Teema: Lapsel seljas katkised ja määrdunud riided.

Kes sina siis sellele lapsele oled? Sugulane või lihtsalt hoidja? Miks sa ei küsi siis lapsevanema käest, miks ta laps nii riietub?

Lapsevanema puudukik kehtestamine.

Mul on sama mure. Ometi õnnestub mustad riided siiski ära pesta, aga poeg käib ka katkise särgiga ja keeldub seda vahetamast, sama pükste kohta. Vahepeal oli koos välja minemine korralik vaidlus 🙁 Nüüd kui olen hakanud ennast rohkem kehtestama, on ta ka leplikum riietevahetuse suhtes.

Mina sinuna teeksin vanemate ja lapsega kokkuleppe. Norm intelligentsiga laps saab aru erinevatest reeglitest. Kui hoidma peaksid, siis las ema paneb puhtad ja terved riided lapsele kotiga kaasa ja kui laps tuleb sinu juurde annad lapsele teada, et sa tahad temaga sinna ja sinna minna, aga selleks tuleb riided àra vahetada, sest sina ei ole nôus, et katkiste riietega ôues kàiakse 🙂  Kui ta ei taha ja tahab toas olla, siis pole sul ka môtet sellest nàrvi minna ja oletegi toas 🙂 Vbla ongi need riided lapsele turvalised ja psûhholoogiline error on seal taga.

Ise palun riideid ostma hakka, usu mind, see ema on niigi stressis sellest kôigest! ilmselgelt on neil kodus palju muresid.

Tegelikult on sellised lapsed olemas, kes on nõus ainult kindlaid asju kandma. Sel juhul on neil aga mingi häire, autismispektris. Eks sa võta laps hoida ja proovi talle puhtad riided selga panna, kui sinul õnnestub, siis õpeta ka lapsevanemat, kuidas seda teha.

Uusi riideid ostma loomulikult hakata ei tohi. See on teise pere solvamine.

Ma arvan, et see oleks hea võimalus lapsega sel teemal niimoodi mõnusalt ja lahedalt rääkida. Et millised riided talle meeldivad ja millised ei meeldi ja miks. Küsida kasvõi nende kohta, mis tal seljas on, et miks need talle meeldivad jne.

Osadel lastel on hästi tundlik nahk, minul oli ka ja on siiani, kuigi vähesemal määral. Näiteks ei ole ma kunagi talunud villast, see ajab mind meeletult sügelema. Samuti on sünteetika minu nahale äärmiselt ebameeldiv. Üks asi on veel ka riiete sees olevad sildid, mis võivad kraapida nagu noaga. Äkki sellel lapsel on sama asi, et osade riiete puhul mõjub miski tal nahale väga halvasti. Teine variant on ka pesuained, äkki ema kasutab mingeid lõhnaga pehmendajaid ja laps seda ei talu, seetõttu eelistab kantud riideid, kus neid lõhnu enam ei ole. Ta võib olla tundlik isegi tavalisele pesuvahendi lõhnale. Või siis nagu keegi siin mainis, et pestud teksad (ja mitte ainult!) on sellised jäigemad ja plingimad – tavaliselt inimestele see puhta riide tunne meeldib, aga ülitundlikul lapsel võib olla vastupidi.

Mina küll kasutaks võimalust, võtaks lapse hoida ja prooviks temaga rääkida. Vahel on võõrama inimesega kergem rääkida kui oma vanematega, kellega on antud teemal võibolla olnud tülisid jne. Läheks lapsega riidepoodi (kasvõi supermarketisse) ja vaataks, kas ta üldse tahab või suudab riideid selga proovida.

Iseküsimus muidugi, miks 7-aastane vajab hoidjat? Elad USA-s?

Meil oli ka naabrilapsel vahepeal kiiks, et ainult üks konkreetne autoga pluus sobis selga panna. See oli ikka lõpuks nii ära luitunud ja kõhult pisikeste aukudega, aga räpane ta küll ei olnud. Küllap ema õhtuti pesi ja öösel kuivatas.

Minu lastel on vanaisa külastamise riided ka suht kaltsud, sest seal nad saevad ja puurivad ja liimivad ja värvivad. Sinna annan küll selga auklikuks kulunud põlvedega pükse või pluuse, mis pole pesus puhtaks läinud. Alati on kaasas ka viisakad riided, millega kannatab koduhoovist kaugemale minna.

Mul vanem poiss ka autismispektri häirega ja ma ütleks, et vastupidi: titest saadik on vaja selgeks õpetada, et määrdunud riideid ei sobi kanda. Kui see “ah natuke moosine on, aga eriti ei paista välja” kinnistub, on väga raske seda harjumust murda.

7-aastase lapse vanemana võin öelda, et see, kui laps käib kuidagi imelikult riides, augud või plekid riietel, ei tähenda sugugi seda, et tal kodus muid riideid ei olekski. Meil kodus on väga ilusaid ja puhtaid riideid lademetes, aga laps käib ikka nende oma kõige lemmikumatega, püksid on kukekad ja seelikud rebenenud 😀

Ma ka ei viitsi selle teemaga võidelda, lõpuks pole see nii jube oluline. Olulisem on see, et ta ise ennast peseks, tuba oleks enamvähem korras, sööks normaalselt jms. Iga sellise asja puhul võib esineda mingi võitlus. Ja siis lõpuks hakkadki valima lahinguid, mida pidada ja mida mitte. Varsti läheb kooli, küll siis see auklike-plekiliste riiete asi sellega ka lõppeb, seal on koolivorm, asi lahendatud.

Kui on kuskile peole minek vms, siis annab ikka korralikud riided ka selga panna. Aga niisama argipäevaselt, las käib nii nagu meeldib.

Sa võiks tõesti emale öelda, et teil on plaanis kuskile minna, las paneb puhtad riided vähemalt kotiga kaasa. Ma oma lapsele tavaliselt panen tagavarakomplekti kaasa, kui läheb päevaks sõbranna juurde. Aga too sõbranna ise muidugi on samasugune hilpharakas ja auklike dressidega 😀 Sõbranna ema on rikkam kui mina ja ma pole ka mingi päris vallavaene. Asi ei ole selles, et meie lastel poleks kvaliteetseid, ilusaid ja puhtaid riideid.

No ok, ta saab ju selleks ajaks kodust riided kaasa, küllap seal midagi kantavat ikka on. Ainuke asi, kas sa saad lapse neid riideid vahetama 🙂 ja kui sa hakkad mingeid jõuvõtteid tegema ja salaja ära viskama vms, siis ei andesta ta (laps) seda sulle ehk kunagi. Mulle ei tundu teeemaalgataja väga võimekas läbirääkija.

Kui ei anta kantavaid riideid kaasa, siis ostadki (lapse valikul) paari pükse ja uue pluusi kasvõi pepcost.

Minu laps käis kunagi ühes väikeses päevahoius ja siis vaatasin, et teised lapsed on kuidagi jubedad kaltsakad, riided nagu mingid 30 aastat vanad viienda ringi kaup. Kord tulin varem lapsele järele ja siis oli ka minu lapsel mingid kaltsud seljas. Nimelt vahetas hoidja laste riided päevaks mingite oma kaltsude vastu, et ei peaks lapsi kogu aeg valvama ja keelama. Õhtul pani jälle lapse oma riided selga. Mulle tundus see veidi imelik.

Teine imelik asi seoses laste riietega oli lasteaias, kus vaatasin üht poissi, et kas tema ema tõesti lapse riideid üldse ei pese. Pealaest jalatallani oli must ja porine, nokats ka nagu kuskile veoauto alla jäänud. Aga see oligi selline poiss, et suutis ennast ühe tunniga täiesti totaalselt ära määrida, ükskõik kui palju riideid talle kaasa anti. Minu lapsel ei läinud iial riided õhtul selliseks. Tema ema nägi tegelikult lapsega väga palju vaeva.

Sellest saan ka aru, et lapsed soovivad kogu aeg samade riietega käia, aga samas saab neid ju siiski paigata ja pesta, kui laps magab. Ega need kogu aeg siis seljas pole. Kui lapse hoida võtaks, siis sellisest asjast küll numbrit ei teeks, peseks need riided siis magamisajal ära ja suuremad augud õmbleks kinni. Lisaks mul on endal ka lasteriideid igasuguseid, võin neid ka lapsele selga panna. Kui laps muidu sõbralik ja tore, siis riided on kõige väiksem mure.

#3830036:

Minu laps käis kunagi ühes väikeses päevahoius ja siis vaatasin, et teised lapsed on kuidagi jubedad kaltsakad, riided nagu mingid 30 aastat vanad viienda ringi kaup. Kord tulin varem lapsele järele ja siis oli ka minu lapsel mingid kaltsud seljas. Nimelt vahetas hoidja laste riided päevaks mingite oma kaltsude vastu, et ei peaks lapsi kogu aeg valvama ja keelama. Õhtul pani jälle lapse oma riided selga. Mulle tundus see veidi imelik.

Sa ei oleks pidanud seda nägema. Muidu arvaksid senimaani, et väga kena lapsehoid, lapsed on puhtad ja hoitud, kui õhtul järele lähed. Ja kui polnuks neid “kaltsusid” ning sinu pandud hommikused viisakad riided olnuks õhtuks ära trööbatud, arvanuksid, et kus on kasvatajate silmad ja miks lastakse lastel sedasi riideid rikkuda.

Tänapäeval toovad lasteaedades paljud vanemad ise lastele trööbariided kappi ja võib-olla panevad need ka ise hommikul selga ja õhtul jälle teised riided tagasi. Vähemalt kehtib see õueriiete kohta.

Kõigepealt see:

#3830036:

Nimelt vahetas hoidja laste riided päevaks mingite oma kaltsude vastu, et ei peaks lapsi kogu aeg valvama ja keelama. Õhtul pani jälle lapse oma riided selga. Mulle tundus see veidi imelik.

ja siis see?:

#3830036:

  Lisaks mul on endal ka lasteriideid igasuguseid, võin neid ka lapsele selga panna.

Teise tehtuna tundub imelik, aga ise teeks samamoodi? Sest egas sinu riided pole “mingid oma kaltsud” nagu teise inimese riided ????

Mõtlen, et kui kaugele tasub selle lapse iseotsustamisega minna? Et kui lasteaiaealine laps teatab, et tema midagi vot ei taha ja kõik!, kas siis peabki ema seda aktsepteerima? Oskus riietuda on samasugune oskus nagu magada, süüa, käituda jne. Me õpetame oma lapsi magama öösiti, mitte päev läbi, ja öösel üleval passima. Me õpetame oma lapsi laua taga sööma noa ja kahvliga, samuti võiks õpetada oma lapsi ka sobivalt riietuma. Mitte aga nii, et “laps ei taha!” Et siis, las laps istub ööd läbi üksinda üleval (ilmselt muidugi ekraanis), sööb toitu põrandalt, kaltsud seljas jne? (Eeldusel, et tegu on normaalse lapsega, mitte nt autistiga, kel omad kiiksud.)

Kui see laps juba kuu aja pärast kooli läheb, siis seal tekivad ilmselt probleemid, ja õpetaja ning kaasõpilased panevad ta kiiresti paika. Kui ikka üks ja teine klassikaaslane vahetunni ajal põlglikult pobiseb, et ära tule siia, su riided on räpased!, küll siis õpib.

Samas teine aspekt on, et riiete korrasolek on ikka väga subjektiivne. Nt siit Perekoolist olen lugenud, et osa inimesi viskab ära sokid, mis ei ole auklikud, vaid millelt leiab ainuüksi mõne muust osast õige pisut hõredamaks kulunud koha. Enda meelest müüsin kord lapse igati normaalset kombet (ostetud uuena, kasutatud ühe hooaja), kuid ostja tõi kombe tagasi, teatades, et olevat kulunud. Uurisin kodus kombet spetslambi valgel – no mitte ühtegi kulunud kohta ei leidnud! Eks panin siis uuesti müüki, järgmine ostis sellesama kombe ja saatis veel tagantjärele tänukirja, et aitäh ilusa korraliku asja eest! Võta siis kinni…

#3831082:

Mõtlen, et kui kaugele tasub selle lapse iseotsustamisega minna? Et kui lasteaiaealine laps teatab, et tema midagi vot ei taha ja kõik!, kas siis peabki ema seda aktsepteerima? Oskus riietuda on samasugune oskus nagu magada, süüa, käituda jne. Me õpetame oma lapsi magama öösiti, mitte päev läbi, ja öösel üleval passima. Me õpetame oma lapsi laua taga sööma noa ja kahvliga, samuti võiks õpetada oma lapsi ka sobivalt riietuma. Mitte aga nii, et “laps ei taha!” Et siis, las laps istub ööd läbi üksinda üleval (ilmselt muidugi ekraanis), sööb toitu põrandalt, kaltsud seljas jne?

Selle kohta öeldakse, et vali oma lahinguid. Lapse tervis (öösel üleval olemine, rämpstoidu söömine, ilmaga sobimatud üleriided) on siiski midagi muud kui toariiete stiil, mänguasjade materjal või patsikummide kokkusobivus. Eks puhtust tuleb muidugi õpetada, aga mingi moosi- või rohuplekk riietel pole asi, mille pärast lapse kallal õiendada. Eestlased üldse tunduvad seda “oskust riietuda” ületähtsustavat, paljude jaoks on lapse toon-toonis ja silmale kena riietus olulisem kui tema terve hing ja enesehinnang.

#3831678:

#3831445:

Aga TA ju polegi üldse rääkinud mingist toon-toonis soovist! Ega ka toariiete stiilist. Vaid tema pretensioon on hoopis see, et tema hinnangul on lapse riided räpased ja katkised. See on sootuks midagi muud ju. Mina ka ei ole oma lapsega iialgi elus õiendanud, kui ta tahab kanda näiteks spordidresse valge piduliku triiksärgiga – sest ma valingi lahinguid. Aga kui riided lehkavad, siis segab see juba teisi inimesi, ja kui lapsele seetõttu halvasti ütlema hakatakse või koguni tõrjutakse, siis langetab see tema enesehinnangut päris kindlasti.

Minu kommentaar oli reageering sellele lausele: Oskus riietuda on samasugune oskus nagu magada, süüa, käituda jne. Ei olnudki teemaalgatajale, vaid tollele Käole, keda selles kommentaaris tsiteerisin.