Mul on tunne, et lapsed ja noored peedistavad oma ajusid sotsiaalmeedias. Kaelad kogu aeg kõverad nutiseadme poole.
See, mis sotsiaalmeedia inimesega teeb, on täielik allakäik. Mu lapsel on keskendumisvõime juba olematu. Jah, olen ise süüdi, aga nüüd saan aru, mis see lapsega teeb. Ta on kergesti ärrituv, laamendab, kui tal tahvelarvuti käest võtan. Vaatab instagramis teisi tibisid ja eile tuli nõudmisega, et tema tahab ka omale meigiasju saada ja kardashiani stiilis meiki teha. Tüdruk on 11 aastane. Sellepeale küsisin, et mitu raamatut ta suve jooksul lugenud on? Tuleb välja, et mitte ühtegi, kuigi õpetaja andis ülesandeks 5 raamatut lugeda ja lugemispäevikut täita. Kamandasin tüdruku täna raamatukokku. Kogu aeg joriseb, et tema ei viitsi lugeda…
No mis sa teed temaga.
Kas kellegi laps enam raamatuid ka loeb?
Teema: Lapsed-noored ja sotsiaalmeedia
Oota, sa varem ei tulnud selle peale, et raamatute kohta küsida?
Ma vastaks ainult viimasele küsimusele. Mul on 8-aastane, kes küll sotsiaalmeediat veel ei kasuta, aga ta loeb iga päev midagi. Töötan raamatukogus ja toon talle sealt pidevalt raamatuid, 1-2 päevaga on loetud. Hetkel on Roald Dahli raamatud lemmikud, väga meeldis Ilmar Tomuski kriminalistide sari, samuti Lassemaia detektiivibüroo raamatud. Kohustuslikus korras otseselt suveks midagi lugeda ei jäetud, aga anti nimekiri 2. klassis loetavatest raamatutest ja sealt on tal suurem osa tänaseks läbi loetud.
Mitu raamatut sa ise suve jooksul läbi oled lugenud?
Ma ei lugenud praktiliselt üldse vahemikus 18-30a.
Aga netis olen kogu aeg lugenud: ajalehti, erialast teksti, niisama “kasutuid fakte”. Nüüd olen raamatud jälle kätte võtnud.
Mis puudutab 11-aastaseid, siis see ongi üks nõmedamaid igasid inimese arengus. Pead lihtsalt üle elama.
Minu 11-aastasel on juba mitu aastat isiklikud meigivahendid olemas ja oskab väga ilusat meiki teha vajadusel, aga ta teeb seda võistlusteks. Vabal ajal on targematki teha ja meigiga tänaval kõndida väga ei tahagi, sest siis vahitakse. Võtab esimesel võimalusel maha alati. Raamatuid loeb meelsasti, sel suvel lugenud mitu paksu raamatut. Sotsiaalmeedia kontod on olemas ja vahest uurib ka neid pikemalt, enamasti vaatab kiirelt uued sõprade postitused üle ja kõik. Pole liiga palju vaba aega selleks trenni kõrvalt.
Ongi ju palju noori, lapsi kes on need juutuuberite jälgijad. Ma lugesin siin paar päeva tagasi teemat mis tekkis ringvaatest. Siis oli küsimus et kes neid küll jälgivad. Ja kõigil oli selge et lapsed jälgivad. Ja kui need juutuuberid elavad sellest ära ja teenivad isegi hästi, siis on palju vaatajaid.
No ma sinu asemel piiraks nutiaega. Kui kõik on lubatud, siis nii ongi… Vabaaeg kulub lihtsalt lolluste jälgimise peale nagu Tiktok jms.
Tüdruk on 11 aastane. Sellepeale küsisin, et mitu raamatut ta suve jooksul lugenud on? Tuleb välja, et mitte ühtegi, kuigi õpetaja andis ülesandeks 5 raamatut lugeda ja lugemispäevikut täita. Kamandasin tüdruku täna raamatukokku. Kogu aeg joriseb, et tema ei viitsi lugeda…
No mis sa teed temaga.
Kas kellegi laps enam raamatuid ka loeb?
Suvel eelnevalt te ei olegi omavahel suhelnud, nüüd alles kohtusite?
Minu laps on 10a ja kohustusliku kirjanduse osas ma veidi abistan teda, paneme nö plaani või kondikava koos kokku, kui tihti ja palju ta peab lugema, et sügiseks tehtud oleks. Ja ta valib siis, kas loeb iga päev natuke või harvemini, aga korraga rohkem jne.
11a ei ole nii suur, et vanemate abi ja juhendamist enam üldse ei vajaks. Eriti seoses koolitöödega.
Need, kes siin kiitlevad, kuidas nende 8-aastane iga päev raamatu läbi loeb – jah, selles vanuses lapsed ongi reeglina tublimad kui teismeealised 🙂
Kui meenutan, milline oli minu tüdrukute lugemishuvi (ja üldse huvi maailma asjade vastu) vanuses nii umbes 5-10 aastat, siis tunnen ka uhkust. Kui palju lõputuid tunde me iga päev üheskoos istusime, raamatuid vaatasime ja rääkisime! Nad olid targad ja asjalikud ning nende maailmapilt ja arutlused olid super.
Aga praegu on nad 13 ja 12, ning kui vähegi saavad, siis istuvad kogu päeva ainult Tiktokis ja Instagramis ning “suhtlevad”. See suhtlus käib umbes nii: “WTH teed” (Tõlge: Mida sa teed?), vastus: “Hme. S Hme” (Kodus. Ja sina? Oled ka kodus?”), vastus: “Jh”. See pole päris släng, vaid lihtsalt viimse piirini lühendatud jutt, et jumalapärast ei peaks ennast lugemisega liiga palju väsitama.
Mis siis abiks oleks? Ekraaniaega piirata. Max 2 tundi päevas koolivaheajal käib küll. Ega seegi pole päris lahendus, kuna siis hakkasid lapsed rohkem telerit vaatama, või püüdsid kasutada minu või kellegi teise pereliikme arvuteid. Aga vaadaku siis vähemalt filme, seegi on vaimsele tervisele parem kui lõputu Tiktokis laikide panek.
Teiseks, vanem jälgib lapse lugemist kogu suve vältel, vajadusel läheb koos lapsega raamatukokku. Meil on lugemine ühendatud taskuraha saamisega: 1 tund raamatulugemist (raamat omal valikul, aga ei tohi olla koomiks, viimane arvestusse ei lähe) maksab 5 eurot. Sõimake ja miinustage mind pealegi, aga tänapäeval ju vanemal mitte mingeid mõjutusvahendeid enam pole, ta ei tohi last sundida.
Ei maksa kogu aeg kõiges alati vanemaid süüdistada. Mina tegin kuni oma laste 10.eluaastani tõesti kõik, võtsin end isegi 10 aastaks töölt lahti, et päevade kaupa ainult lastega olla, raamatuid lugeda ja muudkui rääkida. Ent nüüd on nad teismelised ja lamavad nutikas täpselt samamoodi nagu nende kaaslased, kelle ema nad üheaastastena sõime viis ja ise tööle kiirustas. Hoolimata vägevast vanema tähelepanu ja eeskujuga ülekülvatud lapsepõlvest pole neil mitte mingit huvi raamatute vastu. Kui ikka sõber sms saadab, “WTH teed”, siis on kõik muu ununenud.
on lapsi kes loevad raamatuid.
Meil on pojad, küsisin, et millised tüdrukud sulle meeldivad, no tuli jutuks, muud ka rääkisime ja üldse millised inimesed on ja kuidas käituvad.
15 aastane poiss vastas: meeldivad tüdrukud, kes ei ole mobiilis.
polegi selliseid.
// mitte et mul siin printsid kasvaksid//
ma ise olen 13 ja ma ei tea ühtegi last kellele oleks meeldinud lugeda neid muinasjute mida õpetajad annavad. Ainukene muinasjutt mis mulle meeldis oli Harry Potter. Ma muidu loen rohkem mõttega raamatuid nagu näiteks Einstein’i – The world as I see it või How to win friends and influence people või getting to yes. Need on ingise keeles aga neist peaks suht lihtsalt aru saama eriti kui olla palju sotsiaal meedias kuna seal on enamus inglise keeles ja sealt õpisin ka mina seda.
Meil on lihtsalt nutiaeg piiratud, füüsiliselt, äpi abiga. Niipea kui reeglid tekkisid, kadus ka see kergelt ärritumine ja pahandamine. Suvel oli meil kodus raamatubingo. Kui laps sai viis raamatut läbi, sai soovida 25 euro ulatuses midagi poest või raha endale. Üks lastest luges seepeale 3 bingo jagu, üks kahe jagu ja kõige pisem ühe bingo jagu. Raamatu paksuse nõue oli seotud vanusega. Kõige pisem võis ka paarileheküljelisi raamatuid lugeda. Ise ma isun igal võimalusel raamat nina ees, lapsed on selle pildiga harjunud.
Ta on kergesti ärrituv, laamendab, kui tal tahvelarvuti käest võtan. Vaatab instagramis teisi tibisid ja eile tuli nõudmisega, et tema tahab ka omale meigiasju saada ja kardashiani stiilis meiki teha. Tüdruk on 11 aastane. Sellepeale küsisin, et mitu raamatut ta suve jooksul lugenud on?
Seda raamatute küsimust ma nii meikimisteema otsa ei küsiks. Sest muidu võibki tekkida seos, et kui midagi teha tahad, mida ema ei soosi, siis karistuseks, et sa sellise sooviga välja tulid, pead lugema hoopis raamatuid. See pole ka hea, kui raamatutest saab mingi karistusega seostuv asi. Ma prooviks raamatute lugemist soosida kuidagi eraldi muudest teemadest…
Laamendamise vastu aitavad ilmselt ainult piirangud. Pole mõtet rääkida, et insta on nõme (sest nende jaoks ei ole nõme) – lihtsalt, et liigne ekraanis olemine pole hea ja kui aeg kukub – lõpp. Et tüdruk juba ette teaks, millal peab lõpetama. Siis pole mõtet ka laamendada.
ma ise olen 13 ja ma ei tea ühtegi last kellele oleks meeldinud lugeda neid muinasjute mida õpetajad annavad. Ainukene muinasjutt mis mulle meeldis oli Harry Potter. Ma muidu loen rohkem mõttega raamatuid nagu näiteks Einstein’i – The world as I see it või How to win friends and influence people või getting to yes. Need on ingise keeles aga neist peaks suht lihtsalt aru saama eriti kui olla palju sotsiaal meedias kuna seal on enamus inglise keeles ja sealt õpisin ka mina seda.
“Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi” on eesti keeles ka. Soovitangi muuhulgas ikka eestikeelseid raamatuid lugeda (valik on tänapäeval kõike muud kui väike), on koolis grammatika lihtsam ja väljendad ennast ka Perekooli laadsetes kohtades korrektsemalt.
probleem on ju tõsine, aga sinu suhtlus lapsega…
mõtle korraks. teed parasjagu meiki ja seda nähes küsib abikaasa: “mis sa seal värvid ennast – mitu raamatut sa üldse suvel lugesid?” kas sa tõttaksid selle peale meeleldi raamatukokku vōi tuleks pigem muid mōtteid?
Mul on kodus 11 ja 13aastane poiss ja nad ei kasutagi sotsiaalmeediat. Arvutis mänge mängivad küll ja youtube videosid vaatavad, aga eriti vanem loeb sinna juurde väga palju raamatuid. Noorem loeb ka, aga natuke vähem, teda huvitab rohkem puutöö ja meisterdamine. Vahel võtab kätte ja maalib ka.
Sotsiaalmeedias nad endast midagi jagada vist ei tahakski. Eks seepärast, et olen neile rääkinud sotsiaalmeedia ohtudest ja ühel lastest on klassikaaslastel juba sotsiaalmeedia tõttu probleeme tekkinud (lastel omavahel).
Aga kuidas teil muidu eeskujuga on? Ühisüritustel, tähtpäevadel nutitelefon pihus ja vaja pidevalt vaadata, kes mida just äsja sotsiaalmeedias jagas? (mul on sugulane selline) Või suudetakse regulaarselt koos ühise laua taga (või diivanil, vms) olla nii, et üksteisele reaalselt tähelepanu pööratakse ja silmast silma suheldakse? Palju te ise raamatuid loete? Telekas käib pidevalt taustaks? (keskendumisele väga halb)
Krt, loeb, loeb nii, et koolitükid jäävad tegemata!
