Teema: Lapsega ära minemine

Sa pead sinna mehe korterisse ostma Maxima teflonpanni ja Talleggi kanakoivad.
Siis saad mehe korterist poole omale.

Perekoolist lugesin sellist tarkust.

Nii väikesel lapsel on oluline see, et ta oleks koos omale kõige lähedasema inimesega, koht ei oma veel tähtsust. Praegu tal ei teki kolimisest mingit suuremat traumat, sest ei ole veel kindlaid sõpru, ei pea kooli vahetama, ilmselt ei käi veel lasteaiaski, nii et kui sul on selline seis, et sa pead kolima, siis just nüüd koligi. Kui jääd ootama, siis hilisemas vanuses on lapsel palju raskem, siis peab tõesti kohanema ka sellega, et vanad sõbrad kaovad ja uusi on raske leida jms.

Lapsepõlvekodu on lapsepõlvekodu siiski sellest ajast alates kui laps seda ise mäletab. 1,5 aastasest vanusest võivad jääda vaid väga üksikud mälupildid ja ei ole veel sellist asja, et ta suuremaks saades hakkaks mingit lapsepõlvekodu taga igatsema, kus ta imikuna esimese eluaasta veetis.

Kui nüüd kolid, siis koligi sellisesse kohta, kus lapsel saaksid tekkida sõbrad lapsepõlvekodu jms jutud.

Ka vanemate lahkumineku elab nii väike laps paremini üle kui siis kui ta juba suurem on. Tegutse.

P.S. Ma arvan, et raskem on kolida sinul harjumuspärasest elukohast välja, sest sinul on selle kohaga seoses mälestused. Lapsele sellest kohast ei jää mingeid suuremaid mälestusi, sa ei saa lapse emotsioone vabanduseks tuua.

#3157381:

Aga ära võta lapselt lapsepõlvekodu.

Ise tee, mis tahad.

Oh taevas küll. Elagu kehvas perekonnas, peaasi et lapsepõlvekodu Mustamel 4 korrusel paneelmajas suure liiklusmagistraali ja prügikastimaja vahel jääks alles koos oma päikese ja heinamaaga.

#3157410:

Nii väike laps ei mäleta isaga elamise perioodi juba 1 aasta pärast. 10-selt lahutatud vanematega laps mäletab seda terve elu.

Sa said valesti aru, seda minagi räägin, et nii väike laps ei ela lahkuminekut nii raskelt üle kui ta seda hiljem teeks.

Just seda ma ütlengi, et kui on vajadus lahku minna, mingil põhjusel ei ole kooselu võimalik, siis just nüüd on parem aeg. Mitte hiljem, vaid kohe.

Laps ei mäletagi seda lapsepõlvekodu hiljem, aga ürita siis, et laps saaks järgmises kodus olla ka pikemalt (isegi kui on üürikas, siis ega 100% sinust see ei olene, aga siiski). Nii väiksel lapsel on tähtis olla koos emaga. Probleem on sinul, aga lapsel on peaasi, et ema ära ei kao, ta on veel liiga väike.

Väikelapsel on tähtis tema kõige lähim ja turvaline inimene ja selleks üldjuhul on emme.

#3157366:

Kooselu mehega enam jätkuda ei saa, läheks lapsega ära kuna korter on mehe oma. Olen seal 10 aastat elanud ja laps 1,5a vana. Aga kuna mind on pillutatud elus nii palju ühest kohast teise ja lapselt harjumuspärasest kodust ära võtmine tundub mulle nii nii tohutult valus. Just nende enda lapsepõlvekodude kodude kaotuste pärast. Kuidas endas sellega küll toime tulla? Kas on kellegil head nõu?

Kas mees on vägivaldne. Siis võta ja mine varjupaika. Kui mees ei ole vägivaldne, kummalgi uut kaaslast pole, siis pole sul kolimisega kuhugi kiiret. Hetkel tundub, et sa ei saa selle konkreetse isikuga elada. Aga vaata hetkel, kas üksi on parem. Kujuta mõttes end enda rahakoti põhisesse elamisse, kus pead kõik ise tegema. Väga tihti saab inimene aru kui hea elu tal enne oli siis kui on on täiesti üksi oma kõigi asjadega jäänud. Kui suhtes puudub vägivald, siis on sul hetkel oma iseseisvuse harjutamiseks väga head võimalused. Jah võid küll kolida, aga sellisel juhul oled sa iseseisev nii suhtes olles kui üksi elades. Mida tähendab iseseisvus – teadmist ja tunnet, et tuleb mis tuleb, ma saan alati hakkama. ALATI!. Nii et kui suhe on rabe või polegi, hakka harjutama iseseisvat, teistest mittesõltuvat eluviisi juba nüüd. Ei oota kelleltki mitte midagi. KUi ei oota, ei sa sa ka pettuda. Iga teo eest ( korda IGA), mida keegi teeb sinu heaks, oled tänulik ja tänad. See,et inimene jättis sinu meeles 3 tegu sinu heaks tegemata ja sa oled pahane, saades ainult 1 teo osaliseks, siis see ei loe. Teised ei pea tegema meie heaks midagi. Kui teevad, on põhjust tänulik olla. Ja kui sa ei oota teiselt midagi, sa ei saa iial pettuda ja valu tunda, et teine pettis su lootusi. Nii et hakka harjutama iseseisvust. Läheb vaja nii täiesti üksi elades kui koos elades.

Kas lapselt isa ja perekonna äravõtmine ei tekita süümepiinasid?

Ma olen kunagi samuti kolinud mehe kodust lapsega (laps oli palju suurem) välja ja see tekitas sellise trauma, et mul on hetkel kolm korterit. Ühes elab laps oma elukaaslasega – ikka selleks, et ta ei peaks lahku minnes oma kodust välja kolima. Nii, et kõik mis ei tapa teeb tugevamaks.

#3157653:

#3157631:

Kas lapselt isa ja perekonna äravõtmine ei tekita süümepiinasid?

Ma olen kunagi samuti kolinud mehe kodust lapsega (laps oli palju suurem) välja ja see tekitas sellise trauma, et mul on hetkel kolm korterit. Ühes elab laps oma elukaaslasega – ikka selleks, et ta ei peaks lahku minnes oma kodust välja kolima. Nii, et kõik mis ei tapa teeb tugevamaks.

Äh?

Mis sa ähid?
Ta tahtis öelda, et ta sai sellise trauma oma kolimisest, et ostis nüüd 3 kinnisvara ja ühe kinkis kohe sellele samale lapsele, et see laps omakorda oma tulevase lapsega ei peaks kolima. Simple.

#3157366:

Kooselu mehega enam jätkuda ei saa, läheks lapsega ära kuna korter on mehe oma. Olen seal 10 aastat elanud ja laps 1,5a vana. Aga kuna mind on pillutatud elus nii palju ühest kohast teise ja lapselt harjumuspärasest kodust ära võtmine tundub mulle nii nii tohutult valus. Just nende enda lapsepõlvekodude kodude kaotuste pärast. Kuidas endas sellega küll toime tulla? Kas on kellegil head nõu?

Sina oled elanud seal 10a,sellepärast oled kiindunud sellesse kohta.Laps on seal aga elanud 1.5a,tema jaoks on see lihtsalt üks korter.Ta ei mäletagi seda enam ma julgen pakkuda,et vähem kui kuu aja pärast,kui on uude kohta elama asunud.Pigem on tal põnev minna uude kohta-uued avastamised jne.Midagi igatsema nii väike kindlasti ei jää kui me räägime elukohast.