lastel kõige rohkem vaja, oled sa vaene või rikas.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
