Teema: Lapsed muudavad suhted halvaks

#2955184:

kas see on alati nii, et lapsesaamine muudab mehe ja naise omavahelised suhted halvema poole?

EI. Selline mulje võib tekkida seetõttu, et neid suhte paremaks muutumise teemasid ei tehta.

#2955184:

?.. – kas see on alati nii, et lapsesaamine muudab mehe ja naise omavahelised suhted halvema poole?

Oleneb. Kui laps on mõlema vanema ühine soov ja teadlik teostus, siis vaevalt. Kui laps on mingi ups!-juhtum või siia maailma ema omavolilise tegutsemise tulemusena (nt rasestumine mehe kättesaamiseks või kinnihoidmiseks) sattunud, siis ilmselt küll. Kui ikka üksteist usaldada ei saa, siis mis headest suhetest saab juttu olla?

suhted on pingelisemad jah. me ei tülitse mehega peaaegu kunagi, aga laste pärast ragistame küll. ilma nendeta on elu lill 🙂

Ei. Lapsed ei muuda suhet halvemaks, vaid lapsed toovad teravamalt esile, kui suhtel on midagi viga. Samamoodi lakmuspaberiks on füüsiliselt nõudlik reis (näiteks matk) koos kaaslasega kahekesi, kus ainult teie kahekesi otsustate ning vastutate selle eest, mis tuleb. Lakmuseks on isegi kokku kolimine, sest ka see toob kiiresti välja ebakõlad harjumustes, soovides.

Aga mis on halb suhe mida siin silmas peetakse? Mina oma naisega olin enne planeeritud last koos 8 aastat, seega esimene hea. Pühendasime mõlemad aega lapsele, mitte ainult naine. See teine hea. Aga pärast lapse saamist saigi meist “emme” ja “issi”, meie suhe jäi täiesti tahaplaanile. Nüüd on sellest juba 6 aastat möödas, kui suhtest puudub kirg ja aasta kui suhtest puudub seks. Naise jaoks oli laps nr 1 ja 5 aasta möödudes ma tundsin, et enam see ei huvita mind ka. Omavahelised suhted on meil head, peremudel toimib, lapsel on ema ja isa koha pealt kõik korras aga kas see on nüüd hea või halb suhe?

#2955400:

Aga mis on halb suhe mida siin silmas peetakse? Mina oma naisega olin enne planeeritud last koos 8 aastat, seega esimene hea. Pühendasime mõlemad aega lapsele, mitte ainult naine. See teine hea. Aga pärast lapse saamist saigi meist “emme” ja “issi”, meie suhe jäi täiesti tahaplaanile. Nüüd on sellest juba 6 aastat möödas, kui suhtest puudub kirg ja aasta kui suhtest puudub seks. Naise jaoks oli laps nr 1 ja 5 aasta möödudes ma tundsin, et enam see ei huvita mind ka. Omavahelised suhted on meil head, peremudel toimib, lapsel on ema ja isa koha pealt kõik korras aga kas see on nüüd hea või halb suhe?

Ei saanud aru – kuidas te enne lapse saamist mõlemad aega lapsele pühendasite?
Ja su küsimusele vastuseks – hea on see suhe, kus sul on hea olla. Seda ei oska meie küll öelda, on sul hea või halb suhe, seda tead sina ise. Kuskil ei ole mingeid reegleid ega tabeleid nende tingimustega, millele üks hea suhe vastama peab.

Kindlasti pole vastus küsimusele ühene ja kindlasti ei olene see ka paari koosoldud aastate arvust. Oleneb ikka inimestest… On ju küll neid juhtumeid, kus 10 aastat koos olnud paar läheb pärast lapse sündi lahku, sest ei suuda uue olukorrada ümber harjuda. Lapse saamine võib inimest muuta kardinaalselt ja ükskõik kui hästi sa arvasid teda varem tundvat, või ka ennast varem tundvat, siis lapsevanemaks olemine on hoopis midagi muud.
Ma küll muutusin hoopis teiseks inimeseks, kui ma ennast arvasin olevat… Hoopis teised prioriteedid. Revolutsionäär muutus konservatiiviks jne.

#2955824:

Kui lapsed muudavad suhte halvaks, kust on pärit arvamus, et lapsega saab meest kinni hoida?

Ei saagi ju. Pikas perspektiivis. Lühiajaliselt mees ehk tõesti täidab kohust, aga tõenäoliselt ei saa sellest pikaajalist head suhet. Kuigi kindlasti on erandeid.
Aga kust pärineb – ikka sealt, kust teisedki eksiarvamused.

#2955400:

Aga mis on halb suhe mida siin silmas peetakse? Mina oma naisega olin enne planeeritud last koos 8 aastat, seega esimene hea. Pühendasime mõlemad aega lapsele, mitte ainult naine. See teine hea. Aga pärast lapse saamist saigi meist “emme” ja “issi”, meie suhe jäi täiesti tahaplaanile. Nüüd on sellest juba 6 aastat möödas, kui suhtest puudub kirg ja aasta kui suhtest puudub seks. Naise jaoks oli laps nr 1 ja 5 aasta möödudes ma tundsin, et enam see ei huvita mind ka. Omavahelised suhted on meil head, peremudel toimib, lapsel on ema ja isa koha pealt kõik korras aga kas see on nüüd hea või halb suhe?

Teil polegi ju enam suhet, olete vaid koos elavad lapsevanemad. Ju siis abikaasa ei teadvusta, et mehe-naise suhe on kadunud või ei väärtusta seda. Minu meelest on perekonnas kõige tähtsam mehe ja naise suhe ja seda ei tohiks kumbki hetkekski unustada. On küll aegu, kui emb-kumb peab rohkem aega pühendama millelegi/kellelegi muule kui oma partnerile, aga see on siiski ajutine.

Kuna lapsesaamine tähendab seda, et senine elu keeratakse peapeale, siis on igal juhul tegemist kriisiga. Kes kriisiga edukalt toime tuleb, selle suhe paraneb. Kes ei tule, sellel läheb rappa.

Tahad, puhud tolmu minema.

Naiivne. Ei käi see midagi nii lihtsalt.
Aga eks nii arvavad kõik need, kes mehe laste tõttu unarusse jätavad.

Meil läks paremaks. Olime 31-aastased, 6 aastat koos olnud. Arvan, et suhe läheb halvemaks neil, kus laps pole ühine soov, kui laps on saadud liiga vara. Kui lapsega tegeleb üks vanem (ema), kas siis omal soovil (tihti emad ei usalda isa, okupeerivad lapse ja siis pärast, kui laps on paariaastane, imestavad, et isa lapsega ei tegele). Me olime olnud piisavalt kaua koos, koos juba lõbutsetud ja ringi trallatud küll. Mees oli minust hoolitsevamgi lapsevanem. Ma ka suunasin teda igat moodi lapsega tegelema, andsin omalt poolt rohelise tule lapse juurde nii palju kui võimalik oli (lapsega kodune olin siiski mina). Aga õhtuti pärast tööd tegeleski mees peamiselt lapsega ja mina tegin muid koduseid toimetusi või siis ka puhkasin. Juba paari kuu pärast jätsin isa ja lapse kahekesi koju, läksin ise kasvõi kaubanduskeskusesse. Isegi polnud eriti midagi osta vaja, aga just et isa ja laps saaks kahekesi hakkama. Kauemaks kui paar tundi algul muidugi ei saanud, laps oli ikkagi rinnapiimal ju.
Hindan väga tähtsaks ka vanemate võimalust kahekesi olla. Meil oli minu emast suur abi. Kuigi elab meist sada km eemal, tuli vahel nädalavahetuseks meile last hoidma, et me saaks kahekesi olla. Kasutasime ka palgalise lapsehoidja teenuseid.
Mul on meeles üks soolaleivapidu ajal, kui meie laps oli aastane. Meil tuli vanaema linna ja laps jäi koju, siis ta oli juba rinnast võõrutatud. Üks sama vana lapsega pere aga tulid koos lapsega. Kui istusime lauda, laps oli käruga teises toas ja nii kui laps häält tegi, tormas selle pere naine kohe teise tuppa. Sõi kõik toidud külmalt, nii palju kui ta vaeseke üldse süüa sai. Lapse isa aga istus lauas ega teinud lapse kisa peale teist nägugi. Kõigest oli näha, et seal peres on laps ainult naise asi. Kuna meil oli sama vana laps, siis panime mehega mõlemad seda teist peret tähele. Eks edaspidi ole ka too pere võrdlusmaterjali andnud. Nemad tulevad igale poole koos oma lapsega. Tihti on sõpruskonnas pidanud neile ekstra ütlema, et see pole pereüritus. Nt üks sõprade pulm. Ema on seal peres lastega tegeleja, hästi pehme ja lapsed teda ei kuula. Kui lapsed juba teistel sõpradel seljas trampima hakkavad, siis ütleb isa paar kõva sõna. Kui oleme kusagil koos, nt reisil, õhtul minnakse koos välja, selle pere ema jääb lastega majja või hotelli. Või siis on väike 6-aastane laps südaööl kusagil baaris kaasas ja jonnib seal väsimusest.

#2956882:

Ühised lapsed ei muuda. Küll aga lapsed eelmistest eludest. Ühe suhte osapoole jaoks on nad nii ehk naa võõrad ja intriigi jätkub kauemaks.

Meie suhet küll minu laps kuidagi seganud pole, 15 aastat koos, nüüd laps juba kodust lahkunud.